|
Veebruar on kõrvekutsikatele ehk pajuvasikatele ehk sorusabadele ehk metsahallidele ehk Püha Jüri kutsikatele oluline kuu. Miks nii palju ehk-e? Aga vaat – hundist räägid, hunt ongi aia taga!
Ja aia taha pole hunti vaja: aia taga, vahel seeski, on võsavillem käinud kurja tegemas rohkem kui küll. Ptüi-ptüi-ptüi, susi teda söögu!
Ning vahel sööb susi ka mõne hallivatimehe ära. Sellest kõigest allpool.
Sugulased
Hunt (Canis lupus) on kiskjaline (Carnivora), täpsemalt öeldes koerlane (Canidae). Peale hundi elab koerlastest Eestis veel rebane (Vulpes vulpes) ja kährikkoer (Nyctereutes procyonoides). Ja loomulikult lippab nii linnas kui maal ringi loendamatu hulk kodukoeri (Canis familiaris) – hundi lähimaid sugulasi. Koguni nii lähedasi, et mõne teadlase arvates oleks õigem koera ladinakeelseks nimeks kirjutada Canis lupus forma familiaris ehk siis hundi kodustatud vorm.
Hundi "välismaal" elavatest sugulastest tuleb kindlasti nimetada šaakalit (Canis aureus), koiotti (Canis latrans) ja segase sugupuuga dingot (Canis dingo) – kõik on koera nägu ja tegu loomad, kuigi elavad eri mandritel.
Kambaloom
Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Koeratõugudest on päris soele välimuselt kõige sarnasemad eskimo koerad ja ida-euroopa lambakoerad.
Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Pajuvasikad ka näevad paremini kui teised koerlased.
Võsavillem on peamiselt öise aktiivsusega loom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.
Inimlaste mängumaale susi otseselt elama ei tiku, ent ta pole ka pelgalt sügava metsa asukas. Tema eelistab soo- ning rabasaari ja tuulemurdusid.
Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena. Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks.
Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult. Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves.
Jahimees
Hunt on tüüpiline kiskja, kes taimtoitu tarvitab vähe. Talvel toitub võsavillem sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid ja linnumune. Sute puhul räägitakse sageli kannibalismist. See on kohastumine toidupuudusega: on aegu, kus eluinstinkt ei luba isegi liigikaaslasele armu anda – saagiks langevad enamasti haiged ning viletsad loomad.
Metsapeni jahivõtted on väga eriilmelised ning sageli oskuslikku koostööd nõudvad. See annab aimu nende loomade suurest kohanemisvõimest ja kõrgest intellektist. Kasutamist leiavad nii ajujaht, hiilimine, haarangud kui ka tagaajamised.
Hunt võib spetsialiseeruda kindlale saakloomale, sealhulgas ka koerale. Soed kasutavad penide küttimiseks mitmesuguseid kavalusi: peibutavad koeri inimestest eemale ja võtavad neid isegi jahil ajust maha.
Muude koduloomade murdmine on päevakorras põhiliselt suvel, mil kergesti tabatavaid loomi kasutatakse ka kutsikate õpetamiseks.
Hulludest juttudest hoolimata on inimese ründamiseks võimeline vaid marutõbine hunt. Teravalt lõikab inimesele kõrva soe ulgumine pesas, mida võib kuulda suve lõpus päikesetõusu ja -loojangu ajal.
Hunti võib pidada omamoodi kehvade aegade indikaatoriks: nende arvukus kipub tõusma just siis, kui inimestel pole aega seda jahiga reguleerida. Lisaks sündivusele on oma osa ka sisserändavatel loomadel.
Hundikalender
Veebruaris toimub hundikarja lagunemine ning samal ajal pannakse algus järelkasvule.
Koer on truu oma peremehele, hunt – teisele hundile. Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.
Juba märtsi lõpus jäävad soed paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse tuulemurd veekogu läheduses, vana rebase- või kährikuurg. Susi võib urgu vajadusel enda maitse järgi süvendada.
Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad.
Tavaliselt on pesakonnas 5–7 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.
Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoidusena piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb – ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse. Suguküpseks saavad soed siiski alles teisel-kolmandal eluaastal.
Mõõduka arvukuse korral on hunt tasakaalustaja, kes hoiab näriliste ja haigete loomade arvu madala. Praegu on Eestis umbes 200 hunti.
***
Sugukond: KOERLASED (Canidae)
Rebane (Vulpes vulpes)
Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides)
Hunt (Canis lupus)
Tüve pikkus: 100–160 cm
Turja kõrgus: 80–90 cm
Kaal: 30–50 kg (Eesti rekord 62 kg)
Eluiga: tehistingimustes 17 aastat
Pesakond: tavaliselt 5–7 (erandjuhtudel kuni 15) kutsikat
* Looduses ei ela hunt kunagi 17-aastaseks. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära.
* Vajadusel võivad hundid (näiteks haavatud) olla paar nädalat ilma toiduta.
|
