Kuu loom – luts

Piret Pappel

Jaanuar on külm ja pime kuu. Suur osa loomadest magab, ülejäänud üritavad pisut elavamalt rasket aastalõiku läbida.

Sel ajal sigimisele mõtlevaid elukaid on üsna vähe. Üks sellistest "veidrikest" on luts. Tema koeb just siis, kui on külm ja pime.

Lutsu pulmi tähistavad omal moel ka inimesed – libekala püük on keelatud 15. jaanuarist 5. veebruarini.

Sugulased

Luts (Lota lota) on ainus magedas vees elav tursklane (Gadidae). Tursklasi on maailmas üle 50 liigi, suurem osa neist ujub ringi Atlandi ookeanis.

Tursklased on suhteliselt suured kalad, nende uimedes pole ogakiiri ning keha katavad väikesed tsükloid- ehk kaarsoomused. Paljudele liikidele on iseloomulikud poised – suu ümbruses asuvad jätked, mis on kaetud maitsmisrakkudega. Luts tunneb söömaaja maitset enne, kui ta jõuab suugi lahti teha!

Sellesse seltskonda kuuluvad tähtsad töönduskalad: tursklased on üks kolmest enim püütud kalasugukonnast.

Püüdjate motiive pole raske otsida: tursklaste liha on maitsev, ent samas rasvavaene. Rasv ladestub neil peamiselt maksa ja seda organit kasutatakse kalamaksaõli valmistamiseks. Ja veel, maitsvat liha on ühes kohas palju koos: tähtsaim püügikala atlandi tursk ehk kabeljoo (Gadus morhua morhua) – võib oma keha kasvatada kuni 170 sentimeetri pikkuseks.

Oluline püügiobjekt on Vaikses ookeanis elav mintai (Theragra calcogramma), kuigi see loom kasvab "vaid" 75 sentimeetri pikkuseks. Umbes sama suur on ka Atlandi asukas kilttursk (Melanogrammus aeglefinus).

Läänemeres eelistavad tursad elada kesk- ja lõunaosas. Nad koevad Gotlandi süviku piirkonnas ning Eesti rannavetesse juhtuvad harva.

Üpris haruldased külalised meie vetes on ka pollak (Pollachius pollachius) ning nelipoiseluts (Enchelyopus cimbrius). Nii ongi luts tursklaste sugukonna ainsaks arvukamaks esindajaks Eestis.

Põhjakala

Luts elutseb vaid põhjapoolkera puhtaveelistes ning üsna jahedates veekogudes, kus eelistab kivist põhja. Eestis võib seda kalaliiki leida nii merre suubuvates kui ka sisemaa jõgedes, samuti Läänemere magedaveelistes osades. Kõige suuremad lutsuasurkonnad asuvad Emajões ja Peipsi järves. Lutsul on elupaigale võrdlemisi kindlad nõudmised, seda eriti vee puhtuse suhtes. Nii ohustabki lutsu elu eelkõige veekogude saastumine.

Lutsu pikk ja ruljas, natuke angerjat meenutav keha lubab hõlpsalt kivide vahele varjuda. Kala nahk on paks, limane ja näib paljas, sest pisikesed soomused peituvad naha sees ning ei paista seetõttu välja. Suure suuga lutsu hambad on väikesed. Ninaavade tagaservadel paiknevad lühikesed ning alalõual üks pikem poise.

Värvuselt võivad lutsud olla üsna isesugused, naha värvirohkus ja intensiivsus sõltub suuresti kala elupaigast. Tavaliselt on lutsud ülalt mustjad või tumepruunid, külgedel paiknevad kollakad täpid-laigud, kõht on valkjas. Jõgedes elavate ja noorte lutsukalade kehad on tumedamates toonides või üleni mustad. Ehk just sellistest väikestest välistest erinevustest tingituna ongi varasematel aegadel jõeasukaid nimetatud jõelutsudeks ning mujal elajaid päris lutsudeks.

Onega järvest püütud lutsuhiiglaste pikkuseks on märgitud kuni 1 meeter ja kaaluks 24 kilogrammi. Eesti vastavad rekordid on 54 sentimeetrit ja 4,4 kilogrammi.

Toidukaart

Luts on röövtoiduline kala, saakloomade valik sõltub sööja suurusest. Maimud eelistavad toidulaual peamiselt vesikirpe, kalakese kasvades lisanduvad menüüsse putukavastsed, limused ja maimud. Täiskasvanud lutsud tarvitavad toiduks eelkõige prahikalu (tinti, ahvenat, kiiska), suvekuudel söövad nad aeg-ajalt ka veekogu põhjas elavaid selgrootuid.

Luts on keskpärane ujuja ning kasutab seetõttu peamiselt varitsustaktikat. Küttimisel võib luts kasu lõigata asjaolust, et külmas vees on paljud teised kalad loiud, ujuvad aeglasemalt ning väsivad rutem. Samuti annab lutsule eeliseid saakloomade ees hämaras tegutsemine.

Kui toitu on palju, koguvad lutsud makku varusid kehvemate aegade tarvis. Selline kohastumine ja suur viljakus selgitabki lutsu laia levikut põhjapoolkeral.

Rekordema

Lutsud sigivad jaanuaris-veebruaris – siis, kui veekogu on kaetud jääga. Koelmud asuvad nii järvedes kui jõgedes liivasel või kruusasel põhjal.

Eesti mageveekaladest on luts kõige viljakam, emane võib kudeda isegi paar miljonit marjatera. Õlitilgaga varustatud marjaterad vajuvad põhjale ning arenevad seal omasoodu, lõimetishoolet lutsul ei esine. Embrüonaalne areng kestab umbes 130 päeva. Lutsu marja areng vajab häid hapnikutingimusi. Kooruvad kalakesed on umbes 4 millimeetri pikkused.

Suguküpseks saab libekala 3–4-aastaselt.

Ööloom

Lutsud tegutsevad enamasti öösiti. Seetõttu ei oma silmad täiskasvanud kaladel saagijahil erilist tähtsust, põhiliselt orienteeruvad nad haistmise järgi. Lutsude haisteelund on erakordselt hästi arnenud. Nii et ka need õnnetud lutsud, kelle silmadel elavad parasiidid, saavad toiduotsingutega suhteliselt hästi hakkama.

Isu on lutsul hea: isegi kalavõrku sattununa võib ta seal teiste saatusekaaslaste seas üsna korraliku hävitustöö korraldada, enne kui inimene jaole jõuab ja saagi kuivale veab. Võib-olla just seetõttu on vanarahvas lutsu loomuse seas halvaks endeks pidanud. Häädemeeste kandist on teada ütlus "justkui luts võrgulina kallal". Lutsu ja inimese libeduse võrdlemine on aga tänini üldtuntud.

Sugukond: tursklased Gadidae

Luts Lota lota lota
Pollak Pollachius pollachius
Tursk Gadus morhua callarias

Pikkus: kuni 1,5 m

Kaal: kuni 24 kg

Eluiga: kuni 30 aastat

Koe suurus: kuni 3 miljonit

• Lutsudel esineb nn. suveuni. Loiduse periood algab siis, kui veetemperatuur tõuseb üle 16 kraadi.
• Lutsud võivad olla väga pikka aega ilma toiduta. Nad võivad nälgida kuni 2 aastat. Dieedi lõpuks on kalast alles vaid veerand endisest kogust.
• Intensiivne traalipüük on hakanud ohustama atlandi tursa asurkonda.
• Lutsude hulgast on leitud ka üksikuid mõlemasoolisi kalu.