Mitme pihlaka maa on Eesti?Mari Reitalu |
|
Kaks nendest kuuluvad nn. tervelehiste pihlakate hulka, nii et lehe järgi tavainimene neid vaevalt et pihlakaks arvata söandab. Pealegi pole kumbki neist Eestis kuigi laialt levinud, neid eriti ei tuntagi. Pooppuu (Sorbus intermedia ) pikliku kujuga lehed on madalalt hõlmised, meenutades pealiskaudsel vaatlusel seetõttu natuke tamme omi. Lähemal vaatlusel selgub, et lehtede hõlmad on teravsaagjad, mitte terve servaga nagu tammel, ja et tumeroheline ning veidi läikiv on ainult lehtede ülapool. Viltjate karvadega kaetud alapool paistab eemalt vaadates rohekashallina. Pooppuu õitseb juunikuu alguses, harilikust pihlakast veidi hiljem. Tema valged õied on pihlaka omadest suuremad ja meeldivama lõhnaga. Pooppuu oranþpunased õunviljad, mida nagu harilikul pihlakalgi marjadeks kutsutakse, on mahedama maitsega ja veidi suuremad. Neid on purukstambituna lisatud leivajahule [5], et rasketel aegadel leivapuudust leevendada. Küllap seepärast on Saaremaal Sõrves pooppuud ka pühaks peetud. Tema viljade seotusele leivaga viitavad mitmed Põhja-Eestist pärinevad rahvapärased nimed: jahumari, leivamarjapuu, leivamarjapõõsas, leivapuu [6]. Eesti kirjakeelde juurutatud nimetus pooppuu on Saaremaa päritolu ja selle kujunemise kohta teatakse kaht versiooni. Üks neist räägib, et pooppuu väärtuslik puit on võrreldav pöökpuu omaga, mille keskalamsaksa või rootsi tüvest ongi kujunenud eestikeelne nimetus [4]. Teise oletuse kohaselt tuleneb pooppuu Saaremaal veel praegugi kasutusel olevast papipuust - seda läänesaartel armastatud õuepuud võib õige suurte eksemplaridena näha kiriklate ümbruses ja surnuaedades. Pooppuu üsna kitsas levila jääb põhiliselt Rootsi lõunaossa ning saartele. Soomes, kuhu ulatub tema levila kirdepiir, kutsutaksegi pooppuud rootsi pihlakaks (ruotsinpihlaja). Eesti läänesaartel ja Mandri-Eesti äärmises lääneosas on ta oma levila idapiiril. Pooppuud kasvavad siin sageli kuivemate kasvukohtade alusmetsas, kuid ka klibustel loodudel: mõnel pool Saaremaa lääneosas moodustavad pooppuud kadakate kohal ühtlase rinde. Kõige suuremaks kasvavad nad aga õuedes, teeservadel ja põllupeenardel, enamasti istutatuna. Saaremaal mõõdetud suurimad pooppuud on ulatunud 18 meetrini ja tüve ümbermõõt ületanud 4 meetrit. Eestis kasvatatakse pooppuud ilupuuna ka väljaspool tema looduslikku levilat, sest ta on külmakindel. Et pooppuu saab hakkama tolmu-ja suitsurohkes keskkonnas ning pole eriti tundlik heitgaaside suhtes, osutub ta väga väärtuslikuks just linnade haljastuses. Hea näite leiame Tartust, kus pooppuuallee ääristab väga tiheda liiklusega Võru tänavat. Tuhkpihlakas (Sorbus rupicola) on Eestis haruldane taimeliik (kaitstavate liikide II kategooria ja Eesti punase raamatu II kategooria ehk ohualdis liik). Tema valged õied on hariliku pihlaka ja pooppuu omadest veidi suuremad nagu pruunikas- või oranþpunased viljadki. Aga selleks, et üles leida puu ristiisadele silma hakanud tuhk, pole vaja erilist vaeva näha: valgeviltjalt karvane on eelkõige lehe alakülg, veidi hõredamalt õieraod ja noored võrsed. Karvakesi jätkub isegi noortele viljadele. G. Vilbaste andmeil on Sõrves kutsutud tuhkpihlakat ka kirsipoobuseks ja kirsipooppuuks [6]. Tuhkpihlakas on põhjustanud vaidlusi. Kõigepealt süstemaatiline kuuluvus. Tuhkpihlakas kuulub rühma või sektsiooni nimetusega Aria, ja meie tuhkpihlakat käsitleti varem selle rühma liigina, mille ladinakeelne nimetus on Sorbus aria. Praeguste tõekspidamiste kohaselt on meil kasvav liik siiski Sorbus rupicola, mille levila ulatub Briti saartelt üle Lõuna-Norra Rootsi lääneossa ja sealt üle Gotlandi Lääne-Saaremaale. Teine vaidlus puudutab päritolu. See liik registreeriti Saaremaal sajandi alguses [2] ja teda peeti pikka aega siin naturaliseerunuks - liigiks, mis on siia jõudnud inimese vahendusel ning muutunud ajapikku loodusomaseks. Tuhkpihlaka praegust levikut Eestis ja tema kasvukohatingimusi analüüsinud Jaan Eilart [1] jõuab aga huvitavale järeldusele: tegu on praegusega võrreldes kuivemast ja soojemast, nn. boreaalsest kliimaperioodist pärineva jäänuktaimega, mis pärast viimast jääaega oma levilat laiendades muuhulgas ka Saaremaale on sattunud. Looduslikult kasvab tuhkpihlakas Eestis lubjarikkal pinnasel Lääne-Saaremaa valgusküllastes metsades ning metsaservadel ja -lagendikel, vahel ka teeveeres või põllupeenral, põhiliselt kolmes piirkonnas: Tagamõisa poolsaare idaosas, Viidumäel umbes 4 km pikkusel lõigul piki kunagise Antsülusjärve ranna-astangut ja Sõrve poolsaare keskosas, kus enamik leiukohti on samuti seotud endiste rannamoodustistega. Tuhkpihlakat on kasvatatud ka ilupuuna, kusjuures mõnel pool on ta uues kasvukohas täielikult kodunenud, näiteks Hiiumaal Kõpu poolsaarel talude läheduses [3]. Oma levila idapiiril kannatab see liik vahel külmakahjustuste all: õisi on rikkunud juunikuu alguse öökülmad, juhtub ka talvist võrsete külmumist, eriti just seenhaigustest nõrgestatud puudel. Lehti ja noori puitumata võrseid kahjustavat seenhaigust oli Sõrves Viieristi astangul märgata juba umbes 30 aastat tagasi, Viidumäele ja Tagamõisa jõudis see 1990. aastaks. Tuhkpihlakaid nõrgestavad veel nende võrseid kärpivad metskitsed ja põdrad. Kui viimased lisaks sellele veel tüve koorivad, võib puu koguni hukkuda. Viidumäe 80-90 tuhkpihlakast on õitsemise ja viljakandmise eas umbes veerand, aga ka need ei õitse ega vilju igal aastal, vaid keskmiselt 2-3 aasta tagant. Viljaks areneb umbes iga viies õis kännasjast õisikust. Tuhkpihlakad ei kasva meie tingimustes nii suureks kui pooppuud. Viidumäe suurimad tuhkpihlakad ulatuvad 10 meetrini, praeguseks hukkunud Tagamõisa suurima puu kõrguseks mõõdeti 11,5 m. Vahel väidetakse, et tuhkpihlakat ja pooppuud on lehtede järgi raske eristada. Tuleb meeles pidada, et pooppuu lehed on madalalt hõlmised, tuhkpihlaka omad aga täiesti lõhestumata, ainult serv on ebakorrapäraselt hambuline (vt. joonis). Lehtede alumise poole värvus on pooppuul rohekashall, tuhkpihlakal aga lausa hõbevalge. Sellepärast on tuhkpihlakaid kõige lihtsam leida kas tuulise ilmaga, kui tuulehood okste alumise külje vahetevahel nähtavale toovad, või siis sügisel lehtede langemise aegu, mil kukkumisel "võileivareeglit " järginud lehed hakkavad maas juba kaugelt silma. Ent Eestis võiks looduslikult kasvada veel neljaski pihlakaliik - soome ehk hübriidpihlakas (Sorbus hybrida). Tema pealt tumerohelised ja paljad, alt aga valkjalt või hallikalt karvased lehed on huvitava kujuga: alusel ühe kuni kahe paari sulglehekestega, keskosas hõlmised nagu pooppuul, tipus sageli vaid kahelisaagjad (vt. joonis). Soome pihlaka levik piirdub Skandinaavia maade lõunaosaga. Eriti rikkalikult kasvab teda Soome edelaosas ja Ahvenamaal, samuti Gotlandil. Et "Baltikumi floora" 2. köite andmeil leidub hübriidpihlakat naturaliseerununa ka Läti loodeosa kalurikülade läheduses, sobiks tema levila loogiliseks jätkuks väga hästi ka Hiiumaa ja Saaremaa läänerannik. Igatahes on Lääne-Saaremaalt Karalast teada vähemalt üks suur ja vana viljuv puu (kasvab endise koolimaja asukohta piiraval kiviaial). Lähikonnas sirgub veel kolm nooremat, millest üks on jõudnud juba viljuda. Niisiis, võib-olla tohime öelda, et Eesti on hoopiski nelja pihlaka maa.
KIRJANDUS: 1. E i l a r t, J., 1965. Tuhkpihlakas - haruldane kodumaine
puuliik. Eesti Loodus 2.
Foto: Fred Jüssi |
Pooppuu
Tuhkpihlakas
Soome ehk hübriidpihlakas