Undva sadam - midagi mütoloogiast

Jaak Lokk - ettevõtluskonsultant, AS Undva Sadam nõukogu esimees

Olen väga tänulik Eesti Loodusele, et ka minule kui ühele nende pingete algatajaist anti võimalus esineda mõningate seletustega Undva sadama teemadel nii lugupeetud ajakirja poolt küsitletud parimate spetsialistide järel. Tahaksin veidi hajutada sadama ümber tekkivaid ja kiiresti arenevaid müüte, millest osa on kinnistumas ka eelnevates kirjatükkides.

Kõigepealt veidi ajalugu. Enne viimast sõda elas nende haruldaste taimeliikide ja maastike keskel ligi 1300 inimest, Tagamõisa koolimajas õppis ligi 200 last. Iga vaba maalapp oli põllumajanduslikus kasutuses. Arutelu alguses arvas üks oponentidest, et meie viime lõpule selle, mida tiblad alustasid – ilmselt eeldas ta poolsaare viimase 67 püsielaniku ümberasustamist.

Valitud kohta on sadamat planeeritud juba kahel korral. Enne Esimest maailmasõda valiti see navigatsiooniliselt parima ja ehituslikult odavaimana sõjasadamale, aga ehitada ei saadud – sõda jõudis ette. Sadamat planeeris sinna ka kalurikolhooside liit, kuid kriipsu tõmbas peale NSVL sõjavägi. Ka meie valiku aluseks olid eelkõige navigatsioonitingimused, ehitusmaksumus ja eeldatavad rakenduskulud, mitte aga kellegi maaomand.

Eelnimetatud põhinäitajaist lähtudes võrdlesime variante Uudepanga lahes, Tagalahes, Küdema lahes ja endises Jaagarahu sadamas. Koos ehitusspetsialistidega leidsime, et sadama tegeliku ehitusmaksumuse saab kalkuleerida ning navigatsiooni- ja ekspluatatsioonitingimused välja arvestada ka olemasolevate andmete varal. Mõntut ei vaadeldud, sest oma asukoha poolest võiks ta pakkuda huvi vaid Eesti ja Läti vaheliseks liikluseks ja ajakirjanduses esitatud väide sealsest kuue meetri sügavusest süvasadamast tuleneb lihtsalt asjatundmatusest.

Üks osa Undva sadamaga seotud mütoloogiast seondubki tema suuruse ja maksumusega. On oponente, kes arvavad, et kavandame midagi suurt (n.-ö. Muuga II), teised, et meil ei jätku sadama ehitamiseks raha, sest meie pakutud maksumus tundub liiga väike.

Ehitusmaksumust arvestades pidasime silmas konkreetsete tehniliste näitajatega sadamat – sellist, mis teenindab eelkõige reisi- ja kruiisilaevu. Kaubavedudest eeldasime ainult ro-ro-kaupasid, sest reisijaid veavad ju valdavalt parvlaevad. Nii et giganti keegi ei planeeri. Neile, kellele viirastuvad transiidi kullajõed ja naftatankerite järjekord reidil, meenutame karmi statistikat: kõik naftasaadused ning 90% transiitkaubast saabub sadamatesse kas raudteed või torujuhtmeid pidi. Saaremaale raudteed ega torujuhet ei tule ja nende ehitamine läheks maksma üle 20 miljardi krooni, millest sillaehitus moodustaks väikseima osa. Naftast ehk niipalju, et sadam on mõeldud teenindama ka piirivalve- ja merepäästeoperatsioone, muu hulgas õlireostuse tõrjel (mitte ainult oma akvatooriumil). Projekt sisaldab ka jahisadamat.

Kõige selle juures oleme igati seda meelt, et poolsaarel ei tule rajada suures mahus uusi teid, vaid korrastada olemasolevad. Turismisadam eeldab aga teede korrastamist ka kaugemal, eelkõige nende viimist mustkatte alla. (Ilmselt oleks haruldastele taimedelegi parem, kui neid tolmeldavad liigikaaslased, mitte möödavuravad autod). Ja üldse eeldab selline sadam, kuhu ta ka ei tekiks, suuri investeeringuid turistliku infrastruktuuri korrastamiseks: raha kulub nii vaatamisväärsustele kui majutus- ja toitlustuspaikadele, ja seda mitte ainult Kihelkonna vallas, vaid kogu saarestikus.

Rääkides mütoloogia järgmisest osast – ehitamisest –, võib öelda, et siin nähakse peamist tonti suuremahulistes lõhkamistöödes. Kui uskuda mõningaid kirjatükke, siis peaksid mereloomad ujuma ehituspiirkonnas edaspidi valdavalt selili ja lindudest lendaksid ainult suled.

Tegelikult võimaldavad nüüdisaegne tehnika ja tehnoloogia saada Undvas läbi odavamalt – ilma lõhkamiseta. Spetsialistide hinnangul nõuaks suuremahulisi lõhkamistöid vaid vahepeal väljapakutud Suuriku variant, mis langeb aga ära juba oma kalliduse tõttu, keskkonnakaitselisest küljest ma ei räägigi.

Ja veel üks müüt: Veerel on sadam olemas. Rahvusvahelise reisisadama rajamine Veerele algaks kogu vana sadama kokkulükkamisest – võtta ei ole sealt midagi, isegi elekter tuleks uuesti kohale vedada. Ja Saaremaa vajab sellesse piirkonda ju ka kalasadamat. Tänapäevanõuetele vastavaks kalasadamaks annab Veeret kohendada üsna odavalt ja eks rahulda ta siinseid kalureid praegugi.

Pisut veel Tagamõisa maastikest. Need on tekkinud inimese ja looduse tiheda kooseksistentsi tingimustes. Lootus, et keegi tuleb kaugelt siia loomi karjatama või heina niitma, on utoopiline. Puisniitude ja rannakarjamaade juurde õnnestub tagasi pöörduda vaid juhul, kui siia asub uuesti noor elujõuline põlvkond. Ainult niitmisest ja lammastest aga vaevalt noor pere ennast elatab. Ei anna vajalikku sissetulekut ka pelgalt loodusturism või mahepõllundus. Et veenda rahastajaid äriplaani elujõulisuses, peab näitama muu hulgas ka infrastruktuuri – teede, side ning kliendibaasi olemasolu.

Ei maksa arvata, et väiketalu väljub oma ökoloogilise toiduga kaugetele turgudele, kus selle eest ollakse valmis vääriliselt maksma. Müütide hulka kuulub seegi, et mahepõllundus on maaharijale odav – pigem vastupidi. Jõudmaks reaalsusesse, soovitan vestelda maaettevõtlust nõustavate konsultantidega.

Üldse jääb paljudest loodusteadlastest-oponentidest mulje, et tundes hästi ühte valdkonda – loodust –, on neil kaunis hägune ettekujutus muust maailmast. Elada peavad saama loomad, elada peavad saama inimesed, teiste seas saarlased. Ilmselt tuleks mõlemale poolele kasuks, kui kumbki ei tegutseks ainult oma reservaadis, vaid otsiks omavahel suheldes rohkem teineteisemõistmist. Lihtne on hukka mõista, hulga raskem aga mõista. Ka mina püüan mõista mõningaid teadlasi ja mitteteadlasi, kes, olles varem ühel või teisel põhjusel n.-ö. meie paadis, on nüüd aktiivselt tegutsemas hoopis teises – äri on äri.