KooreelanikudMarko Valker |
||||||
|
Pargis või tänaval kõndides (metsast rääkimata) võib märgata puukoori kirjavaid rohekaid, halle või kollaseid laike. Mis need värvilised laigud on? Oleksid nagu mingid veidrad taimed või nagu hallitus pisut kaua seisnud leival. Tõde on vahepeal. Need värvilised ja veidra kujuga elusolendid on samblikud – pooleldi vetikad, pooleldi seened, üheks organismiks kenasti kokku kasvanud. Kelle kodu on puukoorel?
|
|
|
Harilik seinakorp on tossuga harjunud. Kus liiklus on veidigi hõredam kui suurt linna läbival magistraalil, võib näha puukoorel kollaseid laike. See ongi harilik seinakorp. Pole keeruline leida puutüvesid ning oksi, mis on peaaegu üleni kollased! Need on paigad, kus seinakorp end hästi tunneb. Kui minna veelgi vaiksematele tänavatele, kus autosid vähem, jääb ka kollaseid laike vähemaks. Puhta õhuga paigad seinakorbale ei meeldigi. |
|
Pleurokokk on vetikas, naljatamisi võiks öelda, et poolsamblik. Pleurokokk on selline naljakas vetikas, kes ei ela vees, nagu vetikale on sünnis, vaid kuival maal. Ta on kuivamaamehe eluga nii harjunud, et vette sattudes sureks lihtsalt ära. Pleurokokki võib kohata pargis. Siin on vanade puude koor maapinna lähedal rohekaks värvunud. See roheline värv ongi vetikas. |
|
|
|
Habesamblikud näevad välja nagu habemed. Mis teie siis arvasite? Habemed, mis on justkui puu otsa kuivama riputatud. Ja nende leidmiseks peaks linnast sootuks välja sõitma. Kes oma kodu lähedalt habesambliku leiab, on õnnega koos, sest need samblikud kasvavad ainult väga puhta õhuga paikades. |
Sambliku otsimist saaks koos sõpradega pargis või aias mängida.
Mäng on lihtne: tuleb kambakesi uurida koduümbruse puid. Eriti tähelepanelikult tuleks üle vaadata vanad ning veidi pehkinud puud – just need on samblikele kõige enam meele järele. Võidab see, kes leiab rohkem erisuguseid samblikke. Mäng võib kesta niikaua, kuni kannatust jagub. Mida kauem, seda parem.
Kristi Jaanuse joonistused
