Giza püramiidid

Tõnis Kallejärv

 

Seitsme maailmaime seas esikohale seadis Herodotes Giza püramiidid. Tänapäeva inimene, kes püramiididest palju kuulnud või lugenud, on nende nägemiseks ette valmistatud. Nii ei kutsunud püramiidid esimesel hetkel minus esile erilist hingevärinat. Vapustava elamuse sain alles Egiptuse-reisi viimasel õhtul, kui jälgisime sfinksi ja püramiidide taustal toimuvat muusikalis-sõnalist etendust. See jäi hinge.

Päike oli just vajunud Liibüa kõrbe liivaväljadesse püramiidide taga ning üksnes õrnpunane triip rääkis veel mõni tund tagasi asfalti, liiva ja kive kõrvetanud päikesekettast. Tihenevas pimeduses seisid värvilistest tuledest valgustatud hiigelsuured haudehitised: esimesena vaarao Hufu (kreeka keeles Cheops), veidi kaugemal vasakul Hufu poja (või venna) Hafra (Chephren) ning viimasena Menkaura (Mykerinos) püramiid; esiplaanil aga etenduse peategelase Suure Sfinksi kuju ning templite varemed.

Ebamaiselt madala tämbriga hääl pajatas püramiidide ehitamisloost, laserikiired lisasid teavet, näidates templite, hauakambrite, õhutusðahtide ja koridoride asupaiku ning isegi surnud vaarao teekonda viimsesse puhkepaika. See sundis mõttes päevase külastusretke juurde tagasi pöörduma.

Giza (araabia Al-Jîzah) nekropol hõlmab 2000 ruutmeetri suuruse ala murendiga kaetud lubjakiviplatoost, mis uhkeldab umbes 40 m kõrgusel Niiluse orulammist. Platoo jalamil kulges muistsel ajal kanal, mis eraldas viljaka lammi Liibüa kõrbest. Kanalit mööda toimetati haudehitiste jaoks kohale kive samas Niiluse vastaskaldal või Assuanis, kaugel lõunas, asuvatest karjääridest.

Alles siis, kui püüad pilguga haarata ühekorraga hiigeltrepina lõpmatusse sirutuvat püramiidi ja selle jalamil ukerdavaid inimesi, tunnetad rajatise tõelist suurust. Sääraste tohutute ehitiste püstitamisega tulid siinsed inimesed toime ajal, mil meie esivanemad Euroopas olid alles loomanahkadesse rõivastatud kütid või algelised põlluharijad. Nii võidki kalduda usaldama "asjatundjate" väiteid, justkui oleks need ehitised teinud Maa-välised olendid. Püramiididega seostub palju salapärast: neis otsitakse arvude maagiat, püütakse tõestada püramiiditahuka soodsat mõju inimese psüühikale ja enesetundele, usutakse needust, mis tabavat vaaraode haudehitiste rahu rikkujaid…

 

HUFU PÜRAMIID

Giza püramiidid pärinevad nn. Vana riigi 4. dünastia ajast, aastatest 2551-2471 eKr. Kuulsaim neist on Hufu püramiid. See oli ligikaudu neli ja pool tuhat aastat maailma kõrgeim ehitis: algselt 146,6 meetri kõrgune, praegu 7,85 meetri võrra madalam, sest tipp on hävinud. Alles 1880. aastal ületasid Kölni toomkiriku tornid püramiidi kõrguse 10 m võrra. Vapustavad on teisedki arvud: külgede pikkus 230,37 m (enne pealiskatte kadumist 232,4 m), pindala 5,4 ha, maht algselt 2 521 000 m³ (praegu umbes 170 000 m³ võrra väiksem), kogukaal 6,5-7 miljonit tonni. Rajatis püstitati ligikaudu 2,25 miljonist kiviplokist, millest igaühe kaal oli umbes 2,5 t (osal kuni 15, mõnel isegi 70 t). 20 aasta jooksul olevat ehitusega ametis olnud saja tuhande meheline töölistevägi.

Kiviplokid paigaldati ülitäpselt, raske on nende vahelt leida pisematki tühikut. Küljed orienteeriti põhiilmakaarte suunas, kusjuures aluse suurim kõrvalekalle põhjasuunast on vähem kui kümnendik nurgakraadi. Püramiidi küljed kaeti tugevate ja ilusate plaatidega. Nende jaoks murti kive Gizast umbes 30 km kaugusel asuvatest Niiluse paremkalda lubjakivikarjääridest. Pärast paigaldamist lihviti plaadid siledaks. Vaaraode ajal valged püramiidid sädelesid päikesekiirtes, ja kui uskuda mõningaid allkaid, siis nende lehtkullast kattega tippude sära pimestas silmi. Tänapäeval pole püramiididel kullast jälgegi, minema on veetud valged kividki. XIV sajandi rändurid on kirjutanud püramiidil sipelgatena tegutsevatest ja poleeritud plaate alla laskvatest inimestest. Kairosse püstitati nendest ilusatest plaatidest mitu paleed.

Hufu püramiidi tipus on umbes 10 ruutmeetrise läbimõõduga plats, kuid tõus sinna on nüüd keelatud. Ka pääs hauakambrisse on hiljutise restaureerimise järel niivõrd piiratud, et meietaolistele lihtinimestele osutus see võimatuks. Jäi üle vaid piki püramiidi jalamit patseerida ja vastu alumisi kiviplokke nõjatuda.

Püramiidi ümbritses kunagi 10,5 m kaugusel müür, mille kõrgus oli antiikallikate järgi umbes kümme meetrit, paksus aga, nagu uuringud näitavad, kolm meetrit. Suurest püramiidist ida pool seisavad veel kolm "püramiidikest", külgede pikkused vastavalt 49,5, 49 ja 46,9 m, kuhu arvatakse olevat maetud Hufu kolm naist.

Omapärane vaatamisväärsus on spetsiaalsesse paviljoni paigutatud nn. Päikeselaev, mille 1954. a. juhuslikult avastas egiptuse arheoloog Kamal el Mallak. Laev leiti liiva ja 17-20-tonniste lubjakiviplokkide alla varjatud "sadamast" püramiidi lõunaküljel. 4500 aastat tagasi liibanoni seedrist valmistatud veesõiduki pikkus on 43,3 m, laius kuni 5,6 m ja süvis 1,5 m. Aluse 1224 detaili kinnitavad vaid köied ja puupunnid, metallosi pole. Laeva keskel oli 9 m pikkune kinnine "kajut". Arvatakse, et just selle laevaga toimetati püramiidi juurde Hufu mumifitseeritud surnukeha.

Aero- või kosmosefotodel tulevad esile püramiidi ümbritsevad korrapärased nelinurksed rajatised, millest turist, kes varemete vahel paremat pildistamiskohta otsib, ülevaadet ei saa. Tegu on aga leidude poolest eriti väärtuslike ajaloomälestistega - nimelt vaarao lähikondsete ja ülikute haudehitistega, mis kannavad mastaba (araabiakeelsest sõnast mastabah, mis tähendab elumaja kõrval asuvat savist pinki) nime. Klassikaline mastaba koosneb kahest maa-alusest kambrist (hauakamber ja hauapanuste ruum) ning maapealsest osast. Kaljusügavusse raiutud hauakambritesse viis püstine ðaht. Paljud mastabad ei jäänud ilult ja arhitektuuriliselt lahenduselt maha püramiididest, olles teinekord isegi rikkalikumalt ilustatud. Hufu püramiidi ümbruses on lahti kaevatud umbes 150 ülikukalmu.

 

HAFRA PÜRAMIID

asub Giza platoo teises otsas, kuhu Hufu püramiidi juurest jõuab vähem kui 10 minutiga. Hafra püramiid jäi eelkäijale kõrguse poolest 3,1 m alla (algselt 143,5 m, praegu 136,4 m), kuid asudes Giza nekropoli kõrgeimas punktis, paistab Hufu omast isegi suuremana. Erinevalt teistest Gizas on Hafra monumentaalansambel - püramiid, kaks templit ning neid ühendav galerii - täielikult säilinud. Kompleksi kuulub ka alumise templi kõrval asuv Suur Sfinks. Karjääri jäänud hiiglaslikust kaljurünkast laskis vaarao Hafra valmistada lõvi keha ja inimese näoga monumendi. Arvatakse, et sfinksi näojooned kujutasid üsna tõetruult päikesejumalat kehastanud vaaraod. Aegade jooksul on sfinks tugevasti kannatada saanud: kaduma on läinud peakate võimusümboli - kobra - kujutisega ning habe. Nägugi püüdsid moslemitest usufanaatikud rikkuda, mamelukid kasutasid seda isegi sihtmärgiks suurtükkidest laskmisel. Liiv on korduvalt monumendi enda alla matnud, mitu korda on sfinksi restaureeritud. Ürikute järgi tehti seda esmakordselt vaarao Menheprura (Thutmosis IV) korraldusel XV sajandi lõpus eKr., viimati aga aastail 1925-1926.

Itta vaatava Suure Sfinksi kõrval tunned end kääbusena, sest suuruselt on see võrreldav 6-korruselise elumajaga: kõrgus 21 m ja pikkus 57,3 m. Sfinksi näo kõrgus on 5 m, laius 4,1 m, nina pikkus 1,71 m.

Sfinksi tempel on ainus Muinas-Egiptuse Päikesele pühendatud tempel. Selles oli kaks altarit (idapoolses palvetati päikesetõusu ajal, läänepoolses - loojangul) ja 24 sammast - iga tunni jaoks üks. Jaotasid ju muistsed egiptlased aasta 12 kuuks, kuu 30 ööpäevaks ja ööpäeva 24 tunniks.

Vaevalt paarikümmend meetrit eemale jääb Graniittempel, mis on ehitatud vaarao mumifitseerimise jaoks. Kujult meenutab see 12 m kõrgune pühamu suurt mastabat. .

Templisammaste vahelt pääseb poole kilomeetri pikkusele ja kuni 5 m laiusele kiviteele, mis viib püramiidi jalamile Ülemise hauatempli juurde. Selle pühamu mõõtmed on 145 × 45 m, seal leidub viis eeskodadega palveruumi ja suur õu vaarao 12 skulptuurkujutisega.

MENKAURA PÜRAMIID

Hafra poeg Menkaura oli viimane IV dünastia vaarao, kes laskis enda ja lähikondsete jaoks Giza platoole uhke hauamälestise püstitada. Tema püramiid on väikseim (külje pikkus 103,4 m, kõrgus 65-66 m). See on ehitatud mitte aluskivimile, vaid suurtest lubjakiviplokkidest rajatud tehisterrassile.

Püramiidi põhjakülge "kaunistab" arm, mille kaudu XIII sajandil kullahimus mamelukid püüdsid ehitise sisemusse tungida. Inglased Vyse ja Perring avastasid 1837. aastal samas püramiidi jalamil ka tõelise sissepääsu, mida kasutasime meiegi. Järsult langev (26 kraadi) ligi 32 m pikkune hoolikalt graniitplaatidega kaetud koridor juhtis suhteliselt väikesesse eestuppa. Koridor oli niivõrd madal, et tuli liikuda kummargil. Jalad tõstsid tolmu. Mida sügavamale jõudsime, seda kuumemaks muutus. Eriti umbne oli kaldkoridoris. Püramiidides pidavat inimesed sageli teadvuse kaotama (nii olevat juhtunud ka Napoleoniga Hufu püramiidis). Meie läbisime selle katsumuse edukalt.

Suundusime horisontaalsesse tunnelisse. Siis tuli graniitplaatidega kaetud ruum, kust Vyse oli avastanud sisesarga tükid koos vaarao rüüstatud muumia jäänustega. Edasi järgnes uus tunnel, avades vaate mitme sügava niðiga panusteruumile. Siin paiknenud aarded langesid hauaröövlite saagiks tõenäoliselt juba vanaajal. Ka Vyse'i ekspeditsiooni avastatud ja püramiidist välja toimetatud paleefassaadi kaunistustega basaldist sarkofaag läks kaduma: laev Beatrice uppus Hispaania rannikul Trafalgari neeme juures. Koos laevavraki ja sarkofaagiga lamab seal ookeanipõhjas hulk teisigi leide. Menkaura hauatemplist leitud esemetest võib Egiptuse Muuseumis Kairos näha vaid skulptuure.

Sügavalt jääb mällu ka Giza platoo kollakaspruun värvus, millel ainsateks eredamateks värvulaikudeks vaid kaameliküürusid katvad vaibad ja turistide rõivad. Ja muidugi platoo kohal lehviv lõhn. Selles oli Liibüa kõrbesügavustest tuleva kuuma liiva hingust, siinsamas tuhandetest jalgadest üles tõstetud peene tolmu lõhna, loomasõnniku haisu ja linnast kanduvaid toidu- ning suitsuaroome. Paistis aga, et nii püramiidid kui Suur Sfinks olid kõigega ammu harjunud.


Autori fotod