TAGASI

Veealused (2)

Ülar Tikk

Hiid-sarvikrai

Sedapuhku räägime kohtumistest troopiliste kaladega. Kindlasti on kalad ühed kõige populaarsemad pildistamise objektid. Et neist pilti teha, pole ilmtingimata vaja kallist makro- või lainurkobjektiivi. Samas tekitavad kalapildid algajale allveefotograafile ka suurimat meelehärmi: pärast pildi valmimist. Erinevalt meie koduvete kaladest, kes inimesi kardavad, on soojade merede kalad enamasti palju julgemad. Neid võib lähedalt jälgida nii vee all kui ka peal – kas või liivarannalt või paadisillalt. Ja vaadelda neid tasub, sest sellist värvi- ja vormikirevust looduses mujal naljalt ei kohta. Vette kukkunud saiaraasukesed või muu söödav võib mõne hetkega juurde meelitada mitmesajast erutatud kalast koosneva parve. Kuigi paljud nendest on meelsasti nõus üksteise võidu ka lausa teie peost sööma, tuleb olla ettevaatlik. Väikesel kalal on küll väikesed hambad, kuid uimekiirtest põhjustatud mürgised torked või kirurgkala sabajuurel asuva luust skalpelli tekitatud lõikehaavad annavad veel tükk aega tülikalt tunda.

Kardetud, kuid võib-olla mitte kõige ohtlikumad

Tavaliselt algab allvee-teemaline vestlus (tervitus mr. Spielbergile!) järgmise küsimusega: "Kas seal on haid?" Vastus: "Jah, on küll." See vastus vajab pikemat kommentaari. Esiteks, haisid on palju liike. Enamik korallrifi haisid, keda sukeldujad võiksid kohata, ei kasva üle kahe-kolme meetri pikaks ja päris kindlasti ei toitu nad inimestest. Teiseks on haisid ulatusliku püügi tõttu väheseks jäänud. Näiteks Maldiividel on haipüük atollide sees ja kümne miili kaugusel väljaspool üldse ära keelatud. Seepärast on õnneasi, kui vee all mõnda suuremat mereelukat, saati siis hai(si)d näha saab, ning sellest räägitakse hiljem õhinal teistele sukeldujatele. Jah, olen haisid näinud ja nende keskel ujunud, aga selleks peab vette sattuma õigel ajal ja õiges kohas. Üsna suur tõenäosus on haisid kohata näiteks atollidevahelistes sügavamates kanalites, just avamere pool. Korraliku haipildi tegemiseks peab kõvasti õnne olema, sest haid liiguvad kiiresti ning hoiduvad enamasti sukeldujatest eemale.

Musttipp-riffhai on üks sagedamini kohatavaid hailiike. See kala ujus Kuredul üsna ranna ääres madalas vees.

Teatud loodusesõprade põlvkonnale on sügavalt eksliku mulje jätnud efektsed hai- ja mureenifilmid. Maldiividel võib sageli näha rannast paari meetri kaugusel nii 10–15 cm sügavuses vees patrullimas vähem kui poolemeetrisi haipoegi, seljauim uhkelt veest väljas. Oi seda sekeldust ja kiljumist, kui mõni rannal peesitav mammi selles kalapojas hai ära tunneb! Vastupidi levinud arvamusele on ka mureenid äärmiselt rahulikud kalad, kellega kohtumisel mingeid probleeme ei teki. Päeval peituvad nad korallide vahel mõnes koopas, õhtupoole ja öösel ujuvad toiduotsingul ringi. Mäletan hästi üht päikeseloojangut India ookeanis, kui sattusime üsna ranna ääres kõrvuti ujuma minust pikema hiidmureeniga. Mina tundsin end algul üsna ebalevalt, kuid temal ei paistnud olevat mingeid emotsioone. Muuseas, ka mureene on mitut liiki, mõned neist musta-valgekirjud, ning nad on suurepärased fotomodellid. Piltidelt paistev lahtine suu ei väljenda agressiivsust, vaid on vajalik hingamiseks.

Sõbralik hiidmureen
hoidub päeval varju.

Lemmikud

Suuremal osal sooja mere kaladest ei ole vist üldse eestikeelset nime. Koguteosest "Loomade elu" võib teadusliku ladinakeelse nimetuse kaudu heal juhul leida perekonnanime, kuid ka need nimed on vahel probleemsed. Miks peab eesti keeles olema hiid-sarvikrai, kui kogu maailm tunneb teda manta rai nime all? Kuna sukeldutakse ikka rahvusvahelises seltskonnas, siis oleks kasulik ja vajalik teada just ingliskeelseid nimetusi. Mis puutub manta raisse, siis on see täiesti ohutu planktonisööja loom (muidugi kalade klassist, kuigi ta liigutustelt meenutab rohkem lindu) ja kuulub sukeldujate suurte lemmikute hulka.

Kloun-meriroosahvenate pere (Tai).

Tõenäoliselt kõige populaarsem allveefoto objekt on meriroosahvenad. Need sõrmepikkused valgete triipudega punased või mustkollased kalakesed elavad koos meriroosidega. Meriroosahvenate pere hoidub oma meriroosi lähedusse ega eemaldu sellest kuigi kaugele. Ohu korral leiavad nad varju meriroosi kombitsate vahel, kartmata väikestele kaladele surmavat kõrvetust, sest nende keha kaitseb limakiht. Maldiividel, Kuredu mitmesaja meetri pikkusel lõunarifil oli 10 m sügavuses ainult üks meriroos. Seal olid meriroosahvenad alati "kodus" ning neid võis kindla peale pildistama minna. Võõra lähenedes peitusid nad meriroosi kombitsate vahele või mantli alla, kuid tulid varsti välja uudistama. Nii olid nad fotograafile kerge ja oma kauniduse tõttu ka tänuväärne objekt. Meriroosahvenad ei ole pelglikud: kui ühele neist pildistamisest villand sai, ajas ta mind ära – mitu korda objektiivi serva näksates.

Clarki meriroosahven Kuredu
kodurifilt (Maldiivid).

Võivad häda teha

Hiid-ogaselg on eestlasele tundmatu oht, kuid just see kala ründab kindlasti, kui te ei oska tema valvatavast pesast eemale hoida. Ta kasvab kuni cm pikkuseks. Oma tugevate hammastega võib ta purustada koralle ja limustekodasid ning põhjustada valusaid sinikaid inimesele. Heal juhul võib ta piirduda hoiatusründe või lestade närimisega. Üldiselt tasub teda tähele panna ja vajaduse korral ringi minna.

Ohtlik hiid-ogaselg koralliräbu närimas.

Tiibkalad on väga ilusad oma lehvikutaoliste uimede ja kirjude ogadega, kuid nende torked võivad olla surmavalt mürgised. Päeva ajal püsivad tiibkalad kusagil koopas või korallinuki taga varjul, siiski on neid võimalik leida ja nad poseerivad meelsasti, olles peaaegu paigal. Need on kalad, keda instruktor püüab teile vee all näidata ning kelle nägemisest on sobilik hiljem rääkida.

Vöödiline tiibkala - ilus,
aga väga mürgine!

Autori fotod

Nõuandeid fotograafile

  • Vältida tuleb kalade pildistamist ülalt alla, kuna nii saadakse lame ja ebahuvitav pilt. Ka ei maksa kaladele läheneda otse ülalt, sest nii käitub enamik kalade looduslikke vaenlasi ning kala on kiire põgenema. Paremini taluvad kalad lähenemist horisontaalsuunas.
  • Ei tohi järele anda kiusatusele kalu taga ajada. Kala on teadagi kiirem ja head pilti niimoodi ei saa.
  • Vältida tuleks pilti, kus kala täidab horisontaalkaadri külgvõttes. Selline pilt sobib küll määrajasse, kuid pole loodusfotona huvitav. Üritage teha näiteks vertikaalne portree või katsuge kala võtta pildile natuke altpoolt ja eest nurga all. Kindlasti tuleb teravustada silmadele, väga hea oleks, kui sügavusteravus jätaks ka suu teravaks.

TAGASI