TAGASI

Märtsi loom – kakk

Piret Pappel

Joonistus: Kristi Jaanus

Astronoomide teada algab kevad 20. märtsi paiku. Loodus kellast ja kalendrist suurt ei hooli – siin käivad päevarütm ja aastatalitused päikese ja ilma järgi. Nii hakkabki mets talveunest ärkama kaugelt enne kalendrikevade algust.

Kevadist metsa täitvate huigete, piiksatuste ja möirete seast pole kuulajal keeruline tabada öökullide pulmahüüdeid. Öökulle on küll õigem kutsuda kakkudeks, sest kuigi on tegemist tugevanokaliste röövlindudega, nagu kullid, viud ja pistrikudki, kuuluvad nad hoopis teise linnuseltsi.

Sugulased

Peamiselt öösel aktiivsed kakud kuuluvad omaette seltsi kakulised (Strigiformes) ning on kõige lähedasemad öösorrilistega (Caprimulgiformes). Selts jaguneb kaheks sugukonnaks: loorkaklased (Tytonidae) ja kaklased (Strigidae).

Kakulisi on rohkem kui 210 liiki. Neid elab kõikjal üle maailma, välja arvatud Antarktikas.

Kakkudele on iseloomulik ümar pea, suured silmad, konksjas nokk ning pehme kohev sulestik, mille värvus aitab linnul ümbruskonnaga ühte sulada. Emased ja isased kakud on välimuselt üsna sarnased, küll aga võivad õrnema soo esindajad kaasadest kaalukamateks kasvada.

Eestis suurim kakuline on kassikakk (Bubo bubo), kelle kehapikkus ulatub üle seitsmekümne sentimeetri. Peaaegu sama suur lind on ka Eestist aeg-ajalt läbi rändav habekakk (Strix nebulosa).

Kõige sagedamini võib meil kohata kodukakku (Strix aluco). See "öökull" on väikeste metsatukkade, parkide ja vanade talukohtade asukas, kes pesitseb puuõõnsustes. Arvukamad liigid on veel karvasjalg-kakk (Aegolius funereus), kõrvukräts (Asio otus) ja händkakk (Strix uralensis).

Räpper

Kakkudel on märkimisväärselt suure pindalaga laiad tiivad, mis koos tiheda sulestikuga võimaldavad liuelda ja kaua, aeglaselt ning hääletult lennata.

Kakud orienteeruvad eelkõige suurepärase kuulmise järgi, nende kõrvaavade ees on helilaineid koondavad nahavoldid. Paljudel liikidel ümbritseb silmi jäikadest sulgedest loorisarnane rõngas.

Kakkude pea on erakordselt liikuv ning võib pöörduda 180o.

Saaki otsivad kakud nii lennul luurates kui ka okstel istudes ja varitsedes. Ohvri haaravad nad kinni jalgadega, mille pikad varbad on relvastatud tugevate küünistega.

Kakud on laia toidusedeliga röövlinnud: nad söövad kõiki, kellest jõud üle käib. Ja jõud käib neli üle paljudest: näiteks kassikakk saab vaevata jagu nii jänesest kui väiksemast rebasest ja kotkastki. Pisemad kakud püüavad hiiri, väikelinde, mutte, sisalikke, konni ning mardikaid.

Kakkude hulgas esineb ka üksikuid spetsiifilise maitsega friike: kahe Aasias ning Aafrikas elava perekonna esindajad toituvad kahepaiksetest ja kaladest.

Kakkudel pole pugu. Nad neelavad saagi tervelt alla, luud ja karvad oksendatakse välja eriliste pallikestena – räppetompudena. Kodukakk kasutab räppetompe pesa vooderdamiseks.

Koduhoidja

Kakkude pulmaaeg on kevadtalvel. Paarimishüüdeid võib kuulda juba märtsis, täiskurn on munetud aprilli teiseks pooleks. Kakupulmade ajal muutub mets häälekaks: kuulda võib kõhedust tekitavat vilistamist, huikeid ja oigeid.

Kahjuks rikuvad nende lindude pereplaneerimist üha sagedamini metsatööd.

Oma kodukoopaid kakud ise "vundamendist korstnani" ei ehita, vaid kasutavad puuõõnsusi, vareslaste, tuvide ja oravate kodusid. Mõned kakkudest pesitsevad ka maapinnal.

Kõikide kakuliikide munad on valged. Ilmselt pole munadel hämarates pesaõõnsustes varjevärvus vajalik, ent vanematele paistavad need heledaina paremini kätte.

Eesti kakkude kurnades on liigiti tavaliselt 2–6 muna.

Emaslind alustab haudumist kohe pärast esimese muna munemist, ülejäänud muneb vähemalt päevaste intervallidega. Viimane poeg võib seetõttu kooruda isegi kuni kaks nädalat pärast esimest järglast. Kehvematel toiduaastatel saab see asjaolu põduramatele kakupoegadele saatuslikuks.

Haudeajal ning siis, kui abitud pesahoidjad pojad on alles väikesed, ei lahku emane kakk pesalt. Pere söögipoolise eest kannab sel ajal hoolt isaslind.

Paljud kakud hoiavad eriti sigimisajal rangelt kinni oma territooriumi piiridest ega võta ette pikemaid rännakuid.

Hingelind

Aastasadu on kakkudel olnud oluline koht paljude rahvaste mütoloogias. Vähestest elusolenditest on teada nii palju erinevaid ja vastandlikke uskumusi.

Kakkusid (rahvasuus levinud enamasti öökullide nime all) on kardetud ja imetletud, peetud nii tarkuse kehastajateks kui ka, vastuoksa, väga rumalateks lindudeks. Kakkudega seotud ended kõnelevad ilmast, surmast, sündidest ja haigustest.

Vanas Indias oli öökull tarkuse ja abivalmiduse sümbol, hiinlased uskusid, et öökullikujuke kaitseb maja välgu eest. Austraalia aborigeenid on aga kindlad, et pärast surma muutuvad meeste hinged nahkhiirteks ja naiste omad öökullideks.

Eriti halva kuulsuse omandasid kakud keskaja Euroopas, õnnetusetooja maine on neil ka Aafrika kultuurides. Šotimaal tõi halba õnne öökulli nägemine päevavalges, Iirimaal soovitati majja sattunud lind ilmtingimata tappa – muidu lahkub õnn selle katuse alt igaveseks.

Kakkude halba kuulsust hakkasid hajutama alles18. sajandi zooloogilised uurimistööd, mis andsid selgust nende lindude eluviisi kohta.

***

Sugukond: loorkaklased Tytidae

Loorkakk Tyto alba

Sugukond: kaklased Strigidae

Kassikakk Bubo bubo

Lumekakk Nyctea scandiaca

Vöötkakk Surnia ulula

Värbkakk Glaucidium passerinum

Kivikakk Athene noctua

Kodukakk Strix aluco

Händkakk Strix uralensis

Habekakk Strix nebulosa

Kõrvukräts Asio otus

Sooräts Asio flammeus

Karvasjalg-kakk Aegolius funereus


Kodukakk Strix aluco

Pikkus: kuni 40 cm (umbes varesesuurune)

Kaal: kuni 700 grammi

Eluiga: kuni 15 aastat

Kurna suurus: 2–5 muna

Haudeaeg: u 29 päeva

* Kassikakkude saagiks on langenud metskitsi ja koeri.

* Kakuliikide täpne arv pole siiani teada. Varjatud eluviisi tõttu on mõningaid liike nähtud vaid paaril korral. Šeišelli kakku peeti pool sajandit väljasurnuks, kuni selgus, et tegemist on lihtsalt üliettevaatliku linnuga.

TAGASI