TAGASI

Valguse ja varju mängud

Ain Tavita

Ma ei ole kunagi fotoaparaadiga leiba teeninud ja see tundub olevat hea – nii olen saanud jäädvustada filmilindile just seda, mis on oluline mulle endale.

Olen saanud kunstihariduse ning pean disaineriametit Tartus. Graafilisel kujundustööl on kokkupuuteid ka fotograafiaga. Nii saigi omal ajal fotopisik alla neelatud ja sellest pole ma vabanenud tänini.

Kuigi loodusega on mul lähedased suhted juba lapsepõlvest, tegelesin esialgu rohkem fotograafia kunstilisema küljega. Soov looduses nähtavat filmilindile jäädvustada on mind liikvele ajanud just viimasel viiel aastal.

Mis viib küllaltki linnakeskse elukutsega inimest tema mugavast elukeskkonnast päevadeks metsa-rabasse looma- ja maastikupilte tegema? Üks tõmbejõud on kindlasti põhjamaise looduse aastaring: igal aastaajal on omad, kordumatud värvid, valgused, hääled ja lõhnad.

Kevadine looduse ärkamine ja valguse taassünd. Üle varahommikuste rabade kaigub tetrede kudrutus või vuliseb lumevangist vabanenud oja, taustaks sookurepaari kaugusest kostev hommikutervitus. Suvi sünnitab uued elud. Sügis astub aastaringi mahedama valguse ja hõõguvate toonidega.

Talvel on rabades vaikus ja metsas kostab puuladvust vaid nõrka vidinat. Võiks arvata, et sellesse ühetoonilisse vaikivasse maastikku toovad kirevust ainult kärmesti askeldavad punavestilised leevikesed ning kollarinnaliste talvikeste salgad.

Talvel on värvide ja valgusega oma suhe. Nõnda oli ka tollel möödunud aasta veebruaripäeva pärastlõunal, kui seisin Võhandu jõe kõrgel kaldal lootuses teha mõni pilt sellest vanast tuttavast paigast. Ei hääli, ei valgust, ei värve – ainult vormitu vaikus. Proovin kaadrisse püüda mõnd motiivi, vahetan mitmel korral objektiivi, kuid ei pildista.

Korraga avaneb pilvevärav ja päike alustab oma meistritööd. Tema paletilt langeb kord jäiselt külmi toone, siis jälle kuldseid helke, millest aimub lähenevat kevadet. Hääledki metsas muutuvad ühe hetkega valjemaks. See on imeline – valguse ja varju mäng talvises looduses. Pildistan.

Hetk hiljem on kõik teisiti – teine valgus ja hoopis teine pilt.

TAGASI