Mida suuremad asjad, seda vaiksemalt peaksime neist rääkima...

Arne Kiin

Millest tekib inimesel vajadus lähedasteks suheteks võimalikult puutumatu loodusega, seda ei osata alati tagantjärele eneselegi seletada. Olen sündinud ja kasvanud Hiiumaal ning nüüd, lasnamäelasena, meeldib mulle mõelda, et mind linna taha jäävaga siduvad niidid just sealt, mere tagant, pärit ongi.

Esimesed kogemused teadliku loodusepildistajana jäävad paarikümne aasta taha – aega, mil veel Moskva fotokooli kaugõppijana praeguses Nõmme noortemajas pedagoogitööle asusin. Fototarkuste jagamise kõrval on looduse pildistamine olnud mulle nii lisatöö kui ka harrastus.

Juba aastate eest avastasin enda jaoks Raplamaa, kus soomaastikes, suurtel rabadel liikudes hakkasin tajuma samasugust avaruse loodud harmooniat nagu lapsepõlves mererannal. Ja veel – Raplamaalt olen leidnud häid mõttekaaslasi, mu ettevõtmiste toetajaid.

Fotovõistlusel osalesin viimati kümmekond aastat tagasi, huvi oma loomingut isiknäituste kaudu vaatajani tuua on püsinud tänini. Eestimaa kõrval olen selleks võimaluse saanud veel Soomes, Saksamaal ja USA-s.

Töös kasutan OM-süsteemi, mis hetkel koosneb kolmest Olympus-kaamerast ja üheksast Zuiko-objektiivist (16 mm kalasilmast kuni 500 mm teleni). Võõrastan autofookust ja kõiges patareidest sõltuvaid kaameraid. Kaalukaim (igas mõttes!) minu abivahenditest on neljakilone statiiv.

Fotomaterjalidest pakuvad mulle parimaid lahendusi Fuji Astia ja Sensia 100 ISO diapositiivfilm. Palju kiidetud Velvia jätsin pärast proovimist kõrvale värvuste üleküllastuse ning liigse kontrastsuse tõttu. Hindan väga kõrgelt mustvalget fotot, mis oma aristokraatlikus lihtsuses ei anna võimalust peita sisutühjust värvide tulevärgi taha.

Loodusesse minek, olgu siis fotoaparaadiga või ilma, on eelkõige minek iseenda juurde. See tähendab vajadust milleski suuremas selgusele jõuda. Usun, et mida suuremad asjad, seda vaiksemalt tuleb neist rääkida. Kõige suuremad asjad peaks inimene enese sees selgeks mõtlema. Seepärast sallitagu, et lõpetan neid puudutamata.

Pöördel olev pilt kühmnokk-luikedest sündis Fuji Sensia 100 filmile ühel päikese-paistelisel märtsiõhtul Paldiski lähedal (kaamera Olympus OM–4Ti; objektiiv Zuiko 180/2,8; säriaeg 1/200 sek; diafragma 4).