TAGASI

Mänd - vastupidavuse sümbol

Ülo Tamm

Vana männik Sagadis Lahemaa rahvuspargis.

Foto: Jaak Neljandik

Mänd on meie levinuim puuliik: ta katab ligemale 38% Eesti metsamaadest ning moodustab 39% kõigi puistute tagavarast. Kuigi männimetsi leidub Eestis kõikjal, on kaks piirkonda, kus nad eriti tooni annavad: Lääne–Loode-Eesti ning Kagu-Eesti. Saaremaa ja Hiiumaa riigimetsades moodustavad männi enamusega puistud peaaegu kolm neljandikku metsade pindalast, mandril on kõige rohkem männikuid Harjumaal (65,0% puistute pindalast) ja Läänemaal (58,4%). Kagu-Eestis (Võru-, Valga- ja Põlvamaal) katavad männikud üle poole puistute pindalast. Kõige vähem näeb männimetsi Jõgeva- (20,8%) ja Tartumaal (25,2%).

Männirikkamad piirkonnad erinevad tublisti puistute tootlikkuselt. Kui Lääne- ja Loode-Eesti õhukestel muldadel jäävad metsad enamasti madalaks ning tüvedki on peenevõitu, siis Kagu-Eestis kasvavad Eesti kõige paremad männikud.

Mänd on suuteline kasvama väga erinevates tingimustes. Kõige rohkem on meil pohla- (24%), mustika- (19%) ja kanarbikumännikuid (13%). Väga kuivi liivamaid katvad samblikumännikud moodustavad umbes 4% männikute kogupindalast. Ligikaudu sama palju on jänesekapsamännikuid ja pisut vähem (3%) loomännikuid. Soostunud maadel (sinika, karusambla, osja ja tarna kasvukohatüüp) kasvab umbes 15% ning soodes (siirdesoo, raba, kõdusoo) pisut alla 20% männikutest.

Männil on enamasti sirge ja sihvakas tüvi, mille ladvas haljendab võratutt. Eesti ning teadaolevalt kogu Balti- ja Põhjamaade kõrgeimad männid kasvavad H. Relve andmeil Järvseljal (viimased mõõtmised andsid tulemuseks 42,7 m).

Männi perekond on okaspuude seas üks liigirikkamaid: üldse tuntakse rohkem kui 100 männiliiki. Eestis kasvab looduslikult ainult üks neist – harilik mänd (Pinus sylvestris).

Leplik ja visa

Hariliku männi levila

Harilik mänd on oma perekonnas kõige laiema levilaga. Ta kasvab nii kaugel põhjas (kuni 70° pl.) kui ka subtroopikas (kuni 37° pl.), nii pika polaarpäeva kui ka lõuna lühikese päeva, põhja lühikese ja lõuna pika vegetatsiooniperioodi tingimustes (vt. skeemkaart). Mänd peab vastu käredas pakases (–60 °C) ning kõrvetavas kuumuses (+40 °C), talub vähest mulla- ja õhuniiskust ning suudab ära elada väga vaesel mullal. Eestis kasvab ta ühtaegu rabas ja liivaluidetel, väga õhukese mullakihiga loopealsetel, isegi peaaegu paljastel kividel.

Oma levila põhjapoolses osas kasvab harilik mänd enamasti tasasel maal ning mägedes tavaliselt 800 meetrist kõrgemale ei tõuse. Seevastu lõuna pool näeb mändi ainult mägedes, kus ta jõuab näiteks Baieri Alpides 1600 m, Šveitsi Alpides 1800 m, Püreneedes 2000 m ja Kaukaasias isegi kuni 2400 m kõrgusele merepinnast.

Männi levila ulatub taigavööndist, metsastepi- ja stepivööndini. Enam-vähem ühtlaselt kulgeva põhjapiiri määravad looduslikud tingimused: igikelts, mis vaid vähesel määral suvel sulada jõuab, ning sellest tulenev madal mullatemperatuur, sagedased kevadised külmad, tihe sammalkate jne. Lõunapiiri ei saa tõmmata kindla joonena, sest mänd kasvab sageli soojematel aladel saarekestena kohtades, kus teised puuliigid toime ei tule – kuivadel liivmuldadel ja mägede lõunanõlvadel. Kõik see viitab männi erakordsele vastupidavusele.

Üks liik, palju vorme

Nii mitmekesistes tingimustes kasvavad männid on erinevad ka oma välistunnustelt ja kasvult. Seetõttu on kirjeldatud rohkesti hariliku männi vorme. Tähtsamad neist on jaotatud kuude rühma [2]: võra ja okste kuju järgi (8), kääbusvormid (6), tüve koore (3), okste ja õite (9), käbide (4) ja seemnete värvuse järgi (4). Vaatame neist lähemalt mõnda, mida ka Eestis sageli näha võib.

Kasvukohast tingitud eripära näeme eelkõige rabades. Rabamänd (Pinus sylvestris var. nana) on tavaliselt madal, okslik tüvi on mattunud osaliselt (harvem terves ulatuses) turbasamblasse.1 Pilku köidab rannaluidetel kasvav omapärane mänd (P. sylvestris f. deflexa) – madala, tavaliselt kõverdunud tüve ning laia ja korrapäratu võraga puu, mille kuju on vorminud tugevad meretuuled.

Hariliku männi teisenditest on metsakasvatajate erilise poolehoiu võitnud riia mänd (P. sylvestris var. rigensis, var. septentrionalis). See üpris kiiresti kasvav ja ilusa sirge tüvega puu on metsakasvatuses iseäranis hinnatud. Eestis moodustab ta kõige ilusamaid ja kõrgeima tootlikkusega männipuistuid.

Meie metsakasvatuses on omal ajal probleeme tekitanud darmstadti mänd (P. sylvestris var. superrhenana, var. haguenesis). Aastatel 1870–1885 rajati Eestis rohkesti männikultuure Saksamaalt Darmstadtist ostetud seemnetega. Neist kasvatatud männikuid nimetati seemnete ostukoha järgi. Ent need männid olid kõvera tüvega ja väga okslikud ning kultuurid osutusid meil sageli ka külmahellaks. Praeguseks peaks darmstadti männikud olema kõik raiutud.

Õied, käbid, seemned...

Harilik mänd õitseb okaste kiire kasvu ajal – juuni algul (mai lõpul). Peajaks õisikuks koondunud isasõied asuvad pikkvõrse alusel ning koosnevad paljudest spiraalselt asetsevaist soomusjaist tolmukaist. Õietolmu on männil rohkem kui teistel metsapuudel: männi õitsemise aegu on nii metsarajad, alustaimestik kui ka lähedal asuvad veekogud kaetud kollaka kirmega. Et igal tolmuteral on kaks õhupõit, siis võib männi õietolm kanduda 900–1000 km kaugusele. Õitsemisest seemnete valmimiseni kulub umbes 18 kuud.

Männi seemned idanevad väga hästi (idanevus on enamasti üle 90%). Värvuselt võivad nad varieeruda mustjashallist pruuni, helepruuni või valgeni (seemne värvus on igale puule omane ja püsiv). Tuhat 3–4 mm pikkust seemet kaalub 4–6 (3–9) g, kusjuures põhja pool on nad väiksemad (kergemad), lõuna pool suuremad (raskemad).

Käbisid hakkavad üksikult kasvavad männid kandma 10–15-aastaselt, puistutes 25–35 aasta vanuselt. Männi seemneaastad korduvad 3–4 (7) aasta järel.

Kosutav, tervistav...

Mänd alustab meie tingimustes kevaditi kasvu tavaliselt mai teisel poolel. Kui kõrguskasv vaibub enamasti juuni lõpul, siis jämedust võtavad männid juurde veel augustis, mõnikord septembriski. Kestus sõltub kasvukohast: rabas on see märgatavalt lühem kui mineraalmaal.

Kui mulla viljakuse ja niiskuse suhtes on mänd leplik, siis valguseta ta ei edene. Männi oksad tüvel ja okkad võrsel paiknevad hõredalt, asetsedes võras nii, et saaks püüda võimalikult rohkem päikesevalgust. Männimetsas jätkub valgust ka puude alla, nii et männik on alati päikeseküllane ning tundub seetõttu rõõmsameelsena.

Lisaks sellele, et männimets parandab meeleolu, teeb tuju rõõmsamaks, mõjub ta hästi ka meie tervisele. Mänd eraldab fütontsiide, mis puhastavad õhku mikroobidest. Mitte asjata ei rajata sanatooriume ja haiglaid männimetsade lähedusse.

Männi okstest, kasvudest, vaigust ja muudest saadustest valmistatakse mitmesuguseid ravimeid. Kirjalikud andmed männikasvude kasutamise kohta pärinevad juba sumeritelt 5000 aastat tagasi.2

Pudrumännast tärpentinini

Männipuitu kasutatakse laialdaselt ehitustegevuses, lennuki- ja laevatööstuses, tugipuudena kaevandustes, raudteeliipritena, telefonipostidena ja paljuks muuks. Aga mainimist väärib üks õige vana lihtne tarbeese, mille järgi on mänd saanud oma eestikeelse nimetuse. See on noore puu ladvast valmistatud 4–7 (enamasti 5) oksaharuga pudrusegamisriist, mille kohta Põhja-Eestis öeldakse mänd. Pudrumännad tehti sageli just männist, mille ladvas leidus kõige sagedamini männavarreks sobiva pikkuse ja tugevusega aastakasvusid [4]. Arvatakse, et seesama pudrumänna nimetus ongi tõrjunud tahaplaanile puu teise nimetuse pedajas.

Kuigi männipuust kistud katuselaastud ehk -pilpad olid Baltimaades tuntud juba 18. sajandi lõpul, hakati neid katusekattena enam kasutama siis, kui tulid laialdaselt tarvitusele ka männilauad.

Siledast oksteta männipakust lõhestatud peergudest on punutud korve ja märsse väga mitmeks otstarbeks.

Männikändudest või vaigurohketest männitüvedest aetud tõrva võib lugeda tänase puidukeemia eelkäijaks. Tõrv oli omaaegses majapidamises universaalne vahend. Sellega tõrvati paate ja laevu, määriti vankrirattaid ja reejalaseid, immutati köisi, kalavõrke, saapaid ja kasutati arstimina paljude ihuhädade puhul. Tänapäeval toodetakse männivaigust tärpentini ja kampolit.3

Tulevikumännikud

Viimase neljakümne aasta jooksul on meil väga sihipäraselt tegeldud männipuistute parandamisega ehk teisiti öeldes – võetud tähelepanu alla männi selektsioon.

Metsatöötajad on teadlaste juhendamisel männikutes välja valinud sadu paremaid puid, nn. plusspuid – mände, mis ületavad teisi oma heade omaduste poolest (kasvukiirus, tüve ja puidu kvaliteet, peeneoksaline kitsas võra, haiguskindlus jne.). Neid paljundatakse pookimise teel: tuhandeid plusspuudelt võetud okstega poogitud mände on istutatud parema seemne tootmiseks rajatud istandikesse – seemlatesse.

See annab lootust, et tulevikumännikud kasvavad veelgi kaunimad ja tootlikumad kui praegused.

KIRJANDUS:

1. Kollist, P., 1974. Mänd ja männikud. Rmt.: Eesti metsad. Tln.

2. Pihelgas, E., 1963. Hariliku männi selektsioon. Tln.

3. Pravdin, P. F., 1964. Sosna obyknovennaja. Izmencivost, vnutrividovaja sistematika i selekcija. Moskva.

4. Viires, A., 2000. Puud ja inimesed. Trt.

TAGASI