Kuu loom - künnivares

Piret Pappel

Märtsikuu loom – künnivares – on üks varasemaid kevadekuulutajaid: ta lendab siia kohe pärast esimeste lumevabade laikude ilmumist, enamasti märtsis.

Sugulased

Eestis elab kaheksa liiki vareslasi. Neist enamik kuulub üldtuntud lindude hulka ning pole võõrad linlaselegi. Hallvarest (alamliik C. c. cornix), ronka, harakat, künnivarest, pasknääri ja hakki teab igaüks.

Harv eksikülaline on taigas elutsev laanenäär, keda võib Eestis kohata eelkõige Alutaguse suurtes metsades.

Vähem teatakse ka mänsaku Eestis peatuvaid ning pesitsevaid alamliike. Väikesearvuline haudelind Lääne- ning Kesk-Eesti soistes metsades on pähklimänsak (alamliik N. c. caryocatactes), mõnel aastal ilmub meile seedrimänsakuid (alamliik N. c. macrorhynchos). Pähklimänsak toitub putukatest, seemnetest ja pähklitest, viimaseid kogub ta ka talveks, rajades puuõõnsustesse või sambla alla panipaikasid.

Laanenäär ning mänsak on looduskaitsealused liigid.

Künnivares on umbes sama suur kui tema tuntud sugulane vares. Meil elavatest musta-hallikirjudest varestest erineb künnivares pikema ning peenema noka poolest, ka on tema sulestik üleni musta värvi…

Folkloristide sõnul leidis vanarahvas vareslaste omavahelisele sugulusele huvitava seletuse: nimelt saavat mustadeks varesteks need rongapojad, keda vana ronk suurel reedel enne päikesetõusu jões ristida ei jõua.

Koloonialind

Künnivares pole nii igapäevane lind kui hallvares. Ta on kultuurmaastiku elanik, pesitsedes kohati kolooniatena puistutes, kalmistutel ja parkides. Palju suuri kolooniaid asub Lõuna- ja Ida-Eestis. Sellise piirkondliku leviku tõttu ongi künnivares rahvasuus saanud võõramaa linnu nime: vene vares, saksamaa vares. Uue koloonia tekkides on tihti levinud arvamus, et lind on toodud võõrsilt ning enamasti teab rahvasuu ka tooja nime: selleks on kohalik mõisahärra, kes viinud linnud põldudele tõuke nokkima. Ümbruskonnas ongi siis künnivareseid kutsutud koloonia asukoha või mõisa nime järgi, nt. Värska või Purtse varesteks.

Enamasti on künnivarest siiski hüütud lihtsalt mustaks vareseks. Rahvapärased nimetused kroogas, kronkvares tulevad sellest, et künnivarese hääl on madalam kui hall- varesel (rahvasuus vaak, jaak). Künni- või külvivaresegi nimed on täiesti õigustatud suurte linnuparvede tõttu, mis saabuvad põldudele kevadtööde algusajal. Künnivarese seotust viljakülviga on ära märkinud teisedki rahvad: frugilegus (ld.) – viljukorjav, Saatkrähe (sks.) – külvivares, seemnevares.

Pereelu

Hoolimata varakevadisest Eestisse jõudmisest, asuvad künnivaresed siin pesitsema alles aprillis. Okstest ja raagudest pesa ehitatakse kõrgele puu otsa. Ühele puule võib mahtuda kuni paarkümmend pesa, mida kasutatakse aeg-ajalt remontides mitu aastat järjest. Emaslind muneb 3–5 pruuni-rohelisekirjut muna ning asub 16–18 päevaks hauduma. Kui väetid paljad pojad on koorunud, jääb ta veel mõneks ajaks pesale, pere söögipoolise eest hoolitseb sel ajal isalind.

Pojad väljuvad pesast umbes kuuvanuselt ning täiskasvanud suguküpsed künnivaresed saavad neist järgmiseks kevadeks. Pesitsemise lõppedes kondavad linnud mööda niitusid ja põlde, tihti seltsivad selliste parvedega ka hakid.

Künnivarese menüü koosneb juurviljast, teradest, putukatest ja nende vastsetest ning pisinärilistest. Talumehele võib meelehärmi valmistada pärast külvi põllule laskuv mustakuueliste parv, kuid samas kompenseerib künnivares oma teralembust kahjurputukaid hävitades.

Enamik künnivareseid lahkub oktoobris-novembris, vähesed jäävad meile ka talvitama.

Kaal 500–650 g
Tiiva pikkus 30–35 cm
Kurna suurus 3–5 (6–7) muna
Haudeaeg 16–20 päeva
Arvukus Eestis 5000–10 000 paari

Klass: LINNUD AVES
Selts: VÄRVULISED, PASSERIFORMES
Sugukond: Vareslased, Corvidae

Eestis elavad liigid:
Pasknäär Garrulus glandarius
Laanenäär Perisoreus infaustus
Harakas Pica pica
Mänsak Nucifraga caryocatactes
Hakk Corvus monedula
Künnivares Corvus frugilegus
Vares Corvus corone L.
Ronk ehk kaaren Corvus corax

* Vareslased on värvuliste seltsi suurimad esindajad.
* Vareslased on laia levikuga, maailma eri piirkondades (välja arvatud Antarktis ja Uus-Meremaa) elab neid jässakaid tugevanokalisi linde ligikaudu sada liiki.
* Enamik vareslasi on kõigesööjad ning sooritavad sügistalvel hulgurändeid.



Joonistas Kristi Jaanus