TAGASI

Veealused

Ülar Tikk

Seda lehvikukujulist koralli kutsutakse ladina ja inglise keeles gorgo lehvikuks (Gorgonia sp.), eesti keeles aga hoopis veenuslehvikuks. Õige ka, tegemist on tõesti ilusa koralliga. Andamani meri, 22 m. Lainurkvõte 16 mm objektiiviga.

Eesti mütoloogia tunneb maa-aluseid. Need on säärased isemoodi olendid. Veealustest ei ole suurt juttu olnud. Ometi ei kahtle keegi veealuse maailma olemasolus. Igaüks meist kujutab seda ka omal kombel ette.

1938. aastal tegime Dalmaatsias esimesed allveevõtted. Juba järgmisel aastal, 1939, sukeldusime ja fotografeerisime kaheksa kuud kestnud ekspeditsioonil Lääne-India korallrahudele. Tegime neli tuhat allveefotot, must-valget ja värvilist, ning väntasime esimese allveefilmi. Lootsime sellega näidata, et me mitte üksnes "hullumeelset sporti" ei harrasta, vaid et siin on tegemist ka uue teadusliku uurimise meetodiga.

Arvatavasti tundis mõnigi loodushuviline tsitaadis ära read legendaarse allvee-uurija Hans Hassi raamatu "Me tuleme merest" alguspeatükist. Teos ilmus eesti keeles 1963. aastal (saksa k. 1957) ja on aidanud koos Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja" ning teatmeteosega "Loomade elu" mitmel põlvkonnal avardada oma ettekujutust veealusest maailmast. Usun, et nii, nagu kunagi mulle, tundus ka enamikule teistele omaaegsetele eesti lugejatele prof. Hassi kirjeldatud veealune liiga ilus ja kättesaamatu, et olla reaalne. Tookord oli see saladuslik veealune kauge nagu teine planeet, kuhu pole lootustki jõuda.

Nüüd on uus sajand ja teistsugused võimalused. Professor Hass tegeleb Viini ülikoolis endanimelises instituudis evolutsioonibioloogia filosoofilise küljega, meie aga võime teoks teha mõne lapsepõlveunelma: sukelduda palmirannikul sooja merre, vaadata ja pildistada veealust imemaailma. Mõningaid niisuguseid pilte ja nende tegemisega seotud asjaolusid tutvustangi Eesti Looduse kolmes numbris. Neile, kel soov midagi samalaadset ette võtta, püüan anda veidi nõu, kus, mis ja kuidas.

Kuidas veealuseid pildistatakse ?

Osa samast veenuslehvikust (ülal), aga makrovõttes (Nikon F100 veekindlas kestas, 105 mm makroobjektiiv).

Veealuste pildistamine ei ole üldsegi lihtne. Esimene nõue on muidugi laitmatu sukeldumisoskus. "Seal all" on märg, soolane ja pilditegemiseks üsna pime. Kujuta ette, et oled parajasti kusagil Andamani meres ning jõudnud sukelduda juba 20 meetri sügavusse: rõhk su ümber on 3 atmosfääri ja sind kannab teadmata suunas saartevaheline hoovus, mis liigub mitu korda kiiremini kui Emajõgi. Kuigi oled ekvaatoril, võib "seal all" hakata külm, vaateväli on maski tõttu piiratud ja pead arvestama, et õhku ei jätku kauemaks kui tunniks. Üks film, 36 kaadrit.

Et head võtet saada, peab vee all topelt õnne olema. Vette hüppad enamasti tundmatus kohas. Hea, kui päeval. Aga võib-olla ka öösel. Sama ebamugavad tingimused maa peal tähendaksid näiteks pildistamist madalalt lendavast õhupallist või jalgratta seljast – lisatingimusel, et gaasimask on ees ja sõidukit juhid ise.

Veealuste pildistamine sarnaneb natuke nõidumisega. Kaks vee omadust teevad pildistamise seal palju keerukamaks kui maa peal. Meenutame lihtsat katset kooliajast. Võtke klaas, täitke see veega ja asetage klaasi pliiats. Näete, et pliiatsi vees olev osa on "murdunud" ning paistab lähemal ja jämedamana. Vee all läbi maski näib kõik 25% võrra lähemal ja samavõrra suuremana. Nii näeb kõike ka objektiiv. See sobib lähivõtte jaoks, kuid kaugemate objektide puhul ei ühti näiv suund tegelikuga. Tekib nn. parallaksiviga, kus objektiiv ei näe päris seda pilti, mida teie pildiotsijas näete, ning halvemal juhul jääb fotole vaid kala või veelooma alumine pool. Siin aitab ainult harjutamine. Harjutama peab ka välklampide suunamist. Neid ei tule suunata mitte näivale kujutisele, vaid silma järgi sihtides hoopis valesti – kaugemale.

Kuigi vee läbipaistvus soojas meres võib ulatuda kuni 50 meetrini, jääb probleemiks vee loomulik hägusus ning omadus toimida sinirohelise filtrina. Juba 5 m sügavusel kaob punane värv, 20 m sügavusel ka oranzh ja enamik kollast. Ehkki inimpsüühika värvipuuduse kompenseerib ning silmale pilt nii monotoonne ei paistagi, ei jää pildistamisel üle muud, kui kasutada võimsaid välklampe. Et vesi on alati veidi hägune (seal keeb ju elu!), siis kipub välklambi valgus hõljumilt ja ka väljahingatavatelt õhumullidelt otse objektiivi tagasi peegelduma. Aitab ainult see, kui välklamp objektiivist võimalikult kaugele viia ning nurga alla keerata. Seepärast ongi kõigil allveetööks mõeldud fotoaparaatidel välklamp võimalikult pika liigenditega varre küljes. Põhireegel on teha pilt ikka võimalikult lähedalt. Paks veekiht neelab välgu, moonutab värve ja lisab hägusust. Järelikult on otstarbekas kasutada eelkõige lähi- või lainurkvõtteid.

Lähi- ja makrovõtted

Pehme korall (Dendronephthya sp.) meenutab ehituselt puud, kuigi põõsast suuremaks ei kasva. Makrovõtted India ookeanist Maldiividelt.

Esmapilgul näivad lähi- ja makrovõtted keerulised, kuid just nendega on algajal allveefotograafil võimalik kõige kiiremat edu saavutada. Esiteks, veekiht, mis objektiivi pildistatavast objektist lahutab, on väike. Teiseks, pildistamisel on peaaegu võimatu vigu teha. Nimelt tuleb makrovõtte tegemiseks amfiibkaamera objektiivile külge keerata lisaobjektiiv (seda saab ka vee all teha), mille küljes on traadist raam. Kogu teravustamine ja kadreerimine seisnebki selles, et raam tuleb viia ümber pildistatava objekti ja teha plõks. Õige valgustamise eest hoolitsevad TTL-välklamp ja kaamera. Pildile jääb see, mis traatraami sees. Lihtne! Enamik kalu seda "raamindust" küll ei usalda ning pildile jääda ei taha, kuid ikkagi on tohutu hulk kirjamargi kuni postkaardi suuruseid objekte, mida saab niimoodi jäädvustada. Muide, lähivõtet (ingl. k. close-up) eristab makrovõttest (ingl. k. macro) see, et lähivõte tehakse umbes 50 cm kauguselt, makrovõte lähemalt ja suurema suurendusega – 1:3, 1:2 või isegi 2:1 (objekti kujutise joonsuurus filmil suhtena objekti suurusesse looduses).

Tänuväärsed makroobjektid on korallid ja muud vähe liikuvad mereloomad: okasnahksete hulka kuuluvad merisiilikud ja meritähed, limused jne. Korallid jagunevad laias laastus kaheks: pehmed ja kõvad ehk kivikorallid. Kõik korallid on üldiselt väga puutetundlikud, kuid tuleb arvestada, et mõned neist võivad ka väga valusalt kõrvetada. Makrovõtete tegemisel on tähtis stabiilne võtteasend, kuid seejuures tuleb täita sukeldumise põhireeglit – mitte midagi elusat puudutada. Kui tahetakse kas või ühe näpuga kuhugi toetuda, peab olema veendunud, et tegu on surnud koralli või kiviga. Pildistamisel tekitavad tüli eelkõige hoovused, kuid ka kaassukeldujad, kui nad lestadega põhjast suuri liivapilvi üles tõstavad või võtteobjekti hirmutavad.

Lainurkvõtted

See foto on tehtud umbes 20 m sügavusel loomulikus valguses ning värvigamma vastab täpselt silmaga nähtavale.

Autori fotod

Kuidas pildistada sukeldujaid, kalaparve või suurt merelooma nii, et ei peaks eemalduma teab kui kaugele? Vastus on lihtne – lainurkobjektiiviga. Mitte ilmaasjata ei kutsuta ülilainurkobjektiive kalasilmadeks. Lainurkobjektiiv fookuskaugusega alla 20 mm võimaldab lähedalt jäädvustada üsna suurt objekti koos suurepärase panoraamiga. Tavaliselt ei tekita ka teravustamine probleeme. Enamik lainurkobjektiive teravustavad juba 40–50 cm kauguselt kuni lõpmatuseni. Nii saab nendega teha ka huvitavaid lähivõtteid. Siinkohal on paslik kirjeldada üht huvitavat võtteliiki – lähivõttega panoraampilti. Nimelt on ilusat panoraami võimalik täiendada esiplaanile sobitatud huvitava pisiobjektiga, näiteks kala või korallipuhmaga.

Lainurgaga võttes tasub meeles pidada põhireeglit: mine lähemale ja täida pildiotsijas kogu kaader! Vastu päikest alt üles pildistades saab lainurgaga teha väga kauneid fotosid, kus kiirtemängus paistab sukelduja või mõne merelooma tume siluett... Veealuste ja veepealsetegi lainurkobjektiivide kõige ebameeldivam külg on nende üüratu hind. Asja ei tee odavamaks ka see, et lainurkobjektiiv eeldab maksimaalse võimsusega (ja hinnaga) välklampi koos võimalikult pika jalaga.

TAGASI