Eesti Looduse aprillinumbris loodushoidlikust põllumajandusest

 Eesti Loodus

 

Aprillinumbris keskendume alanud aia- ja põllupidamishooajale. Juhime tähelepanu neile teemadele, mida maaharimisel kiputakse unustama või vähetähtsaks pidama. Avakirjutises on kõne all probleem, mis on saanud vähe kõlapinda, aga siiski omal määral: nimelt oleme jõudmas tolmeldajate kriisi. Ka Eestis ei ole olukord kiita, mistõttu tuleb põllumajanduses  märksa tõsisemalt rakendada loodushoidlikke võtteid. Sama kehtib muldade kaitsel: mulla viljakust ja head seisundit ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt. Inimkonnale hädavajalik toidukasvupind vaesub märkamatult, aga järjepidevalt, kui me suhtume sellesse kui elutusse jalgealusesse.

Looduslähedase põllumajanduse eeliseid ja tähtsust looduskaitses, eriti poollooduslike  koosluste hoius, mõtestab Aleksei Lotman. Elurikkusega seotud looduse hüved, nende tähtsus ja kadumine on vaatluse all ka usutluses taimeökoloog Aveliina Helmiga. Muu hulgas räägib Helm väljasuremisvõlast ja rõhutab vajadust levitada igaühe looduskaitse põhimõtet.

Loodushoidlik põllupidamine aitaks tunduvalt kaasa põllulindude paremale käekäigule. Näiteks rohusööta varudes on oluline arvestada linnustikuga, sest sage niide on põllulindudele mõjunud hävitavalt. Urmas Rohtu ajendas sellest kirjutama aasta alguses avaldatud sõnum metsalindude vähenenud hulgast: tema sõnul on probleem märksa ulatuslikum. Seda teemat on kommenteerinud eri valdkonna inimesed: Marju Erit, Taimo Aasma, Aleksei Lotman ja Eva Lehtla.

Soojade suveilmade aegu on tavaline kõneaine vetikavohangud, mida seostatakse toitainete üleküllusega. Põllumajanduses kasutatavad lisatoitained väetistest jõuavad Läänemerre ja teistesse suurtesse veekogudesse. See omakorda halvendab veekogu elurikkust. Probleemid jõuavad aga ringiga tagasi inimese toidulauale: mõtleme näiteks sellele, kuivõrd puhast merekala me ikkagi sööme. Toitainete liiaga seotud probleemi aitaksid leevendada tehismärgalad, mis püüaksid põllult kanduvad toitained kinni. Esimene tehismärgala ongi Eestis juba rajatud.

Põllumajandusega ei tegele üksnes maainimesed. Maailma suurlinnades leidub linnamesinikke ja tõusuteel on urban farming. Eestiski on viimastel aastatel rajatud mitmesuguseid kogukonnaaedu ja näiteks Tartus harisid kaks noort eelmisel kevadel üles hektarisuuruse ala, et seal aedvilju kasvatada. Sellised algatused aitavad hoida linnade elurikkust.

Samuti tuleb juttu mitmekesisusest meie peenramaadel. Nimelt on viimastel aegadel hakatud vanu köögiviljasorte taas märkama ja eriti väärtuslikuks pidama. See on osa meie esivanemate pärandist ja üldjuhul on need sordid piirkonna loodusoludega hästi kohanenud. Seevastu botaanikud Toomas Kukk ja Ott Luuk on võtnud vaatluse alla umbrohud. On selgunud, et haritav maa umbrohtub endiselt, aga liigivaesemalt, kuid uuema aja umbrohud paistavad silma erilise elujõu ja vastupidavuse poolest.

Eesti Loodus aprill 2017. Kaanefoto: Remo Savisaar

Eesti Loodus aprill 2017. Kaanefoto: Remo Savisaar

Aprillinumber on saadaval nii paber- kui ka e-ajakirjana, uuri lähemalt meie e-poest!