Kohtumised kivi-kurerehaga

Mari Reitalu

Haruldaste taimede leidmisega pole lood nii nagu värske ajalehe ostmisega – et tuleb tahtmine ja lähed tood postkontorist. Harulduse leid on enamasti ootamatu ning üllatav ja seda ei saa ette planeerida. Küllap vist sellepärast jäävadki need hetked hästi meelde. Nad teevad tuju heaks ja jätavad kuhugi mälusoppi ootele lootuse uueks rõõmsaks avastuseks.

See oli mullu 10. augustil, tavalisel palavavõitu kuival suvepäeval. Juba pikka aega oli hingel olnud üks tartlastele antud lubadus: pidin järele vaatama, kas ja mis liiki karukellad kasvavad Kipi küla kandis Lääne-Saaremaal. Polnud õieti aega selgi päeval, aga käik sai ette võetud.

Kirjeldustele vastavas kohas oli äsja maanteed remonditud, nii et tee ääres ei kasvanud eriti midagi, rääkimata karukelladest. Kadastikust leidsin mõned viljuvad jumalakäpad, krõbekuivad ja tolmunud. Hea seegi. Maanteest eemal elektriliini all paljandusid maapinnal kohati aluspõhjaplaadid, nende vahesid täitis kiviklibu ja mõnel pool kattis seda isegi imeõhuke mullakiht. Niisugused kohad on alati värvikirevad. Nii ka siin: valge kukeharja laigud, kaljupuju ümarad puhmad, kuldkann, muuluka suvekuivuses punetama löönud lehed. Ja siis äkki midagi kummalist: sügavalt jagused kurereha lehed, ka veidi punakad, kuid mitte vereva kurereha omad. Üks taim, teine veel ja kolmandal õiedki – lillakaspunased, sentimeeter-poolteist läbimõõtu. Mälusopist hüppas välja seitsme aasta tagune tutvus: see on kivi-kurereha!

Nägin teda 23. augustil 1993 Rootsis Östergötlandis Vätterni järve ääres, siit linnulennul umbes 400–500 km lääne pool. Eesti looduskaitsetöötajatele tutvustati pärandkoosluste kaitsekorraldust järveäärse võsastuva karjamaa näitel. Traktoriga tallati maha kibuvitsa ja kadakat ning meie suureks ehmatuseks ka selle piirkonna jaoks täiesti tavalist, kuid Eestis kaitsealuste liikide teise kategooriasse kuuluvat laukapuud. Ehmatus oli veelgi suurem siis, kui leidsime klibuvallidelt traktori rataste alt võõrapärase välimusega kurereha, mis osutus kivi-kurerehaks (Geranium columbinum) – meie punase raamatu 0-kategooria liigiks.

Nii et 500 km võib olla vahel üsna lühike, vahel aga vägagi pikk vahemaa. Et seda kergemini läbida, võib teha vahemaandumise Gotlandil. Ka seal on kivi-kurereha küllaltki tavaline. Eesti Orhideekaitse Klubi liikmed kohtusid temaga 1999. aasta juunikuus saare keskosas Linde mäe aluspõhjalistel paljanditel.

Punase raamatu 0-kategooriasse kantakse meil teatavasti liigid, mille looduslikku populatsiooni Eestis peetakse kas hävinuks või tõenäoliselt hävinuks, sest neid pole siit leitud pärast 1950. aastat. Kivi-kurereha on varem nähtud Saaremaal Võhma ja Panga külade ümbruses. Seda tõendavad neli herbaarlehte Eesti Loodusmuuseumis Lehberti herbaariumis (kogutud 1902. aasta juulis). "Eesti NSV floora" III köites märgitakse veel kunagist leidu ka Tartu lähedalt Raadilt.

Kivi-kurereha kasvukohtadeks peetakse kiviseid-klibuseid nõlvu ja künkaid, aga ka prahipaiku. Nendest viimane jäigi kummitama, sest maantee ääres elektriliini all võib ju väga hästi kasvada ka prahipaikade taim. Ka lookadastik paarisaja meetri kaugusel, kust samuti kivi-kurereha leidsin, nägi mõnes kohas veidi prahipaiga moodi välja. Tundus, et tuleb korraldada veel üks kohtumine ja septembrikuu lõpus saigi see teoks.

Kui olin läbi otsinud kõik lähiümbruse loomännikusse peidetud väikesed lagendikud, oli mul teada viis kohta, igal neist kuni 100-meetrise läbimõõduga laik kivi-kurerehaga . Nende leidude järgi võib temale sobivaks kasvukohaks pidada väga õhukese mullakattega paepealseid maid, kus pole sobivaid tingimusi metsastumiseks ja kus isegi kadakas hästi kasvada ei taha.

Niisugused siis olidki minu neli kohtumist Eestist vahepeal kadunuks arvatud kivi-kurerehaga.