Mustoja maastikukaitseala – põnev kant Põlvamaa kagusopis

Aita Neemre

Mustoja mõhnastik Põlvamaal Värska vallas on tähelepanu pälvinud juba möödunud sajandi algusest, kui esmakordselt märgiti huvitavaid taimeleide Setumaalt. Sealt alates on eri aegadel ala uurinud paljud loodusteadlased, peamiselt siiski botaanikud. Mustoja lamm on rikas käpalistest, liivikualadel kasvab stepi päritoluga liike, nagu palu-põisrohi, palu-liivkann, palu-karukell, võsu-liivsibul, harilik käokuld. Jaan Eilarti arvates on stepitaimed Setumaale rännanud mööda Valdai kõrgustikult algavat Velikaja jõge.

Tähelepanu väärivad ka siinsed maastikud – Kagu-Eesti suurim ja reljeefseim mõhnastik, sealhulgas tuuletekkelised pinnavormid ja liivikud, nendevahelised jääpaisjärvetasandikud, Mustoja ürgorg, nõmme- ja palumetsad, puis- ja lagerabad suurte soosaartega.

Nendel põhjustel moodustatigi siin 1998. a. Mustoja maastikukaitseala.

Ala taimkatet on tugevasti mõjutanud suured metsatulekahjud, viimane neist 1963. aastal, kui mets põles ligi 600 hektaril. Põlengute tagajärjel on metsad aeg-ajalt asendunud ajutiste avakoosluste – nõmmedega. Paljandunud aladele on rajatud männikultuure, mis kohati kasvavad väga hästi, teisal püsivad aga poolavatud nõmmed. Vanametsatukad, omapärased nõmme-kanarbikukaasikud, kohati kamardumata männikud – need on näited haruldastest ja omapärastest kooslustest, mis väärivad hoidmist.

Siitkandi loodust on omal moel mõjutanud ka sõjaväe tegevus erinevate riigikordade aegu. On andmeid (Hartmunt Trassi mälestused, kirja pannud Hans Trass), et piirkonna kuulsamaid paiku – Lutepää liivik (praegu kahjuks Venemaa territooriumil) – tekkis tsaariaegse ratsaväe polügoonile. Samu alasid kasutasid ka Eesti Vabariigi ratsarügemendi sõjaväelased. 1950. aastast hõivas ala Nõukogude tankipolk, hiljem õhudessantlased. Viimane venelasest tunnimees oli valves 1992. aastal.

Maastikukaitseala hõlmab ligi 3000 ha, sellel on kolm sihtkaitsevööndit (metsise mänguala, iseloomulik mõhnastik ja esinduslikemate kaitsealuste taimede koondumispaik).

Matkajatele ning ka seenelistele-marjulistele kaitsealal erilisi piiranguid ei seata. Lõket tohib küll teha ainult selleks ettevalmistatud kohas, sõidukitega võib liigelda vaid teedel. Kaitseala idaosas Poogandi järvekese ääres ootab rändurit puhkekoht lõkkeplatsiga. Sinna on kavas ehitada veel väike vaatetorn, kust saab parema ülevaate maastikust ning kiigata Petseri kloostri kupleid. Kindlasti pannakse tulevikus ka matkatee viidad.

Lähemat teavet kaitseala kohta saab Põlvamaa keskkonnateenistusest Räpinas Kooli t.1, tel. (079) 98 198. Kõnealust ala tutvustab laiemalt Setu talurahvamuuseum Värskas (tel. (079) 64 782), samas asub ka turismiinfopunkt.