Tiik sillata? Sild konnata?

Piret Pappel

Rohelised konnad on varieeruva välimuse ning huvitava sigimisviisiga kahepaiksed. Eesti rohekonnadest on järvekonn saanud inimese ja looduse vastuolu üheks sümboliks. Et loomake pesitseb (oletatavasti ainult) Tartu servas Supilinna tiigis – kohas, kus ta võib suurele linnale jalgu jääda –, siis kerkib paksu verd rohkem kui küll.

Sümpaatsest kahepaiksest on saanud nii Tartu linnaplaneerijate hirmuunenägude tegelane kui ka mõningate looduse eest võitlejate vapiloom. Tsiteerides Vahur Kalmret, tõesti, "kuradi konn"! (Tartu Postimees, 11.12.2000).

Kes on järvekonn?

Järvekonn on lõunapoolse levikuga liik. Võrreldes nii mõnegi lähisugulasega armastab ta rohkem vett, eelistades suuri veekogusid.

Järvekonn võib ilmavalgust näha meil tavaliste hübriidsete veekonnade ristumisest.

Järvekonna on Eestisse ka sisse toodud.

Kui Supilinna järvekonn sünnib Supilinna veekonnade ristumisest, ei näe ma põhjust, miks peaks see tiik olema ainus koht, kus sellised asjad toimuvad.

Üks on siiski kindel: 1997. aasta sügisel leiti Supilinnast noori, just moonde läbinud järvekonni (Eesti Loodus, 1, 2000). Kahjuks pole minu käsutuses andmeid, millal on seal kandis viimati nähtud täiskasvanud järvekonna. Üksnes see annaks tunnistust elujõulise populatsiooni eksisteerimisest.

Ajakirjanduses on sillaehitust ja konnakadumist käsitledes kahjuks läbi lipsanud ebatäpseid andmeid. Tsiteerin:

Järvekonna olemasolu on tõestatud Supilinna taga tiikides ja Emajõe ääres kolmel meetodil. 1973. aastal tõi Sven Veldre ühe isendi Tartu zooloogiamuuseumi vivaariumisse, kus ta kasvas pikemaks, kui on väikseima veekonna kasvu ülempiir.

Alates 1994. aastast on Matti Masing samas piirkonnas tõestanud järvekonna morfoloogiliselt (varbakühmu alusel), leides ka uusi määramistunnuseid. Ja kolmandaks – 1998 sai järvekonna morfoloogiline eelmäärang kaudse kinnituse valkude elektroforeesil (vt. Eesti Loodus, 1, 2000). (Vt. 30.11.2000, Tartu Postimees)

Lubaksin enesele vabaduse arvata, et esimesel juhul pole tegu teadusliku meetodi kirjeldusega. Riigikodanikule ja maksumaksjale võib jääda mulje, et järvekonna "toodetaksegi" veekonni nuumates ja kahtlused loodusuurijate suhtes üha süvenevad.

Või siis:

Supilinna üldplaneeringu järgi kulgeks kaherealine autosild Tuglase tänava pikendusena üle nn Supilinna tiigi ja Emajõe. Silda pole linna lähemate aastate ehitusplaanides ning see ei pruugi valmida isegi kümne aasta pärast. Kõik sõltub sellest, kuidas kasvab Tartu liikluskoormus ning kui teravaks muutub vajadus liiklust uute sildade abil hajutada (vt. Tartu Postimees, 23. 10.2000).

Tehtagu seda siis mõistlikult, propageeritagu inimeste seas jalgrattaid ning seatagu sisse korralik ühistranspordi võrk, et ei peaks hakkama liikluskoormust hajutama.

Inimene on paraku loodust juba nii palju mõjutanud ja solkinud, et paari ruutkilomeetri kuulutamine reservaadiks ei päästa midagi. Küsimus on mõtteviisi muutumises.

Tundub, et tegu on ühelt poolt kibestumise, teiselt poolt ruttu-kaelast-ära-sündroomiga. Kas pole kummaline, et enamasti võitleb konna eest looduskaitsjate nime all tegelikult üksikisik?

Palju suuri sõnu on tehtud puhkevööndist ja looduskaitsealast, kuid tegelikult pole keegi lillegi liigutanud: tehistiigi vesi haiseb ja õitseb, kaldal vedelevad koeralaibad.

Tagasihoidlik prognoos.

Rahu, ainult rahu. Silda ilmselt lähipäevil ehitama ei hakata. Seega on aega, et Tartu roheliste konnade elupaigad korralikult läbi uurida.

Looduskaitsja(d) ning linnaisad võiksid rahulikult võtta paar prügikotti ning kurikuulsa tiigi ümbruse koos korda teha.

Palju toredaid inimesi...

Foto ülal: Harri Valdmann