Põlevkivi - in memoriam

Marek Strandberg


Mitte ainult põlevkivi, vaid kõiki fossiilseid kütuseid võib tänapäeval võrrelda nupuga, mis vallandab signaali inimkonna mõnukeskusse: näiline heaolu ongi juba asendanud tegelikud väärtused ning inimkond muudkui tallab fossiilsete kütuste mõnunuppu. Tõsi, tugeva majandusega riikides on sedalaadi toimimine juba kahtluse all ning suund taastuva ressursi kasutamisele moes nii poliitilisel kui igaühe tasandil. Uus, loodustasakaalu arvestav majandus on leidmas kohta globaalseteski suhetes.

Olen kogenud, et igat katset võtta arutluse alla põlevkiviga seonduv tõlgendatakse meil pühaduse teotusena, samastades seda suitsupääsukese marineerimise või rahvusvärvides tualettpaberi valmistamisega. Ent arutlema peab - et vältida ebameeldivusi tulevikus.

Mistahes fossiilse energiaallika kasutamine muudab süsinikuringet. Kuigi vahel arvatakse, et inimese ja tema loodud tehnoloogiate põhjustatud muutused selles ringes jäävad oma mahult tühiseks, võib karta, et ka väike häire omab siiski olulist tähendust. Ressursikasutus maailmas on jõudnud sellise tasemeni, et mingil hetkel pole enam raha, millega osta järgmise perioodi mugavusi. Enamgi veel - mistahes rahahulga olemasolul pole kusagilt leida ressursse, mille abil seda mugavust saavutada. Taastumatud loodusvarad kallinevad nende kasutamise ulatusega pöördvõrdeliselt, seetõttu on katastroofipiir juba tunnetatav. Praegu elavate põlvkondade õnnetuseks on see piir nihkunud liialt lähedale.

MEEMIDE KAMMITSAIS

Põlevkivi nagu iga teinegi fossiilse päritoluga energiaallikas on ennekõike seotud traditsiooniga. Richard Dawkins räägib vastavalt kas põlevkivi-või siis naftameemist: teadmised biosfääri käitumise kohta lubavad küll arvata, et fossiilsete mineraalide liigne muundamine süsihappegaasiks võib kallutada keskkonnaseisundit märgatavalt inimese kahjuks, ometi nõuab juurdunud tava jätkamist.

Rahaga läbi korrutatud mõtlemise tulemusena jõuame jätkuvalt argumendini: põlevkivi on veel odav…, no kasutagem siis seda, mis meil on. Põlevkivimeeme tsementeerib ühelt poolt kapitali kasumiootus, suutmatus loobuda võimalikust kasumist ka tulevikus. Teisalt aga on põlevkivil Eestis tugev kultuuriline ja sotsiaalne mõju. Nagu kogu maailmas naftal, mille leiukohad, tootmine ja kasutamine määravad paljusid nüüdisaja poliitilisi jõujooni.

Ligi kolmveerand sajandit tagasi võttis Vladimir Vernadski kasutusele mõiste

PSÜHHOSOIKUM,

millega ta tähistas inimintellektist mõjutatud ja tingitud uut geoloogilist ajastut. Selle ajastu peamise geoloogilise jõuna määratles Vernadski just inimest, kes tavatul moel sekkub tektoonilisse ringkäiku. Inimkultuuri ja geoloogiliste struktuuride koostoimel tekib ka vastupidine suhe: kivimid mõjutavad inimkultuuri, olles nii õnne kui ka sõja allikaiks. Nõnda nagu kunagi kuld ja vääriskivid, mõjutab nüüd nafta inimkonda rohkem, kui ehk tunnistada tahaksime. Ja nafta nooremal vennal - põlevkivil - on oluline mõju Eesti kultuuriruumile.

Nõukogudeaegse suurtööstuse nostalgiat kandes koondab põlevkivi enese ümber kogu Kirde-Eesti venekeelse elanikkonna. Justkui omapärane mäluaine hoiab see maavara paljude põlvkondade kaevurite energeetikute ja keemiatööliste harjumusi ja lootusi, olles neile õnneallikaks.

SUUR PEETER JA VÄIKE PEETER

Mida problemaatilisemaks muutuvad naftapõhises maailmas suhted, seda enam pööratakse tähelepanu ka põlevkivilaadsele toormele. Siit joonistubki välja Ameerika Ühendriikide teatav Suure Peetri sündroom süüa enne puhtaks kõikide Väikeste Peetrite toidukotid. Ameeriklaste rahvusliku julgeoleku seisukohalt on selline tegevus - võtta kasutusele võimalikult palju põlevkivimaardlaid väljaspool oma maad - mõistlik ja ehk isegi ainumõeldav. Ärgem unustagem, et just USA-s asuvad maailma ilmselt suurimad põlevkivimaardlad.

World Watch Instituudi juht Lesther Browni hinnangul on Põhja-Ameerika poliitilises traditsioonis mõistetav toetada omi kompaniisid mistahes toimingutes väljaspool riigi piire. See viitab tüüpilisele korruptiivsele käitumisele: valimiskampaaniaid rahastanud ettevõtted ja isikud soovivad enestelegi teatavaid õigusi ja eeliseid. Teisalt on pikaajaliselt odavana püsinud energiahind ilmselt Ameerika Ühendriikide ja Kanada pikaajalise majandusliku edu alus.

Põhja-Ameerikast on Eesti põlevkivile kaks kosilast: NRG Energy (USA) ja SUNCOR (Kanada). Kummagi ettevõtte investeerimiskava kohaselt seotakse põlevkiviga järgmiseks paarikümneks aastaks suur hulk inimesi, enamjaolt venekeelseid. Just põlevkivisõltuvus takistab ka mistahes keeleõppeprotsesse ning Kirde-Eesti venekeelsete elanike sulandumist siinsesse kultuuri: elades ning töötades ühekeelsena tihedas asumis, ei teki mingit vajadust keeleõppe järele. Mistahes nõuded jäävad tahes-tahtmata formaalseks ning sellise olukorra kinnistamine suurte välisinvesteeringutega vähendab veelgi võimalust muuta eesti keel tegelikuks suhtluskeeleks Kirde-Eestis.

Põlevkivisõltuvusest tulenev pime usk ei lase näha alternatiive. Ometi on Eestiski oma

TAASTUVAD KÜTUSED,

neist üsna lootustandev oleks biomassi põletamine. Umbes kolmandiku vajaminevast elektri-ja soojusenergiast saaksime metsades ja märgaladel kasvavast biomassist. Märgaladest rääkides ei mõtle ma mitte turba põletamist, sest turvas on tänapäeva tingimustes siiski pigem fossiilne kui taastuv materjal. Jutt on märgaladel kasvavast taimestikust: kõne alla võivad tulla roog, hundinui, kõrkjas, paju. Et peatada mahajäetud turbarabade mineraliseerumist, oleks igati otstarbekas taastada neil taimkate - sellised märgalad võiksid talitleda ka looduslike keskkonnapuhastitena.

Selleks, et suunata Eesti energeetikasüsteem biomassi kasutamisele, kuluks 10 -15 aastat. Üksiti aitaks see hajutada energiatootmist riigis. Peale puhtjulgeolekulise eelise vähendaksime nii ka energia ülekandekulusid. Samas kergendaks taastuvate kütuste suurem osakaal energiabilansis meil paratamatult kehtima hakkava süsihappegaasi maksu koormust.

Sellise tehnoloogilise muutusega suudaks praegu Eestis omakapitali ja rahavoogude toel toime tulla vaid Eesti Energia. Paraku pole hiiglane valmisolekut näidanud, ja valitsus kavatseb selle (tema käes oleva energiasektori ainsa ümberkorralduseks kõlbliku instrumendi!) sootuks maha müüa… Lähikümnendil muutub tõenäoliselt majanduslikult tasuvaks ka tuule-ning vahetu päikeseenergia rakendamine. 1999.aasta sügisel avalikustas audiitorfirma KPMG uurimuse, mille kohaselt muutuks konkurentsivõimeliseks näiteks otse päikeseenergiast muundatud elektri hind, kui alustada päikesepaneelide masstootmist (koguvõimsuses alates 500 MW paneele aastas) praeguse tehnoloogia põhjal. Sellise tehase rajamiseks kulub umbes pool miljardit dollarit. Samast uurimusest nähtub, et näiteks Suurbritannia elektrivajadustest võiks päikeseelekter katta kuni 60%.

Tuuleenergia puhangulisusest tulenev kasutamisproblemaatika on aga leidmas lahendust vesinikuenergeetikas.

Eesti maamajandus vaevleb toidutootmispingetes, täpsemalt öeldes - turustamisraskustes. Siin pakub väljapääsu bioloogiliste vedelkütuste tootmine. Bioetanool mõjutaks juba praegu märgatavalt riigi kaubandusbilanssi, andes ka hea võimaluse edendada subsiidiumivaba põllumajandustootmist.

Nihutades mistahes kauplemist ja äriaktiivsuse keset Tallinnast maapiirkondadesse, leiame ainumõeldava tee ka regionaalse ebaühtluse leevendamiseks.

PÕLEVKIVIKEEMIA UUED TEHNOLOOGIAD

Kõigest eelnevast hoolimata on ka põlevkivil väljavaateid, mõistagi tehnoloogia uuenedes. Üks lootustandvamaid tehnoloogiaid kasutab süsihappegaasi superkriitilise oleku tavatult häid ekstraheerimisomadusi: mõnesajaatmosfäärisel rõhul toimib süsihappegaas ülihuvitava lahustina, mille omadusi saab temperatuuri ja väheste lisaainete abil küllaltki laiades piirides muuta. Sellisel tehnoloogial põhinev põlevkivikeemiatööstus oleks vaieldamatult keskkonnasäästlikum ja puhtam. Samas võiks mitmekesine toodang anda piisava ekspordipotentsiaali senisest märksa väiksemate põlevkivikoguste kaevandamisel.

Põlevkivi olemasolu ja tema praegune, paljuski näiliselt odav hind ei õigusta selle mineraali jätkuvat pillavat kasutamist.

Looduskeskkond on äriliste ettevõtete partner nagu aktsionärid, töötajad ja kliendidki. Ent inimese kasumihimu suhtes on keskkond karmim ja ükskõiksem kui mistahes teine partner: ta ei käi kohut, ei arenda ametiühingutegevust, toimib ette hoiatamata. Samas on looduskeskkonna vastumõju tingitud inimese enese tegevusest.

Küllaltki suure tõenäosusega muutub lähema kümnendi jooksul ka seadusandlik ruum. Ligikaudu sajandi jooksul on inimõiguste temaatika rahvusvahelise õiguse mehhanismide kaudu oluliselt mõjutanud paljude riikide sisemist seadusandlust. Ent põhiseaduses sisalduv rahvusvaheliste lepingute teatav ülimuslikkus loob olukorra ,kus ka keskkonnaalased lepped muudavad märgatavalt majanduslikku tegevust reguleerivat seadusandlust. Midagi sellist võiks olla ka

ETTEVÕTTE ÖKOLOOGILINE BILANSS -

arveldamismehhanism, mille abil hinnatakse rahalise kasumi kõrval näiteks ettevõtte põhjustatud keskkonnaruumi kahjustamise või tugevdamise määra. Analoogiliselt majandusaruannetest tulenevate järeldustega võimaldaks selline lähenemine (ning vastav seadusandlus) leevendada tehiskeskkonna mõju looduskeskkonnale kasvõi hüpoteetilise ökoloogilise pankroti kaudu.

Kui ettevõtte suutlikkus säilitada süsinikuringe tasakaalu või näiteks looduslikku mitmekesisust jääb allapoole kriitilist piiri, oleks ettevõttel teatava aja jooksul võimalik seda puudujääki korvata mingi kompenseeriva tegevusega: istutada puid, asendada ametiautod jalgratastega, rajada tuule-või päikesejõujaam või näiteks liituda märgatavalt jätkusuutlikuma ettevõttega. Kui see ei õnnestu, likvideeritaks ettevõte ökoloogilise pankroti kaudu ning järelejäävaid varasid müües soositaks neid kreeditore, kelle tegevus on suunatud keskkonnahoiule.

Kas asjad arenevad just sellisel moel, pole teada. Ometi on selge, et olulised muutused senistesse leebetesse tehis-ja looduskeskkonna koosolemist reguleerivatesse ühiskondlikesse kokkulepetesse tulevad. Samuti on selge, et põlevkivi senisele kasutamsele jätavad oletuslikud tulevikureeglid vähe võimalusi.

VÄLTIGEM ARENGULÕKSU!

Me ei tea, millise majandusliku tähenduse omandavad fossiilsed mineraalid tulevikus. Vähemalt osa neist võivad anda uute tehnoloogiate rakendudes praegusest hoopis suuremat kasu ning juba seetõttu peaksime neid säästma. Kui aga põlevkivil (või mistahes muudel fossiilsetel kütustel) tulevikku pole, siis mõelgem sellele, et nende tänane pruukimine põhjustab keskkonnaprobleeme meie järeltulijaile. Niisiis, jätkates fossiilkütuste mistahes tööstuslikku kasutamist, kaevame iseendale lõksu.

Eesti jaoks on põlevkivi muutunud arenguankruks. Muidugi juhul, kui mõistame arengu all liikumist ökosüsteemseid tehnoloogiaid rakendava majandus-ja kultuuriruumi suunas ning arvame loomulike põhiväärtuste hulka ökoloogilise tasakaalu.