TAGASI

Kapten Saarso päevik

Läheneme Seno Icebergi liustikule

Autori foto

Tshiili fjordides

Tormisel merel tekib laevamehes ikka soov jõuda varjulisse ankrupaika või tuulte eest kaitstud sadamasse. Pärast Kap Hoorni ootas ka Lennuki meeskond seda õnnist hetke, mil võime pöörata Tshiili lääneranniku fjordide siledale veele. Nüüd oli see kauaoodatud aeg käes ja päevi kestnud kõikumine lakkas. Lennuk oli sisenenud Canal Concepcioni nimelisse väina ning ulgumere lähedusest andis tunnistust vaid veel vaevumärgatav ummiklaine.

Paraku on aga saarestikes navigeerimisel ka omad puudused. Patagoonia lääneranniku vetes on tänaseks korrektselt kaardistatud vaid peamised faarvaatrid. Ülejäänud fjordide rägastiku kohta on lootsiraamatus öeldud, et "isobaadid on kujutatud skemaatiliselt" ning manitsetud laevajuhti äärmisele ettevaatlikkusele. Teine meresõitu raskendav asjaolu on järskudelt mäenõlvadelt laskuvad õhuvoolud, mida kutsutakse kalmistutuulteks ehk inglise keeles cemetery winds. Neil on omadus ilmuda sageli ootamatute iilidena, mille kiirus ületab 20 m/s. Lisaks iseloomustavad Tshiili fjorde vihm, sagedased udud ja triivivad liustikujää tükid, mis Lennuki-suuruse aluse jaoks tõsist ohtu kujutavad. Niisugune on selle kauni ja suursuguse maailmanurga meresõidutingimuste lühike iseloomustus.

Lennuk läbis Drake'i väina ilma ühegi vigastuseta ning näitas ennast igati tubli laevana. Kahjuks aga ütles just enne Kap Hoorni järjekordselt üles laevaruumide küttesüsteem. See tänapäeva tehnikale omaselt automaatikat ja mikroskeeme sisaldav kaadervärk näis meretingimustes end mitte õigustavat. Kartis niiskust ja halva kvaliteediga kütust ning oli sedavõrd keerukas, et ka üle keskmise tehnilise taibuga polnud lootustki seda nii-öelda põlve otsas uuesti tööle saada. See kõik aga tähendas, et Lennuki sisemuses olid juba mõnda aega temperatuur ja õhuniiskus välisega ligilähedaselt samad. Lagedest tilkus sinna kondenseerunud vett, ja riideid, mis kord märjaks saanud, polnud lootustki kuivatada. Üha niiskemaks muutuvates koides magati paksudes riietes ning kõikjal levis kopituse hais. Sellele vaatamata püsis meeskonna meeleolu hea ning ebamugavuste teemal võis kuulda hulgaliselt head huumorit.

23. märtsi õhtuks olime vaatamata vastutuulele trüginud ennast Canal Wide'i nimelisse väina. See oli kolm kuni neli miili lai ja kui vastutuul masinale liiga valjuks osutus, tuli loovida lühikeste halssidega. Nõnda edenesime kõvasti tööd tehes üpriski aeglaselt. Meist möödus päeval suur matkelaev (cruise – merereis; lõbureis; sellest "kruiisilaev") Noordam, kes oli nähtavasti teel turistidega Pio XI liustikku vaatama. Nüüd tuli ta meile vastu ning pärast seda, kui olin vahitüürimehega kokku leppinud, et möödume teineteisest green to green, mis tähendab teise aluse tüürpoordi jätmist, hoiatas ta meid rohke jää eest Charteris'e väilas ja Canal Icy's. Oli selge, et need kitsused tuleb läbida valgel ajal, kuna jätkuv põhjatuul võis jääd Pio XI merre laskumise kohalt juurdegi tuua.

Teine asi, mis muret tegi, oli meie ebanormaalselt kehv edasijõudmine masina abil. Pöörded olid tõstetud lubatud maksimumi, kuid laev liikus hädavaevu. Mingi krõhvitsev heli ahtri all andis märku, et midagi on ümber sõukruvi mässinud ning ei lase sellel korralikult avaneda. Lennukil on nimelt kokkukäivate labadega sõukruvi, mis purje all sõites on minimaalse takistusega. Tuleb tunnistada, et otstarbekam olnuks laeva ehitades paigaldada tavaline kolme labaga kruvi, mis on märksa tegusam. Et sõukruvi puhastada, oli tarvis vaikset ankrupaika ja päevavalgust. Nõnda valisin jahtidele mõeldud lootsiraamatust välja lähima sobiva ankruplatsi ning 24. märtsi hommikul kell 10.01 lasksime Caleta Richmondi lahes14 meetri veesügavuse juures ankru alla . Riisalo tehtud tuukriülevaatus näitas, et sõukruvi on puhas ja labad käivad kokku-lahti nagu kord ja kohus. Küllap oli see miski ankrusse jäädes edasi-tagasi käikude vahetamisega lahti tulnud, kuigi seda nõksu üritasin kasutada kohe, kui häda ilmsiks tuli. Oli kuidas oli, kuid Caleta Richmond köitis oma ilu ja rahuliku ankrupaigaga ning otsustasin, et edasi liigume järgmisel hommikul. Julla pumbati täis ja loodi ühendus kaldaga, mis otse kutsus ennast avastama.

Caleta Richmond oli suurepärane paik Patagoonia lääneranniku loodusega tutvumiseks. Lahte ümbritsesid mäed ning eemal võis näha lumiseid tippe. Vastupidi minu ettekujutusele oli taimestik küllaltki liigirohke ja laiuskraadi kohta väga lopsakas. Millest siin puudust polnud, oli niiskus. Graniidist ja basaldist koosnevaid nõlvu kattis läbimärg turbakiht, mis kohati võis jala all nõlva mööda alla libiseda ning kujutas endast mäkke ronides mõningast ohtu. Sellel pinnasel tundsid end suurepäraselt lühikeste soomusjate lehtedega küpressid ja palju muid taimi, millele me ei osanud mingit nime anda. Kõrgematel seljandikel kasvas arvukalt samblaid ja samblikke, mis tegid maastiku värvikirevaks. Nii kaugele, kui silm ulatus, polnud mingitki märki inimtegevusest. Lahte suubus väike oja, milles voolav vesi oli joomiseks väga hea. See oli just niisugune paik, kuhu hing ihkas siis, kui olime ookeanil tormi käes.

25. märtsi keskpäevaks olid ankrud üles vinnatud ja ka poijaam settepüüdjatega pardale tõstetud, et jätkata sõitu põhja poole. Sihtsadamaks Puerto Eden – ainuke asula Tshiili fjordides, mis meie teele pidi jääma. Ilm oli rahulik, kuid tuul püsis endistviisi nordist. Nõnda liikusime masina jõul sirget kurssi pidades. Kell 14.30 kohtusime esimese suurema jäätükiga, mis Lennuki mõõtmetelt ületas. Tegime sellele ringi ümber, sest jääd olime näinud seni vaid väiksemate tükkidena enne Caleta Richmondi jõudmist. Järgmise väikese jäämäega kohtumisel surusin Lennuki vööri sellele vastu ning nõnda said poisid pisut jääd varuda, mille tulemusena serveeriti pardal viskit on the rocks. Canal Icy vääris oma nime.

Kuna Puerto Edeni jõudmiseks tuli läbida paar väga kitsast toodritega tähistatud läbipääsu, valisin järgnevaks ööks sobiva ankrupaiga Puerto Grappleri nimelises lahekeses. See oli lihtsa sissepääsuga varjuline fjordiharu, eriti sobiv nordi tuulega ankrus seismiseks. Puerto Grapplerisse jõudsime pimedaks. Just siis, kui ankur oli alla laskmiseks ära klaaritud, anti lahes ankrus seisvalt kalalaevalt prozhektoriga märku, et tuleksime neile poordi. See laev oli meist mõne tunni eest möödunud. Kõhklesin hetke, kuna privaatsus maksab ka midagi, kuid otsustasin minna. Kinnitasime otsad aluse tüürpoordi ning läksin kaptenisillale tere ütlema ja tutvust tegema. Laev nimega Tami S oli teel Atlandi püügirajoonist Puerto Montti Tshiili läänerannikul. Ootuspäraselt ei kõnelenud enamik meeskonnast inglise keelt, kuid üks tüürimeestest sai sellega siiski rahuldavalt hakkama. Kapten Augusto Gomes, viiekümnendates jässakas mees osutus ehtsaks kalalaeva kapteniks. zhestide keeles küsis ta, kas soovime pesta ja kutsus õhtust sööma. Tüürimehe vahendusel sai ta teada meie vajadusest riideid kuivatada ning soovitas lahkelt kõik märjad asjad masinaruumi riputada. Minu põuetaskust tulnud brändipudel võeti vastu ülima tänuga, sest seda kraami polnud pardal tõenäoliselt juba pikka aega. Sõprus oli sõlmitud ja Lennuki meeskond nautis korraga kätte sadanud mõnusid. Tami S masinaruum nägi välja nagu lõunamaa riidepood ja messis söödi mõõkkalapraadi; prae kõrvale vaadati laevameeste endi tehtud videofilmi sellesama kala püügist jadaõngedega. Nagu sellistel puhkudel ikka, on keelebarjäär suhtlemisel tühiseks takistuseks, mida aitab ületada väike naps. Sel ööl magas meie meeskond sügavat und pärast paljude maailma mõnude maitsmist, mis veel mõned tunnid tagasi kättesaamatuna näisid. Kokpitis lebas sügavkülmutatud mõõkkala rümp nagu suur puunott – kingitus Tami S meeskonnalt.

Varahommikul jõime Tami S kapteniga hüvastijätukohvi, vahetasime väikesed kingitused ning jätsime teineteisele oma Inmarsat-C terminali numbrid. Sain kingituseks Tshiili lipu Tami S templi ja meeskonna autogrammidega. Samal ajal tõstis laev ankru ning hakkas vaikselt koos Lennukiga liikuma. Laskusin oma laevale ning otsad anti lahti juba kolmesõlmese käigu pealt. Peagi kadus meid lahkelt vastu võtnud alus mägise neeme taha ning Lennuk jätkas teekonda põhja poole täisgeenuaga vedusa NE tuule toel.

Kella kümneks hommikul tuli mägiste nõlvade varjust nähtavale Wellingtoni saare idarannikul paiknev küla – Puerto Eden. Kõigepealt jäime ankrusse külast väikese lahekääruga eraldatud Armada de Chile hoone lähedusse ning madrused Pruuli ja Kama sõudsid mind jullaga maale, et nimetatud hoones Lennuk Puerto Edeni sisse klaarida. Tshiili vetes kehtivad küllaltki ranged reeglid. Iga laev, sõltumata suurusest, peab enne Armadaga kooskõlastatud marsruudil liikudes andma kaks korda ööpäevas oma asukoha, kursi ja kiiruse ning planeeritud liikumise teada lähimale kaldaraadiojaamale. Kõik muudatused marsruudis tuleb varem kooskõlastada. Mina kasutasin igapäevaseks raporteerimiseks Inmarsat-C sidet, mis on raadioga võrreldes kindlam ja mugavam, kuna ei sõltu raadiolevi tingimustest. Puerto Williamsi loots põhjendas niisugust raporteerimissüsteemi meresõidu ohutuse tagamisega, mis ilmselt teatud julgeolekukaalutlustega koos ka paika peab. Tema väitel on Tshiili SAR-i (Search and Rescue) süsteem Lõuna-Ameerika ainuke laitmatult toimiv. Mehel võis tõenäoliselt õigus olla.

Keskpäevaks olid Lennuki otsad Puerto Edeni puust sadamasillas kinni ja meestel jälle kõva maa jalgade all. Täpsemini oli jalgade all küll puu, sest tänavad on kogu külas valmistatud laudadest ning asetsevad niiskest maapinnast kõrgemal. Majad on pisikesed, meenutades meile veneaegseid barakke. Siin-seal võib näha siblimas väikesekasvulisi kanu; tänavaid mööda londivad koerad, kelle tõug on põline. Sildumisest alates käis sadamasillal uudistajaid, kellega küll pikemaks jutuks ei läinud, kuna meie hispaania keele oskus seda ei võimaldanud. Selles üksildases asunduses näis meie saabumine olevat kõiki huvitav uudis.

Külaga tutvumisel selgus, et provianti siit suuremat saada pole. Paaris pisikeses poes oli müügil õige väike valik sisse veetud toidukraami ning ühes majas küpsetati tellimise peale nisuleiba, mis maitses väga hästi. Kohalikest saadustest võis leida kanamune ja kala. Viimast oli meil aga pärast Tami S-iga kohtumist külluses. Kaido ja Margus olid selle saega seibideks lõiganud ning kalapraadi jätkus lähemateks päevadeks. Puerto Edeni kalurite olulisim saak on aga karbid, mida tuuakse põhjast sukeldudes. Paadid on varustatud väikeste kompressoritega, mille abil põhjas töötavale kerge varustusega tuukrile vooliku kaudu õhku antakse. Probleemiks on mitmel pool Tshiili vetes kujunenud nähtus nimega red tide, mis tähendab toksiine tootvate planktonvetikate vohamist. Detriidist toituvad karbid kontsentreerivad toksiinid oma kudedes ning on seetõttu ajuti surmavalt mürgised. Puerto Edenis ei paistnud see siiski muret tekitavat ja karbipüük ning suitsutamine käisid täie hooga. Ka võis kõikjal näha krabide püügiks kasutatavaid korvpüüniseid. Tähelepanuväärne on, et kõik paadid, kui paar plastist erandit välja arvata, on kohapealses väikeses ellingus kohalikust puidust valmistatud. Nagu niisugusel puhul ikka, on ka Puerto Edenis välja kujunenud oma kindlad paaditüübid, kere kuju ja ka värvimise kombed. Mingil põhjusel, võimalik, et Armada ettekirjutusel, olid kõik kalapaadid kollased. Ühendust muu maailmaga peab kord nädalas saabuv varustuslaev ning hiljuti paigutati peatänavale üldkasutatav telefon, mis töötab satelliitside abil. Sellele vaatamata jääb Puerto Eden üksildaseks paigaks keset tohutut inimese poolt rikkumata fjordistikku.

Ühel päeval tahtis keegi kohalik madrus Nõgistoga malet mängida. Viimane aga põikles ning ütles, et oleme rohkem jalgpallimehed. Selline teave võeti Lõuna-Ameerikale ootuspärase rõõmuga vastu ning lühikese organiseerimise järel seisis Lennuki meeskond väljakul vastamisi kohalike koolipoistega. Selle kohta, kui palju Lennukil liikuda saab, on meie kolmas tüürimees öelnud, et "nädalas tuleb oma sada meetrit ära". Seda oli ka mängu esimeste minutite järel tunda. Olin koos Meelisega kaitses ja sain väravavaht Kama käest kogu aeg õiendada, et mul mees katmata on. Hea öelda, aga katsu sa nendega võidu joosta. Arvasin, et saame "kuivalt", kuid meie spordiau päästis väga aktiivset mängustiili demonstreerinud Pruuli, kes realiseeris Nõgisto oskusliku söödu väravaks. Sellel mandril jalgpallis kaotada pole häbiasi, eriti veel avatud skooriga.

29. märtsi varahommikul andsime otsad lahti ning jätkasime teekonda mööda Paso del Indio nimelist väina Angostura Inglesa poole. Angostura tähendab kitsast läbipääsu. Angostura Inglesa läbimisel on korraga lubatud liikuda vaid ühes suunas, kusjuures põhja poole minevatel alustel on eesõigus. Et kõik sujuks, peab kindlates punktides andma raadio16. kanalil hoiatuse teistele laevadele. Minu hoiatusele vastas vastutulev mootorlaev Puerto Eden ning palus võimalust enne meid läbi Angostura Inglesa sõita. Kuna aluse pikkus oli 115 meetrit ja käik 13,5 sõlme, oli minu nõustumine endastmõistetav, sest nii suure laevaga kitsustes triivides aega parajaks teha on väga ebamugav. Liiatigi võtnuks meie järel ootamine Lennuki väiksema käigu tõttu hea tüki aega. Meist möödudes tervitas m/l Puerto Eden vilega, millele vastasin samuti. Mäletan tookordset mõttemõlgutust sellest, et liikluskultuur merel on maapealsest oluliselt kõrgem, kuigi kahjuks on ka merel erandeid.

Ilm, mis hommikul Puerto Edenist väljudes oli päikseline ja kena, pööras õhtuks jälle sajule ja jahedaks. Minu plaan nägi ette öist ankrus seismist Caleta Yvonne'is ning järgmisel päeval Seno Icebergi nimelisse fjordi laskuva liustikukeele lähemat uurimist. Caleta Yvonne on ilmselt parim looduslik sadam, mida ma eales olen kohanud. Pisikesest lahesopist viib kitsas läbipääs ellipsikujulisse "taskusse", kus seista on sama rahulik kui konnatiigis. Ühe ankruga on ruumi parasjagu ühele alusele. Soovi korral võib kinnitada otsad kaldale puude külge ja vööriga kalju äärde tulla. Tõusu ja mõõna tõttu eelistasin siiski ankrusse jääda, sest julla oli meil nagunii täis puhutud ja lohises pukserotsaga järel.

Seno Icebergi liustik

30. märtsi hommikul kell pool kaheksa väljusime Caleta Yvonne'ist ja võtsime kursi Seno Icebergi suudmele. Fjord, mis on umbes miili laiune ja hästi järskude kallastega, lõikub sujuvalt loogeldes ligemale viieteist miili jagu ida suunas mandrisse. Viimase käänaku juures enne liustikukeelt jõudsime triivivasse jäässe. Jää tihedus polnud siiski liialt suur ning väikese käiguga suuremate tükkide vahelt läbi laveerides jõudsime peagi eesmärgini. Meie ees laskus merre hiiglaslikku jõge meenutav liustik. Kuulda oli jää liikumisel tekkivatest pingetest sündivat naksumist ja paukumist, sekka kärgatused nagu kahuripaugud. Aeg-ajalt varises liustikuseinast jääkamakaid, mis peegelsiledasse vette sumatasid. Helid kajasid vastu kahel pool kõrguvat kaljuseina, mis taimede puudumise järgi otsustades oli alles hiljuti liustiku taandumise tõttu jää alt vabanenud. Liustikuseinas võis näha jääd valgest tumesiniseni, kõik vahepealsed toonid kaasa arvatud. Selgelt olid näha tumehallid, jää liikumisel kurrutatud moreenikihid. Mõõtsin GPS-i ja radari abil liustikuseina praeguse asukoha nii täpselt kui võimalik.

Vabatahtlikke laevajääjaid oli kolm ja seega said ülejäänud neli triivi jäetud Lennukilt jullaga liustikku lähemalt uurima minna. Kaido ja Meelise panime kaldale liustiku põhjapoolse serva juures ning läksime Riisaloga jääseina lähemalt vaatama ja pildistama. Ühelt poolt uudishimu, teiselt poolt ettevaatlikkus määrasid vähima distantsi, mis jäi meie tillukese julla ja Lennuki masti kõrguse liustikukeele murdepinna vahele. Kauaks me sinna jääda ei söandanud, sest kostus kärgatusi ja kohati toimus väiksemaid varinguid. Eemaldusime just liustikust, kui valju kärgatuse järel sumatas peaaegu samasse kohta, kus olime hetk tagasi pildistades triivinud, suur jäärahn, tekitades päris tugeva lainetuse. Neid loodusjõude narrima minna polnud mõistlik. Et liustiku moreenikihtidest paremat ettekujutust saada, lähenesime triivivatest tükkidest suurimale. See oli Lennukist palju kordi suurem väike jäämägi, milles oli kaks teravate piirjoontega mõne sentimeetri paksust peenikeste setete kihti. Kõrvalt vaadates krobeline, kuid peale ronides kuratlikult libe. Selle pinnal sai roomata ainult pussnoa abiga. Jäädvustasin kõik nii hästi, kui oskasin.

Kell neli pärastlõunal olid kõik mehed pardal ning Lennuk asus läbi triiviva liustikujää teele Canal Messier'i poole ja sealt edasi Golfo de Penase lahe kaudu tagasi Vaiksele ookeanile, kuhu jõudsime 1. aprillil. Vahepeal tekkis laevaelus veel üks ebamugavus. Nimelt lõppes toidu valmistamiseks vajaminev gaas – propaan. Riigist riiki purjetades tuleb arvestada, et balloonide standardid on erinevad ja sageli sõltub nende täitmine vastutulelikust töömehest, kes peab tegema erandi ja ebastandardse ballooniga tülika kliendi soovi rahuldama. Alati see ei õnnestu. Lisaks gaasipliidile oli Lennuki varustuses ka piirituspliit, mida sai kasutada vaid suhteliselt siledal veel. Kuna aga sooja vett kulus neis tingimustes tavalisest rohkem, ammendusid ka pliidile varutud tehnilise piirituse varud kiiresti. Viimase piirituse käskisin kulutada potitäie munade keetmiseks, sest toorelt ei paistnud neist palju kasu olevat. Sellega teenisin küll kolmanda tüürimehe ajutise pahameele, kes eelistanuks munadele kuuma kohvi, kuid kunagi pole nii, et kõik on ühtviisi rahul. Nüüd sõime kõvaks keedetud mune soolaste küpsistega ning valmistasime lahustuvat kohvi masina soojusel töötavast boilerist tulevast kuumast veest. Kuna vesi polnud kaugeltki keev ja külm kruus seda veelgi jahutas, oli tulemuseks kohe joomiseks sobiva temperatuuriga vahutav kohvilaadne jook. Parem külmast veest kindlasti, kuid nõudlikule maitsele ehk pisut harjumatu.

TAGASI