Põhjamaises Eestis, kus enamik taimi langetab sügisel
lehed, avaneb just talvel tähelepanelikule vaatlejale imepärane
maailm. Taimed hakkavad küll pungi looma juba suvel, ent
lehtede varjus me neid lihtsalt ei märka. Vaatame siis nüüd
– enne, kui nad kevadpäikeses liikuma hakkavad. Pungi
hästi tundes saame ka üsna kindlalt määrata,
mis liiki on raagus puu või põõsas.
Iga pung on tegelikult pisike
kokkusurutud võsu, sest ta peidab endas kõikide
maapealsete organite – varte, lehtede, õite ja ka
uute pungade algmeid. Kõike seda õrna ja habrast
kaitsevad ja katavad tavaliselt muundunud lehed – pungasoomused.
Need võivad olla kleepuvad nagu kasel ja hobukastanil,
karekarvased nagu sarapuul, siidkarvased nagu pihlakal, süsimustad
nagu saarel… Aga mõne taime pungad elavad ka karmi
talve üle ilma kaitsvate soomusteta. Näiteks meie parkides-aedades
kasvatataval villasel lodjapuul. Otsi ja pane kirja, milliseid
pungasoomuseid leidsid!
Et talvel raagus taimi üksteisest
eristada, on oluline tähele panna ka pungade asetust. Näiteks
harilikul sirelil ladvapung puudub (okste tipus on tal alati
kaks külgpunga), ungari sirelil on see aga olemas. Hallil
ja sanglepal ning mustal sõstral istub pung erinevalt
enamikust teistest taimedest lühikese rao otsas. Saarel,
hobukastanil ja vahtral asetsevad pungad oksal vastakuti, tammel
ja pärnal vahelduvalt. Kaht viimast saab omavahel eristada
selle järgi, et tammel on oksa tipus koos mitu punga, pärnal
alati üks. Kui märkad aga metsas heledakoorelist põõsast,
mille iga nõelterava punga kaenlas näed veel näputäit
pisikesi (botaanikud nimetavad neid seriaalseteks), siis on tegu
kindlasti hariliku kuslapuuga. Kevadel puhkeb tavaliselt vaid
alumine suur pung, jättes pisikesed igaks juhuks oma aega
ootama. Uuri ja võrdle raagus metsas, aias või
pargis erisuguseid pungi. Kas tunned ära nende omaniku?
Kevade saabudes langevad soomused maha ning pungad puhkevad.
Ent mitte kõik: enamik puittaimi jätab osa neist
– uinuvad pungad – oma aega ootama. Just tänu
nendele kasvavad kännuvõsud pärast puu külmumist,
mahasaagimist või tormimurdu ning lehtivad pärast
pügamist hekid; tänu uinuvatele pungadele saab lõikuse
abil kujundada viljapuude võra.
Iga pung on tegelikult pisike
kokkusurutud võsu, sest ta peidab endas kõikide
maapealsete organite – varte, lehtede, õite ja ka
uute pungade algmeid. Kõike seda õrna ja habrast
kaitsevad ja katavad tavaliselt muundunud lehed – pungasoomused.
Need võivad olla kleepuvad nagu kasel ja hobukastanil,
karekarvased nagu sarapuul, siidkarvased nagu pihlakal, süsimustad
nagu saarel… Aga mõne taime pungad elavad ka karmi
talve üle ilma kaitsvate soomusteta. Näiteks meie parkides-aedades
kasvatataval villasel lodjapuul. Otsi ja pane kirja, milliseid
pungasoomuseid leidsid!
Et talvel raagus taimi üksteisest
eristada, on oluline tähele panna ka pungade asetust. Näiteks
harilikul sirelil ladvapung puudub (okste tipus on tal alati
kaks külgpunga), ungari sirelil on see aga olemas. Hallil
ja sanglepal ning mustal sõstral istub pung erinevalt
enamikust teistest taimedest lühikese rao otsas. Saarel,
hobukastanil ja vahtral asetsevad pungad oksal vastakuti, tammel
ja pärnal vahelduvalt. Kaht viimast saab omavahel eristada
selle järgi, et tammel on oksa tipus koos mitu punga, pärnal
alati üks. Kui märkad aga metsas heledakoorelist põõsast,
mille iga nõelterava punga kaenlas näed veel näputäit
pisikesi (botaanikud nimetavad neid seriaalseteks), siis on tegu
kindlasti hariliku kuslapuuga. Kevadel puhkeb tavaliselt vaid
alumine suur pung, jättes pisikesed igaks juhuks oma aega
ootama. Uuri ja võrdle raagus metsas, aias või
pargis erisuguseid pungi. Kas tunned ära nende omaniku?