Esimene kiri

Mart Saarsoo

3. detsember 1999, reede,

Atlandi ookean

Reisi algusest on tänaseks möödunud 48 päeva, seega pisut üle poolteise kuu. Olen selle aja jooksul pidevalt hoogu võtnud, et reisi ümber maailma paberile panna. Esialgu kavatsesin hakata päevikut pidama ja ühtlasi saatma ülevaatlikke lugusid ajakirjale Eesti Loodus. Plaan luhtus aga kahel põhjusel. Esiteks ei sobi mulle kuidagi sama asja kaks korda läbi kirjutada. Teiseks tundub mulle mõttetu pidada päevikut selle sõna otseses tähenduses. Nii mõnigi päev merel ei sisalda midagi sellist, mida hiljem endal või teistel lugeda tasuks. Liiatigi peetakse minu andmetel Lennukil juba niigi vähemalt kolme päevikut ja kirjutatakse kolme reisikirja eri väljaannetele.

Poolteist kuud on kulunud reisi sisseelamiseks. Nõnda kaua seepärast, et plaanitud on merd sõita poolteist aastat järjest. Olen tähele pannud, et kohanemisaeg on võrdelises sõltuvuses reisi kavandatud kestusega. Küllap on oma osa Tallinnast väljumisele eelnenud ajal, mis oli kui pöörane unenägu. Viimased paar kuud Eestis oli mul kogu aeg närvipingest kerge iiveldus ja uinumisega raskusi.

Otsustasin kajastada Lennuki ümbermaailmareisi ajas tagasi – jättes kõrvale minu jaoks ebaolulise. Sinna hulka läheb kindlasti ka terve rida asju, mis võivad merevõõrale inimesele olulised näida ja huvi pakkuda. Sõnaga, kirjutan kogu oma loo adresseerituna minu kallile naisele, lastele ja ajakirjale Eesti Loodus. Kõik saavad koopia ja originaali jätan endale.

See on jutustus nähtust, kogetust ja mõtetest reisil ümber maailma jahtlaeva Lennuk kaptenina.

4. detsember 1999, laupäev,

Atlandi ookean

Eile ületasime põhjapöörijoone ja jõudsime seega “ametlikult” troopikasse. Valasin Vanale kolm lõuatäit Viru Valget lepituseks ja hea tuule eest avansiks. Panin jalga lühikesed püksid, loobusin sokkidest ja vahetasin kingad sandaalide vastu.

Täna hommikul oli juba mõnda aega laeva järel lohisenud landi küljes kalmaari kombits. Oli olnud üpris priske loom. Indrek Tarand keetis selle ära ja see maitses hästi.

Tallinn – Lehtma – Roomassaare

Lahkumine Tallinnast oli suurejooneline, kuid samas vägagi südamlik. Tegi suurt rõõmu, et saatma olid tulnud paljud endised kolleegid, laevakaaslased ja tuttavad, kellest oleks arvanud, et nad mind enam ei mäleta. Saatjad jagunesid minu jaoks nelja kategooriasse. Uudistajad, kellele sündmus pakkus põnevust või lihtsalt ajaviidet. Nende hulgas leidus arvukalt n.-ö. tuliseid pöidlahoidjaid ja autogrammikütte. Teise seltskonda kuulusid sõbrad-tuttavad-sugulased laiast ringist, kõik kindlad pöidlahoidjad. Kolmas, selgelt eristuv grupp koosnes lähedastest, kes olid oma hinges meiega ja oma mõningat murelikkust välja ei näidanud. Neljanda ja suhteliselt väikesearvulise osa moodustasid need, kes eelseisvat reisi oskasid realistlikult ette kujutada isiklikele kogemustele toetudes. Nad ei teinud suuri sõnu, aga tuge andsid kõvasti. Hea oli rääkida oma isaga, kes on mulle lapsest saadik eeskujuks olnud. Kontradmiral Tarmo Kõuts küsis täpsustusi minu plaani kohta sadamast väljasõidu ja purjede tõstmise osas. Nende kahe mehe ja veel mõnede (eranditult meremeeste) nägudelt peegeldus julgustav murelikkus. See andis tol päeval tublisti kindlust juurde. Päeva, mille saabumises olin olnud alateadvuses kindel viieteistkümnendast eluaastast alates. Ma polnud aga kunagi arvanud, et sellele sündmusele nii suurt tähelepanu osutatakse. Häid soove, pildistamist, kingitusi kaasa oli rohkem, kui on emotsionaalselt võimalik vastu võtta. Tekkis teatud kõhedus, midagi polnud ju veel sündinud, tegu oli alles ees.

President Lennart Meriga oli lühike jutuajamine, kui talle laeva näitasin. Sellest neljasilmavestlusest sugenes tunne, et kas nüüd või ei iial enam.

5. detsember 1999, pühapäev,

Atlandi ookean

Ärasõit Tallinnast Pirita sadamast sai juhuslikult kavandatud Kalevi jahtklubi hooaja lõpetamisega samale päevale. Hooaja lõpuregatt peeti hommikul ja enamik jahte tuli merele meid eskortima. Minu teada pole Piritalt veel niisugust eskorti väljunud. Kohe meie järel, kahel pool kiiluvett sõitsid merehariduskeskuse Vesta ja Tormilind, nende taga parves ülejäänud, kokku ca 15 jahti ja 5 kaatrit. Tallinna sadama kaatril olid ka meie meeskonna lähedased, nende hulgas minu pere, vanemad ja vend.

Väljasõidul oli tunda, et kogu meeskonnal oli väike rambipalavik. Sarnanes see kõik ju suurele vabaõhuetendusele. Kuigi grootpurje heiskamine pärast sadama väravat võttis pisut rohkem aega kui tavaliselt, läks kõik kenasti. Meeleolu oli ülev ja ilm põhjalikult vihmane. Suur osa saatvaid aluseid tuli meiega kaasa Vahemadalani. Pärast Suurupi poolsaart kohtasime aga Lohusalus baseeruvat Aramis-tüüpi mootorpaati, millelt meile agarasti vehiti suure Eesti lipuga.

Lehtmale jõudsime plaanitust hiljem, öösel kell pool neli. Tuul oli nõrk ja meil lõppes kütus, mida algselt plaanisime võtta Roomassaares. Tuli silduda purje all, mis õnnestus kenasti.

Kokkuvõttes tuleb veel lisada, et esimesel ülesõidul vedas meil ilmaga väga ja seda vaatamata Tallinnas sadanud paduvihmale. Oleks olnud tõsine läänetorm … Selleks puhuks oli mul valmis kaks varianti. Esimene tähendanuks tormivarju minekut Naissaarele. Teisel juhul aga, kui sadama väravast läbisõit olnuks liiga ohtlik, oleksin pidanud oma otsusest oodata saatjatele ja uudistajatele lihtsate sõnadega teatama. See tähendanuks küll show ärajäämist, kuid show huvides pole ma valmis taganema heast merepraktikast ega ka traditsioonidest.

Üks tähelepanek. Palju saatjaid ja toetajaid on küsinud: “Mida teile soovida?” Eesti rahvas on jäänud merevõõraks. Nagu sööjale “Jätku leiba!” nii laevamehele “Seitse jalga killu alla!”, purjetajale ka “Mast maha!”

Niisiis tagasi Lehtmale. Seal ootas meid ammugi hr. Peeter Palu väikesearvulise kaaskonnaga. Saun oli köetud. Laud rikkalikult kalaroogadega kaetud ja joogipoolistki mitut sorti. Vastuvõtt ja teelesaatmine, mis tõesti südant soojendas. Tagasiteel tahan kindlasti Lehtma sadamast läbi minna.

6. detsember 1999, esmaspäev,

Atlandi ookean

Kõigepealt veidi tänasest.

Eile hommikul oli tunda, et kaua oodatud passaat on hakanud puhuma. Juba üleeile õhtul pöördus tuul NE ja eile kell 12.05 UTC panin masina seisma. Selle järel rullisime genua lahti ja panime liblikasse. Täna oleme teinud head sõitu otse allatuult. SOG (Speed Over Ground) GPS järgi 7–8 sõlme, vesi 27 0C. Hommikul oli tekil kaks esimest lendkala. Pruuli määras nad raamatu järgi harilikeks pääsukaladeks. Praegu, õhtul kell pool kümme on meil neid jälle kaks tükki. Kolmas lendas roolis olnud Indrekule vastu pead, kuid põrkas merre tagasi.

Valmistume öiseks kalapüügiks, et teha triiviaega parajaks ja Mindelo sadamasse sõita valgel ajal, ohutuse huvides. Enne seda tahan sisse panna poijaama ühe settepüüdjaga, mille kavatsen välja võtta sadamast lahkumise järel. Mõistagi on see üritus Cabo Verde suguse kaluririigi rannavetes üsna riskantne. Kui kalurid jaama avastavad, on sellest ilmajäämine kindel. Samas oleks aga huvitav saada São Vicente väinast põhjalähedase settevoo proov, kuna see materjal peaks loogiliselt võttes Kanaari hoovusega advektsiooni teel kanduma avaookeani ja jõudma märkimisväärsele kaugusele saarestikust. Kahjuks pole mul kohalikust hüdroloogiast täpsemaid andmeid kui need, mida saab lootsiraamatutest ja tuletada üldiste seaduspärasuste abil.

8. detsember 1999, Mindelo sadamas

Eile hommikul jõudsime Cabo Verde nimelise riigi Mindelo sadamasse. Nagu lootsiraamatus lubatud, on saartevahelistes väinades väga tugev tunneliefekt, mis sarnaneb tuuletõmbusega Lasnamäe majade vahel. Saared on nimelt vulkaanilised ja kõrged, järskude nõlvadega.

Vaatamata tugevale tuulele ja hoovusele, otsustasin panna poijaama ühe settepüüdjaga. Pinnale jäänud ujuki vedas aga hoovus vee alla. Seetõttu ei hinda ma jaama tagasisaamise võimalust liiga suureks, kuid püüan väljavõtmist toimetada tõusu-mõõna arvestades vähima hoovuse kiiruse ajal.

10. detsember 1999, Mindelo sadamas

Roomassaarest ilmamerele

Roomassaarde jõudsime 17. oktoobril kell 23.40. Plaanitust pisut hiljem, mistõttu saatjaid oli veidi vähemaks jäänud. Siiski ootas meid kena hulk saarlasi ning enamikul meeskonnast olid kohal ka naised-lapsed. Vastuvõtt oli väga soe. Saaremaa ja saarlased on osa Lennuki saamisloost ja meie ettevõtmine on selle mereriigiga väga tihedalt seotud. Kogu laeva ehituse ajal sain alatasa tunda poolehoidu ja kasupüüdmatut abistamist.

Lahkumine Roomassaarest 18. oktoobri õhtul oli meile see tegelik Eestist teele asumine. Sadamahoones jätsime südamlikult hüvasti. Õhkkond ei olnud nii paraadlik kui Tallinnas. Oli tunda, et nii saatjad kui ka minejad tajuvad eelseisvat nii nagu vaid need, keda see otseselt puudutab. Saarlased, kes on põlvest põlve merega kokku elanud, tabasid oma olekus ja sõnades märki. See oli ilus ja meeldejääv sügisõhtu idüllilises merenurgas, mida olen hakanud enda jaoks nimetama Abruka saare territoriaalmereks.

Kell 22.17 kutsus meid raadio teel välja Sõrve piirivalve ja soovis “Õnn kaasa!” Kell 00.01 ületasime Eesti merepiiri. Viimane, mida kodumaast nägime, oli ahtri taha kaduv Sõrve tuletorni plink. Oli kurb, oli ootusärev, oli väga liigutav mõelda tagasi kõigile neile headele soovidele. Oli see, mida kutsutakse romantikaks. Oleks tahtnud hüüda: “Kohtumiseni, Eestimaa, ma armastan Teid kõiki!”

Teeleasumise kirjeldus sai väga kohmakas, sest mul puudub oskus väljendada kõiki neid tundeid sõnadega, see oli sõnade jaoks liiga võimas.