Eesti taimede must raamat

räägib bioinvasioonist

Kalevi Kull, Toomas Kukk, Tiiu Kull

Igal elusolendil, igal liigil ja hõimul on kuskil oma kodu. Eesti elustik on leidnud selle kaheteist tuhande aastaga ning paljudes paikades on meil ühedsamad taimed ja loomad elanud ühtjärge mitu tuhat aastat.

Kõige rändavam liik Maal on inimene. Laevade, rongide ja autode liiklus on viimaste aastakümnetega mitmekordistunud. Oma pagasiga, kord meelega, kord kogemata, tassib inimene kaasa teisi elusolendeid, kes sedasi võõrale maale satuvad ja sinna maha jäävad. Tasakaalus looduslikud ökosüsteemid on enamasti juba sedavõrd "täis" hästikohanenud liike, et võõrail õnnestub harva sinna püsima jääda. Lihtsam on see aga kultiveeritud pinnasel – söötis põllul, lagedaks lükatud maal. Seal end kinnitanuna, või ka aedades, parkides ja põldudel kasvavatena, levivad "agressiivsemad" liigid edasi looduslikesse kooslustesse. Kui rändurliigiga pole kaasa tulnud tema arvukust tasakaalustavaid kaaslasliike, siis võib ta uues paigas osutuda kohalikele nuhtluseks: tõrjuda välja seal elanud pärismaised asukad ning vähendada koosluste mitmekesisust. Et invasiivsetel taimeliikidel on kohalikega võrreldes tavaliselt vähem neist toituvaid putukaid, nendega seotud seeni jne., siis on sel negatiivne toime kogu ökosüsteemi liigilisele mitmekesisusele.

Viimasel paaril aastakümnel on vallandunud kiire (ja paiguti plahvatuslik) elusolendiliikide sissetung aladele, kus nad looduslikult pole elanud. See nähtus on saanud nimeks bioinvasioon, ning seda vaadeldakse ühena globaalprotsessidest ja -probleemidest [1]. Varem põhiliselt mõnede lõunapoolkera maade (Uus-Meremaa, Austraalia) murest on nüüd saanud tõsine oht Põhja-Ameerikas ja Euroopas [2].

Maailmas ei leidu rahvast, kes ei püüaks looduskaitse kaudu hoida oma maa ökosüsteemide mitmekesisust. Õppides tundma kõiki omamaiseid liike, kantakse punasesse raamatusse need, kes on haruldased ja ohustatud, ning musta raamatusse need, kes sissetungijaina kipuvad kohalikku loodust ohustama. Kui punaste raamatutega on tegeldud juba pikka aega, siis mustad raamatud on tarvilikuks saanud just viimasel ajal.

Bioinvasiooni piiramisel on appi võetud seadusaktid. Eesti kaitstavate loodusobjektide seaduse § 20 lõige 4 ütleb: "Ökosüsteemide ohustamise vältimiseks on võõrliikide loodusesse viimine keelatud, välja arvatud teaduslikult põhjendatud taasasustamine keskkonnaministri loal."

Musta raamatusse peaksid kuuluma need naturaliseerunud liigid, mis võivad olla tõsised konkurendid kohalikele. Eestis näiteks mink ehk ameerika naarits, kes on juba välja tõrjunud kohaliku euroopa naaritsa. Ent musta raamatusse satuvad ka koer ja kass, kui nad hulkuvatena looduses sigivad.

Seniste andmete põhjal lisandub Eesti soontaimede 1441 pärismaisele liigile [4] ligikaudu 6000 introdutseeritut, viimaste seas kuni 2000 puittaimede taksonit. Naturaliseerunud ja metsistunud pole neist siiski kuigi palju, arvatavasti mitte üle 10–15%.

Rohttaimedest on viimastel aastatel probleeme tekitanud mitmed metsistunud ja kohati naturaliseerunud liigid, näiteks sosnovsky karuputk, hobuoblikas, harilik katkujuur jt., mis levivad üha laialdasemalt. Suurte taimedena võivad nad katta ala nii, et nende varjus ei jää peaaegu mingit kasvuvõimalust teistele. Tähelepanu on leidnud mitmed kiiresti levivad (sealhulgas maaviljeluses agressiivsete umbrohtudena tuntud) tulnukliigid: tuulekaer, tõlkjas e. rakvere raibe, lõhnav kummel, vesikatk, karvane võõrkakar, väikeseõiene lemmalts, noollehine salat, niitjas mailane jt. Aiakultuuridest on loodusesse jõudnud näiteks süstlehine ja pajuaster, hulgalehine lupiin, harilik seebilill. Põllutaimedest on osutunud võimekaks levijaks ida-kitsehernes (e. söödagaleega), mida on Eestis kasvatatud alates 1972. aastast. Nüüd näeb teda juba põldudest kaugele jäävail looduslikel niitudel. On ka teada, et mõned rohttaimeliigid (nt. karvane võõrkakar, väikeseõiene lemmalts) on "lahti pääsenud" meie botaanikaaedadest. Puittaimedest tunnevad end siinses looduses paiguti üsna koduselt näiteks tähk-toompihlakas, kurdlehine kibuvits, punane leeder, läikiv tuhkpuu, palsamipappel jt.

Võõrliikide suhtes on kaitsetumad eriti ranniku avakooslused ja kuivad niidud. Seevastu sootaimi invasiivsete liikide hulgas peaaegu pole.

Bioinvasioon ei puuduta üksnes võõrliike, vaid ka kohaliku liigi genofondi muutmist kas liigi areaali kaugematest osadest pärit isendeid hulgaliselt sisse tuues või mõnd genotüüpi rohkesti kloonides [3].

Järjest rohkem maad saab kaetud inimeste kujundatud ja nii või teisiti mõjustatud kooslustega. Et seejuures jääks koht ka pärismaisele loodusele ning bioinvasioon ülekäte ei läheks, on mõistlikum ka haljastuses kasutada ikka eelkõige kodumaiseid liike [5]. Nagu Ado Grenzstein juba 1891. aastal soovitas: "Väga ilus ülesanne oleks see, kui keegi ilusa puiestiku ainult meie oma metsa puist ja põõsastest kokku seadiks."

KIRJANDUS:

1. Bright C., Starke L., 1998. Life Out of Bounds: Bioinvasion in a Borderless World. Washington.

2. Devine B., Devine R. S., 1998. Alien Invasion: America's Battle With Non-Native Animals and Plants. Washington.

3. Eesti bioloogilise mitmekesisuse kaitse strateegia ja tegevuskava. 1999, Tln.

4. Kukk T., 1999. Eesti taimestik. Trt.

5. Kull K., 1984. Kodumaised taimed kodu ümber. Eesti Loodus, 3.

Looduslikeks ehk pärismaisteks nimetatakse neid liike, mis on asunud Eesti alale inimese otsese kaasabita holotseeni algusest tänini.

Arheofüütideks nimetatakse liike, mis on sisse tulnud inimese tahtmatul kaasmõjul enne XVIII sajandi keskpaika.

Kultuurtaimed on tahtlikult sisse toodud (introdutseeritud) kultiveeritavad taksonid.

Tulnukad ehk adventiivtaimed on pärast XVIII sajandi keskpaika tahtmatult sisse toodud liigid.

Juhuslikult metsistunud taksonid on kultuurtaimed, mis levivad väljapoole ala, kuhu neid on istutatud või külvatud, kuid ei paljune või ei püsi seal üle ühe põlvkonna.

Püsivalt metsistunud taksonid on kultuurtaimed, mis paljunevad iseseisvalt, kuid üksnes inimmõjutatud kooslustes.

Naturaliseerunud liigid ja alamliigid on tulnukad või kultuurtaimed, mis suudavad ka looduslikes või poollooduslikes kooslustes iseseisvalt paljuneda.