Kapten Toomi avarus

Enda Naaber

Kui Vilsandi "linnukuningale" Artur Toomile oli mitu korda tehtud ettepanek hakata Muhu kuningaks, tulnud ta ükskord ise Muhusse. Kohtumist Artur Toomiga kahekümnendatel aastatel kirjeldas mu ema Raissa nõnda.

"Olin põllal, adrakured käes, kui märkan äkki, et otse minu juurde tulevad kaks võõrast meest. Üks pikem ja jässakam, teine lühem, heledapäine. Jässakas mees tutvustas end ja ütles, et ta oo Vilsandist. Ma sain siis kohe aru, et Toomi-härra ise. Olli tast ju pool aastat tagasi räägitud, et toome ta meitele kuningaks. Ja kellegi tuttava käes ollin koa ta fotot näinud. Taal ollid lahked silmad, mehine lõug, juuksed kräsus ja prillid nina peal. Ütles, et tulli vaatama seda paika, kust on pärit Muhu Suurvalla vallavanem Aleksander Üksik. Mu venda aga ei olnud kodus, ta olli Tallinnas, ja seepärast mehed tuppa ei tulnudki. Istusime põllu ääre piale ja Toom olli kena jutuga. Tundis huvi, kes meite õue selle pika kivitänava teinud. Ma vastasin - see oo mõisaaegadest. Ma olli veel noor ja mehele minemata ning salaja mõtlesin, et sellist meest tahaks küll endale. Nii terase ja targa küsimisega. Ja suurt huvi tundis üldse looduse vastu. Märkas kohe ka meite õue iidseid puid. Ka mõisaaegadest pärit. Suure kastani (hobukastani - toim.) kohta ütles ta, et neid puid istutagu me juurde. Kastanil olevat inimesele hea mõju. Ja nende õied olevat kui kiriku kroonlühtrid. Vahepeal rääkis ta Vilsandist: "Jah, sel on minu kodu ja selleks ta jääb. Mul peab olema meri lähedalt ümberringi, muidu ma ei tunnegi end saareelanikuna."

Mina juhtusin nimetama, et meil käib siin külas uus lind, teeb ikka vidi-vidi-vidjöö! Ise kena värviline, kõhu alt punane. Toom teadis kohe: "Aga see ju karmiinleevike!" Jutt lindudest läkski kõige pikemaks. Toomi prillide tagant vaatasid lausa tuld pilduvad silmad. Nii õhinasse sattus ta, kui nimetasin, et Muhus Aljava küla lähedal abajas on laululuiged, kes jäävad ka talvituma. Et sealt Matsi talust teeb Ardo Naaber nende kohta vaatlusi…

Sest sügispäevast jäi mulle meelde veel sie, et Toomil olli seljas kuldnööpidega pintsak, mille ta põllupeenrale mulle istumise alla pani. Ta jutt olli väga rahulik ja mina sain aru nii, et Toom lausa pillab-külvab elutarkust… Toom kordas mõnda lauset mitu korda: "Linnulaul ja linnusitt kuluvad inimesele mõlemad ära. Siis ta alles hakkab loodust avastama!" Või: "Mis on Vilsandi? Mis on meri ta ümber? - Avarus! Noored inimesed peaksid seda kohe tunnetama, siis ei jää elus kitsas tunne hinge!" Või: "Mees ja mehe munder sobivad siis kokku, kui tal mütsi all on mõistust!"

Endamisi mõtlesin - kuningas mis kuningas!... Sel korral julgesin Toomile ütelda seda, et meite õue suuri puid on käinud imetlemas luuletaja Villem Grünthal-Ridala ja et Villemi ema oo meil iganädalane külaline, kes üle kõige armastab külla tulla mariaslilled peos… Kel polnud mõnede külainimeste kommet teisi halvasti taga rääkida. Toom arvas selle peale: "Ma olen üsna tihti mõelnud, kust on saanud paljud maainimesed oma südamehariduse… Küllap armastusest looduse vastu." Ja siis äkki ta küsis, et kas on tõsi, et Villem Ridala on Soomest toonud Muhusse esimesed suusad? Jah, vastasin, seda teavad kõik meite saarel. Ja ma olen Villemit suusatamas näinud, kui Viirakülasse asja oo olnud."


Foto autori kogust: Artur Toom perekonnaga kolmekümnendate aastate lõpul