Kapten Saarso kirjad ookeanilt (7)

SUHKRUPEA (PAO DE ACUCAR) ON MITTE AINULT RIO, VAID KOGU BRASIILIA SÜMBOL

LAUPÄEV, 15. JUULI 2000, NUKU'ALOFA

Teekond üle Atlandi ookeani algas vedusa kirdepassaadiga. Sihtsadamaks oli kavandatud Salvador Brasiilia idarannikul, kuid pidasin silmas võimalust lühendada ülesõitu ja minna sisse 360 miili põhjapool asuvasse Recifesse. Asi oli selles, et teekonnal üle ekvaatori tuleb läbida ekvatoriaalne vaikusevöönd, mis asub kahe passaadi vahel. Selles vööndis valitseb harilikult tuulevaikus, mida katkestavad äikesepagid ja paduvihm. Minu kindel plaan oli läbida vaikusevöönd ehk doldrum mootori jõul. See tähendanuks aga kütusevaru kiiret kahanemist ja vajadust neid täiendada. Mindelost Salvadori on aga umbes 2100 miili, mis kütuse- ja veevaru silmas pidades ligineb Lennuki autonoomsuse piirile.

Selle pika ülesõidu planeerimisel oli minu kindel abimees taas raamat "Ocean Passages for the World", kust võib leida inimpõlvede jooksul talletatud teadmisi-kogemusi Ekvatoriaal-Atlandi läbimiseks kõige optimaalsemat teed pidi. Samas ei anna nimetatud käsiraamat punktuaalset tegutsemisjuhist, jättes laevajuhile suure ruumi rakendada konkreetsetest oludest lähtuvat informatsiooni ning vaistu. Lisaks, nagu meresõidus ikka, on vaja ka pisut õnne.

Et Lennuk on sideaparatuuri poolest hästi varustatud laev, oli mul pidevalt kasutada satelliidi kaudu edastatav info ilmastiku kohta ekvaatori piirkonnas. Sellest oli palju abi ja nõnda õnnestus meil läbida doldrum peaaegu märkamatult. Nimelt ei seisa vaikusevöönd paigal ega ole ühtlase laiusega. Ta võib ööpäevas põhja-lõuna suunas asukohta muuta mõne laiuskraadi võrra ja tema enda laius kõigub paarist miilist ligikaudu 300 miilini. Lennuk läbis teekonnal lõunasse doldrumi väga kitsa riba, mis liikus meile vastu. Kahel ööl vaikis tuul lühikeseks ajaks, oli äikest ja sadu. Seejärel hakkas puhuma ühtlane kagupassaat. Olime kütuse- ja veevaruga mäel ning võisime pidada kurssi Salvadorile.

Jõululaupäeva hommikul hakkas tüürpoordist paistma Brasiilia rannik. Lõpule lähenes esimene ookeani ületamine meie reisil: kolmteist päeva põletavat troopikapäikest ja kolmteist ööd mustavat ookeani, kiiluvees helendava planktoni sädelus. Need päevad olid, nagu laulusalm ütleb, "... sarnased kui neegrid kõrbes". Samas mahtus neisse ööpäevadesse ekvaatori ületamine, Kaido sünnipäev, sageli üle südaöö kestvad diskussioonid, läbiroostetanud konservide lehk, soolasest veest ja päikesest kipitav nahk, kuumaks köetud tekk, millel palja jalaga valus astuda, mõtted üha kaugenevast kodust - see oli täiuslik ülesõit. See oli minu esimene iseseisev Atlandi ületamine ja mind valdas rahulolu, mida polnud põhjust varjata.

Et oli jõululaupäev, rändasid mõtted lapsepõlve. Silmade ette kangastusid alatiseks meelde jäänud episoodid sellest, kuidas emaga koos sai maailmakaardilt isa asukohta otsitud, mõnerealised raadiogrammid, alaline ootamine, öised isale vastuminekud kaubasadamasse, laevalõhn, mis oli isa riietel, ja hallitusplekid vormikuue voodril, millega ema võitlust pidas. See, mis oli olnud siis, ja see, mis oli nüüd, polnud midagi muud kui asjade loomuliku arengu tulemus. Küllap sai kõik alguse sellest, kui ema laulis mulle hällilaulu "Viire takka". See oli õnnelik ja tunderikas lapsepõlv.

Nüüdseks on ootamisjärg minu laste kätte jõudnud ja kindlasti on sellel oma osa nende maailmatunnetuse kujunemisel. Üks oli aga kindel: sel õhtul ootasid nad jõuluvana.

LAUPÄEV, 29. JUULI 2000, PORT VILA

Muusikalised elamused jõulupühade ajal

Brasiilia endine pealinn Salvador asub poolsaarel, mis eraldab Atlandi ookeanist Kõigi Pühakute lahe (Bahia les Todos Santos). Sellele paigale on loodus andnud kõik, mida võib ühelt sadamakohalt loota. Lahe liigestatud rannajoon ja mõõdukad sügavused pakuvad arvukalt ankrupaikasid, mida ookeanilainete eest kaitseb poolsaar.

Jõululaupäeva pärastlõunal kinnitas Lennuk otsad ujuvkaile Salvadori uues külalissadamas. Kohe algasid ettevalmistused jõulude pidamiseks. Sadamavõimudelt sain teada, et enne 27. detsembrit sisse klaarida ei õnnestu, kuid kaldal käimisele piiranguid pole. Nõnda läks osa meeskonnast linna jõululauale head-paremat muretsema. Aarne ehtis Eestist kaasa võetud väga armsa vineerist kuuse, Kaido tegeles kambüüsipalavuses seaprae, hapukapsaste ja teiste traditsiooniliste jõuluroogadega.

Jõuluõhtu kujunes väga mõnusaks ja südamlikuks. Indrek luges ette asjakohased lõigud piiblist ning oli valmistanud laululehed. Nagu põhjamaa poegadele kohane söödi-joodi priskelt ja tunti elust rõõmu.

Salvador on Brasiilia kõige mustanahalisem keskus. Linnapildis on valged tugevas vähemuses. Huvitav oli näha, kuidas võetakse jõulusid vastu 30- kraadises soojuses palmide all. Kui meie jõuluvanal on kaasas kingikott ja võimalik, et ka vitsakimp, siis Brasiilia jõuluvanal on suur trumm. Muidu nagu jõuluvana ikka: punane müts ja kuub, valge habe, vaid nägu on ðokolaadikarva. Niisugune vahtplastist naeratav jõulutaat seisis Salvadori keskväljakul ja tema juures toimus lakkamatu pildistamine. Platsi teises nurgas oli samasugune jõuluvana, ainult suure saiakandikuga ja naissoost.

Pühade ajal linnas ringi jalutades köitis mu tähelepanu keskväljakul suure puu all omalaadset keelpilli mängiv must mees. Tegin asjaga lähemalt tutvust. Pilli nimi oli birimbau. See kujutas endast traatkeelega vibu, mille küljes oli pudelkõrvitsast tehtud kõlakarp. Veel kuulus komplekti väike lame kivi, puupulk ja kellukesekujuline väike umbne korv, mille sees krõbisesid samuti kivid. Birimbau vasakus käes, pudelkõrvitsast kõlakoda enda poole, kivikene keele all, löödi pulgaga vastu keelt. Löömise ajal krõbisesid kivikesed paremas käes olevas korvkellukas. Kivikest vastu keelt asetades ja ära võttes sai heli kõrgust muuta. Pudelkõrvits ehk cabasa võimaldas muuta heli kõlavamaks või vastu keha surudes seda summutada. Maitse üle ei vaielda, ja kuna mulle on aafriklaste muusika alati väga meeldinud, julgen väita, et see oli nauditav muusika. Et pillimängu eesmärk oli ühtlasi suure puu najale pandud birimbaude müümine, sain mängu ka ise proovida. Mõningase harjutamise tulemusena pälvisin pillimeistri heakskiidu, kuigi tundsin, et arenguruumi on veel küllaga. Olgu lisatud, et eristatakse kolme sorti birimbausid: kõige madalama ja võimsama kõlaga on birimbau gunga, veidi väetima nimi on viola ja päris peenikest tininat teeb violina. Saadaval on suveniirpillid ja need, mida pakutakse nimetuse all professionale. Tagantjärele kahetsen, et endale birimbau soetamata jätsin, aga ehk kunagi.

Teine tõsine muusikaelamus oli olodumi kontsert. Olodum tähendab ligi kolmekümne mängijaga trummiorkestrit. Kontsert toimus õhtupimeduses ühel kolmnurksel vanalinna väljakul. Plats oli rahvast sedavõrd täis, et inimesed seisid tihedalt üksteise vastu surutult. Olodum on võimas, vali ja energiline. Selles on mobiliseerivat jõudu ja maagiat. Üheks massiks sulav higine publik võngub trummide rütmis. Olodum, mis kostab taevani, annab teatust mustas rassis peituvast ürgsest jõust ja elutahtest. See oli meeldejääv elamus.

TEISIPÄEV, 1. AUGUST 2000, PORT VILA

Kas kapten Brasiilias uueks aastaks pokri …?

27. detsember oli esmaspäev, mil Brasiilia ametivõimud pühade järel taas tööle hakkasid. Nõnda võtsin laevadokumentide mapi ja läksin sisse klaarima.

Esimesena külastasin kohaliku meresõidu administratsiooni kontorit Capitania dos Portos't. Selle asutuse käsutuses on Salvadoris terve palee, mida ümbritsevate palmide alune muru on alati niidetud ja puhas. Hoonet valvavad mereväevormis mehed, sest meresõidu administratsioon on osa mereväest.

Capitania dos Portoses tuli täita pikk ja põhjalik formular, mis sisaldas üksikasjalikku side- ning navigatsiooniaparatuuri loetelu. Vastupidi minu lootustele ei olnud inglise keelest mingit kasu, kuigi Salvador on rahvusvahelisele laevaliiklusele avatud sadam.

Järgmisena suunati mind tolliametisse, kus veetsin paar tundi. Ametnik, kes minuga tegeles, oli noor ja entusiastlik mees. Ta käis iga natukese aja tagant midagi küsimas. Näiteks, saanud teada Lennuki üldpikkuse, kadus ta ukse taha, et umbes kümne minuti pärast naasta laiust teada saama. Samas taktis sai ta kätte kogu vajaliku informatsiooni ning tegi mulle siis selgeks, et enne ei saa sisse klaarida, kui pole käidud Policia Federal'is. Pealegi tegi ta þestide abil selgeks, et kell on lõunasse jõudnud ja temal aeg võileiba hammustada. Tõepoolest, pool päeva oli märkamatult mööda saanud.

Policia Federal, sisuliselt kaitsepolitsei, asus umbes poolteise kilomeetri pikkuse kai teises otsas. Hoone oli katusel seisvate arvukate antennide järgi hästi äratuntav. Mind võttis vastu ametnik, kelle nimi oli Alberto. Tegu oli kolmekümnendates aastates valge mehega, kelle olekust oli tunda, et ta on vaadanud ameerika politseiseriaale. Ta oli erariides, sundimatu käitumisega ja valvsa pilguga. Olles tutvunud munsterrolli ja meremehe teenistusraamatutega, jäi ta korraks mõttesse. Seejärel vaatas ta mind nii, nagu vaadatakse lootusetusse olukorda sattunut. Tal oli peaaegu õigus.

Et jahtlaeval võib olla elukutseline meeskond, ei mahtunud Alberto maailmapilti. Tema "skeem" nägi ette, et jahtidel on turistid, kellel passis Brasiilia viisa. Meremehepass või teenistusraamat käisid kokku kaubalaevaga ning andsid õiguse viisata maaleminekuks. Oma viletsas inglise keeles lubas ta teha oma parima olukorra positiivseks lahendamiseks. Igaks juhuks otsustas ta nõu küsida pealinnast Brasiliast.

Järgmised kolm päeva möödusid oodates ja Policia Federali külastades. Alberto andis lootust ja sai sõpruse märgiks Lennuki T-särgi ning pudeli brändit. 30. detsembri lõunaks jõudsime niikaugele, et mulle oli esitatud süüdistus Brasiilia seaduse rikkumises ning trahvinõue ligi poolesajale tuhandele kroonile. Aega riigist lahkumiseks anti 48 tundi. Keeldusin trahvinõudele alla kirjutamast. Olin selleks ajaks palganud ka agendi, kellest polnud kasu ning kes näis Albertoga kokku mängivat. Nüüd seisin agendiga koos kabinetis ja mulle anti otsesõnu ning þestidega illustreeritult kaks valikut: allkiri trahvinõudele ja 48 tunni jooksul otsad lahti või arestikambrisse. Kuna mees, kes mind trellide taha pidi panema, seisis uksel, eelistasin anda allkirja, et hoonest välja pääseda. Vastasel juhul oleksin veetnud seal aastavahetuse ning ei tea kui kaua veel. Et Rio de Janeirosse, mis oli meie järgmine sadam, pidid lendama kogu meeskonna naised, ei saanud Salvadori määramata ajaks jääda. Trahvi tasumine pidi aga toimuma hiljemalt enne järgmist sissesõitu Brasiiliasse ning olema viisa saamise eeltingimuseks. Seniks aga kuulutati kõik seitse Lennuki meeskonnaliiget Lõuna-Ameerika suurimas riigis persona non grata'ks ja meie nimed sisestati vastavasse arvutivõrku.

Jääb veel lisada, et võõra riigi seadusi austava kaptenina olin vahepeal kahel korral külastanud sanitaarvõimude kontorit. Selles antisanitaarses segadikus täitsin mõlemal korral ühesuguse ankeedi ja mõlemal korral pidi tunni-paari pärast tuldama laeva üle vaatama.

Eesti Vabariigi aukonsul härra Jüri Saukas päästab hädast

Pärast meeleolukat aastavahetust andsime 1. jaanuari pärastlõunal otsad lahti ja läksime reidile ankrusse. Asi oli selles, et järgmisel päeval pidi saabuma kaheksandaks meheks Tõnis Palts. Tema laevale toomiseks viisime hommikul jullaga maale Indreku, kes Tõnisele lennujaama vastu läks. See salamanööver õnnestus ja 2. jaanuari õhtul võtsime ankru üles ning purjetasime piki Brasiilia rannikut lõunasse.

7. jaanuari keskpäeval sisenesime Suhkrupea mäe taga asuvasse maalilisse Botafogo lahte, mille kaldal asub Rio de Janeiro Jahtklubi. Klubi kujutab endast ligi kahe kilomeetri pikkust ning maa poolt kõrge aiaga piiratud territooriumit. See on riik riigis, kus on kõik eluks vajalik: pank, tankla, kauplused, baarid, puhvetid, restoranid, juuksur, kino ja üürikorterid. Klubi liikmestaatuse annab võrdlemisi kallis osak, millele lisandub soliidne aastamaks. Külalisjahte võetakse vastu ainult klubiliikme kutsel. Meie kutsujaks oli Eesti Vabariigi aukonsuli hr. Jüri Saukase sõber hr. Antonio Gomes Casanova.

Vähem kui kaks tundi pärast sildumist saabusid kaile mustades vormiriietes mehed. Kahel merejalaväelase välimusega sellil oli vööl revolver ja T-särgi seljal suur kiri Policia Federal. Alberto, kes teadis meie plaanist peatuda Rio de Janeiros, oli vaevaks võtnud ametivendi informeerida.

Sedakorda oli mul Tõnise kaasa toodud kiri Eesti Välisministeeriumilt ning käiku läks ka Indreku diplomaadipass, millesse oli õnneks igaks juhuks võetud Brasiilia viisa. Kuna oli reede õhtu, keelati meil nädalavahetusel klubi territooriumilt lahkuda ning lubati esmaspäeval tagasi tulla, et siis olukord lahendada. Nädalavahetusel saabusid meie armastatud abikaasad ja seetõttu lubasin meeskonnal siiski linnas käia. Nagu arvata võis, ei pööranud sellele keegi tähelepanu. Õhus oli vaid kartus uuesti riigist välja aetud saada.

Lahendus saabus esmaspäeval. Meile juba tuttavad siilisoengutega politseinikud tulid pisut enne aukonsulit, kes meiega klubi väravas liitus. Policia Federali Rio de Janeiro peakontoris rääkis hr. Saukas kogu loo soravas portugali keeles ära. Silmnähtavat muljet avaldas tema aukonsuli visiitkaart. Pärast seda, kui ligi kümme ametnikku olid kõik oma arvamuse avaldanud, kästi meid pealelõunal tulla sootuks teise kontorisse, mis asus reisisadamas. Kohale jõudes kohtasime sootuks teistsugust kohtlemist: härra kapten ette-taha, istuge palun, ehk pakume kohvi. Munsterroll, kapteni allkiri ja asi klaar. Ordem e progresso, nii seisab selle riigi lipul. Järgnevate päevade käigus ostsin oma kalli naise soovitusel Brasiilia lipuvärvides riidest päikesekübara, mille põhjal oli seesama otsustav sõnum. Kübar ripub mu koi kohal ja lipukiri on magama heites silme ees. Indreku versiooni kohaselt tähendavat see tõlkes kord tuleb progress.

Õpetlikku on selles loos niipalju, et aukonsulist on võõras sadamas peatuva laeva kaptenile palju abi ja väikesel riigil nagu Eesti võiks neid rohkemgi olla.

Toimetuselt:

ÕNNITLEME KAPTENIT SÜNNIPÄEVA PUHUL!

Jahtkapten Mart Saarso 37. sünnipäev on 26. septembril.