Selle aasta puu on pihlakas

Alar Läänelaid

Iga aasta puuks ei jätku vägilasi, mõnikord tuleb läbi ajada ka väheldasematega. Just nõnda – väheldane – võib öelda tänavuse aasta puu, pihlaka kohta. Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid. Kõige tuntum on muidugi sügiseti oran'zpunaseid marjakobaraid kandev harilik pihlakas. Temaga samasse perekonda kuuluvad aga ka ainult Saaremaalt leitav looduskaitsealune tuhkpihlakas ja Eesti lääneosas looduslikult kasvav ning kõikjal Eestis puiesteedelt tuttav pooppuu. Kahe viimase sugulus hariliku pihlakaga võib esmapilgul, eriti lehti vaadates, jääda arusaamatuks: võrreldes hästi tuntud hariliku pihlaka sulgjaid liitlehti kahe ülejäänud liigi lihtlehtedega, on tõepoolest raske neid samasse perekonda panna. Ent sugulust mõõdetakse taimeteaduses pigem õite ja viljade kui lehtede järgi. Viljad on neil kolmel puul välimuselt tõesti sarnased, kuigi teistsuguse maitsega.

Pihlakaviljadest rääkides ei saa märkimata jätta veel ühte botaanikute arusaama erinevust tavavaatleja omast: botaanikud peavad pihlakate vilju nende õunaga sarnase ehituse tõttu mitte marjadeks, vaid õunviljadeks. Puudeuurija Hendrik Relve ongi neid naljatamisi nimetanud pihlaõunteks. Kuid tavakeeles võime pihlakavilju rahumeeli ikka marjadeks kutsuda.

Pihlaka perekonna teadusnime Sorbus päritolu pole päris selge. Arvatakse, et see võib olla tuletatud Saksamaa idaosas elava lääneslaavi rahva sorbide nimest, aga võib-olla hoopis keldi sõnast sor – mõrkjas. Ladina sorbere tähendab alla neelama. Marjamahlast tehtud idamaist jooki on araabia keeles nimetatud sorbetiks ehk šerbetiks (võib-olla valmistati ka pihlakamarjadest sorbetti). Milline neist oletustest õige on, polegi nüüd lihtne kindlaks teha. Pihlakad on Euroopas tuntud puud ja nende teadusnimel võis olla nii üks kui ka teine algupära.

Igal maal on pihlakaid nimetatud oma keeles. Huvi pakub tõsiasi, et ühe Kesk-Euroopa pihlakaliigi ingliskeelset nimetust seostatakse pihlakate teadusnimega Sorbus. Nimelt vahtralehine pihlakas on Inglismaal tuntud nime all wild service tree – otsetõlkes metsik teeninduspuu. Tõenäoselt on service vaid häälduspärane mugandus sõnast sorbus. Kuid on ka oletatud, et nimi service tuleneb hispaaniakeelsest sõnast cerveza – õlu, mida kunagi olevat pihlakamarjadest pruulitud. Saksakeelne hariliku pihlaka nimetus die Eberesche viitab ilmselt pihlakalehtede sarnasusele saarepuu omadega (eber=kult; esche= saar).

Pihlaka perekond oma 85 liigiga on laialt levinud põhjapoolkeral. Euraasias leidub nii sulgjate liitlehtedega kui ka tervete ja hõlmiste lihtlehtedega liike, Põhja-Ameerikas kasvavad looduslikult ainult liitlehtedega pihlakad. Tuntud on ka huvitavate pool-liht- ja pool-liitlehtedega puud: lehtede alaosa koosneb sulglehekestest, keskosa on hõlmine ja lehetipp vaid saagjaservaline. Mõned sellistest on ilmselt hübriidse päritoluga, nagu näiteks hariliku pihlaka ja tuhkpihlaka ristandiks peetav tüüringi pihlakas (Sorbus x thuringiaca) Ida-Saksamaal. Seevastu hariliku pihlaka ja pooppuu ristandiks arvatud soome pihlakat (S. hybrida) peetakse nüüd tõeliseks liigiks – tetraploidseks apomiktiks. Apomiksist – seemnete arenemist normaalsest viljastamisest “mööda hiilides” – tuleb pihlakatel ette, nagu paljudel teistelgi roosõielistel taimedel.

Tuhkpihlakaid laiemas mõttes – tervete lihtlehtedega pihlakaliike – kasvab looduslikult nii Euroopas, Himaalajas kui ka Jaapanis. Põhja-Euroopas tuntute seas on ka meie tuhkpihlakas (Sorbus rupicola) ja pooppuu (S. intermedia). Paaril Euroopa pihlakaliigil on vahtralehe-taolised hõlmised lehed (S. torminalis – vahtralehine pihlakas). Himaalaja mägimetsades kasvab suurte, kuni veerand meetri pikkuste, alt valgete tervete lehtedega pihlakaliike nagu näiteks S. cuspidata ja S. mitchellii, mis kannavad paari sentimeetri jämedusi kahvatuid “õunakesi”. Jaapanis kasvava pihlaka (S. alnifolia, tõlkes lepalehine) lehed sarnanevad pigem valgepöögi kui lepa omadega. Paljud neist pihlakaist köidavad suvel pilku oma kahevärviliste lehtedega (pealt rohelised, alt valged), sügisel aga nii värviküllusega (kollane kuni punane) kui ka eredate marjadega.

Sulgjate lehtedega pihlakatest on kõige tuntum Euroopa levilaga harilik pihlakas (S. aucuparia), mida meilgi tunneb igaüks. Aasias kasvab looduslikult tosinkond sulglehelist pihlakaliiki, neist mitmed on sügiseti väga dekoratiivsed. Oran'zide marjade kõrval võib neil puudel näha ka punaseid, kollaseid, nõrgalt roosasid ja isegi valgeid. Mitmed Hiina pihlakapuud paistavad silma erakordselt kaunite sügisvärvidega: S. sargentiana kannab väga pikki tumerohelisi punaste rootsudega lehti, mis sügisel värvuvad sarlakpunaseks nagu marjadki. Ka S. discolor kannab üheaegselt suuri punaseid vilju ja lehti. Ülespoole hoiduvate võraharude tõttu on see väga soovitatav tänavapuu.

Põhja-Ameerika pärismaised pihlakaliigid S. americana ja S. scopulina sarnanevad meie hariliku pihlakaga, kuid erinevad peamiselt lehtede ja marjade suuruselt.

Eestis on pihlakat peetud inimese visaduse ja sitkuse võrdkujuks (jätkem saarterahvale nende eriarvamus kadaka visadusest). Temaga seotud uskumustest ja tema kasutamisest on huvitavalt kirjutanud Ants Viires oma raamatus “Puud ja inimesed” (1975) ja Hendrik Relve “Vahtral on sünnipäev sügisel” (1981) ning “Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses” (1998).

Jääb veel lisada, et pihlakad on pälvinud sümboli tähenduse ka mitmete teiste rahvaste juures. Soomes on harilik pihlakas Põhja-Savo maakonnataim. Saksamaal oli 1993. aastal valitud aasta puuks aedpihlakas (S. domestica), 1997. aasta puuks aga harilik pihlakas.

Pihlakatest on aretatud söödavate viljadega kultuurvorme, mille marjadel puudub mõrkjas maitse.

Pihlakate lehed võivad olla vägagi erineva väljanägemisega:

ülemises reas harilik pihlakas ning pooppuu (lehe ülemine ja alumine pool)

alumises reas vahtralehine pihlakas ning tuhkpihlakas (lehe ülemine ja alumine pool).