Avasta Osmussaar

Arne Kivistik

Kui soovid veeta päeva või paar huvitaval, kuid inimtühjal saarel, võiksid võtta ette Osmussaare avastusretke. Osmussaare maastik on eripärane ja asustuslugu huvitav. Saar jääb Mandri-Eesti loodetipust – Põõsaspea neemest 7,5 km loodesse, on maastikukaitseala, kuhu huvilistele juurdepääs vaba. Suuruselt Eesti 14. saare parameetrid on: pindala 4,95 km², pikkus 4,9 km, suurim laius 1,6 (keskmine 1,1) km, rannajoont 13 km, kõrgeim koht merepinnast 8 m.

Loode-Eesti maapind kerkib aastas 2–3 mm võrra. Geoloogide hinnangu järgi tõusis Osmussaar merest esile 2000–3000 aastat tagasi. Maastikule annavad omapära pankrand, ulatuslikud klibuvallialad ja kadastikud, muud metsa õieti pole. Saare kerkides on vallide vahele jäänud madalaid merest eraldunud veekogusid. Sääraseid praegu mageveelisi järvi on kümmekond, mõned neist jäävad ajuti kuivaks. Aja jooksul on osa järvi mätastunud, roostunud, muutunud soodeks ja niitudeks, rannal aga tekivad asemele uued veekogud. Rändrahnude seas väärivad erilist tähelepanu omapärased mustjad ja nukilised, oranzhi samblikukihiga kaetud gneissbretsharahnud. Need on pärit lähedalt Soome lahe põhjast tohutu Neugrundi meteoriidikraatri piirkonnast (vt lk. ... – toim. ) Bretshakivim vihjab suurimale Eesti alal toimunud looduskatastroofile, mis leidis aset umbes 535 miljoni aasta eest. Hiigelmeteoriidi langemisel tekkis kohutav plahvatus, mis oli võimsuselt võrreldav 10 000 Hiroshima aatomipommi plahvatusega. Osmussaarele sattusid need bretsharahnud nagu muudki rändkivid aga arvatavasti alles jääajal mandriliustiku kantuna.

Vähemalt pooltuhat aastat asustasid Osmussaart rannarootslased. Viimase sõja eel elas saarel üle 120 inimese. Keelelt ja kultuurilt erinesid nad mõnevõrra teistest Eesti rannarootslastest. 1939. a. sõjabaaside lepinguga sunniti nad saarelt lahkuma. Kuni 1992. aastani olid saarel Nõukogude Liidu sõjabaasid. Nüüd on saar elaniketa. Rannarootslased elasid Osmussaarel kogukonnana. Et saarel varem polnud maa eraomandust, ei saa põliselanike järeltulijad nüüd maid tagasi nõuda. Kunagist elanikkonda meenutavad eelkõige rannarootsikeelsed kohanimed. Suure hulga nimesid kogus endiste osmussaarlaste abiga Tiina Peil.

Kust saab laeva tellida? Kui palju retkeks aega varuda?

Laeva saab tellida Dirhami sadamast, sealt Osmussaarele sõiduks kulub ligi tund. Kui üürite laeva, on rühma soodsaim suurus 10–12 inimest. Merele minekuks sobib vaikne ilm, kui laine on alla meetri. Üürilaevaga saabujad randuvad Osmussaare Lõunasadamas, kus on kidura rohu ja kadastikuga kaetud 1–2 m kõrgused klibukuhjatised (150 aasta eest oli see paik omaette pisisaar). Sellest lähtepaigast on retkeks valida kolm suunda: mööda autoteed tuletornini, piki randa itta (vastupäeva) või mööda randa loodesse (päripäeva). Lühitutvuse saarega jõuab ära teha 4–8 tunniga; et saada saarest juba põhjalikum ülevaade, kulub 2–3 päeva.

Ring mööda kallast

Selge ilmaga võiks ümber-saare-ringi teha vastupäeva: nii olete ennelõunal idarannal, pärastlõunal läänerannal, seega päikese suund on soodsam. Samas mõjutab teekonna suuna valikut tuul: vastutuult on saare tuuleküljel raskem liikuda kui allatuuleküljel. Pilves ilma korral võiks matkata päripäeva, et kõige mitmekesisem rannalõik Boani ja läänesadama vahel jääks retke algusse.

Lõunasadamast itta minnes juhib rajake suurima järve – Inahamne kibuvitsa kasvanud randa. Veel saja aasta eest oli Inahamne merega ühenduses ja Minsias asus sadam. Näse ja Minsebackan on ulatuslik klibuvallide ala. Kadakad kasvavad ridadena vallide vahel nõgudes, sest seal on niiskust ja huumust rohkem kui valliharjadel. Kaugvaated merele, klibuvallidele ja kadastikele loovad erilise meeleolu.

Skallskåtanist Askomini asendub 3 m kõrgune kliburand aegamööda 4–5 m kõrguse pankrannaga. Ühes kohas on laevavraki metallilasu takistanud lainete ja jää kulutavat toimet rannale ning vraki alla on tekkinud maanina. Dihlethälle juures on püstloodis murdunud paeseinast alla varisenud hulk paeplaate.

Skallskåtanist tuletornini on 5 km. Norda sia kuni 7 m kõrgune rand paistab heleda triibuna kaugele merele ja on hästi näha Tallinna–Stockholmi laevateelt. Torni juures võiks teha pikema peatuse. Tuletorn on tähtsustanud saart alates aastast 1765 ning paistab kaugele merele. Tuleseade töötab automaatselt, saades osa elektrist päikesepatareidelt. Huvitavaim pankranna osa asub tuletorni lähistel. Seal on kuni 8 m kõrgusi seinu, varisenud plaate ning eri kaldega astanguid. Tuletornist Läänesadama suunda madalduvad paekihid veepiiril (ja vee allgi) laugeks paepõrandaks, mida mööda on hea matkata. Samasse piirkonda jäävad saare suurimad klibuvallialad.

Kõige vaheldusrikkam ja huvitavam on rannajoon Läänesadama ning Kolaörgeni vahel. Hinsgronne on ainus paik, kus klibuvallide otsad ulatuvad vette. Pålandel on meri vorminud maapinnaliigestatuselt mõhnastikke meenutavaid klibualasid, Fårstainvikes on merest kerkinud laide, kaldal laiub madal rannaniit. Enne sõda armastasid selles paigas randuda kalurid, sest olenevalt tuulest ja veetasemest sai siin valida maaletuleku kohta. Ala on rikas suurte kivide poolest: meres paistab suur bretsharahn Skarvan, rannal bretshast Kaksikud, Kolaörgenil on rahne veepiiril. Saare lõunatipuni on madalas rannavees palju suuri kive.

Retked sisemaal

3,5 km – järvering: Invike–Lihlhamne–Stornäskärre–Inahamne. Seal on palju roostikke, lindude pesitsuspaiku, vees maalilisi kive ja mättaid. Kauneimad vaated avanevad Minsevägenilt. Ala on linnuvaatlejate meelispaik.

6,5 km – küla (Bien) ja kabelivare, järved: Långgatna–Pålandsvägen–Bien–kabelivare–Minsevägen. Teel on avaraid vaateid kadastikku kasvavaile klibuvallidele, kuivavaile järvedele, Pålandele ja Läänesadamale. Meres on Skarvani, endise rannarootslaste küla (säilinud ase) ja NSV Liidu sõjarajatiste jäänuseid. Kapplevägenil on kabelivare (kabel asutati 1766) ja rootsi kalmistu (taaskorrastati 1992), sealt üle tee kontrastiks klibuvallis vene betoonpunkrid, edasi nagu eelmises variandis.

7,5 km – eelmisele variandile lisandub lõik Kolaörgen–Kaparräve–Hoitstaindappen–Bien. Sellel lõigul on rand eriti vaheldusrikas. Madalal asuvaist veekogudest on ainsana vett aasta ringi maalilises Kågrons Neggådnis. Temast 100 m põhja poole jäävad kuulsad bretsha-Kaksikud.

10-12 km – sisemaaring. Hlanten – Kapplevägen – Bien – Dikbakssve (vene kalmud, torn) – Kulnatsve (raskekahuri asupaik) – Bårrkärre – Dansgolve (kahuripaigad) – tuletorni ümbrus.

Küla ja tuletorni vahel oli saar enne sõda lagedavõitu. Seal asuvaile kõrgendikele rajati laia tulistamissektoriga kahuripositsioone ja nende lähedale betoonist tulejuhtimistorne. Nüüd on sõjaväe-ehitised ja Dansgolve (tantsupõrand) metsa kasvanud. Loodepoolse pankrannaga tutvumise järel tullakse Lõunasadamasse tagasi mööda lääneranda või Långgatnat.

KIRJANDUS:

1. Osmussaar – an island in the Baltic Sea. 1999. Estonia maritima, 4.

2. Randla,T., 1972. Viisteist päeva Osmussaarel. Eesti Loodus, 9.

3. Suuroja, K, Suuroja, S., 2000. Kuidas avastati Eesti suurim meteoriidikraater. Eesti Loodus, 7/8.