TAGASI

Loomade ohutu liikumine autojuhtide ja planeerijate kätes

Lauri Klein

Edukalt toimiv ökodukt Prantsusmaal.

Foto raamatust "Manual de prevencio i correccio dels impactes
de les infraestructures viaries cobre la fauna"

Iga elusolend eelistab oma elu jooksul kasutada enam-vähem kindlaid liikumisteid. Inimene erineb teistest aga selle poolest, et teede rajamisel ja neil liikumisel kasutab ta tehisvahendeid, mõjutades seeläbi oluliselt keskkonda. Looduslikke alasid läbivad maanteed ja raudteed takistavad paljude loomade rännet. See tingib vajaduse rakendada kaitsemeetmeid, mis väldiksid, vähendaksid ja kompenseeriksid negatiivseid mõjusid elusloodusele. Seni on Eestis loomaõnnetuste vältimiseks maanteedel üsna vähe ette võetud (nn. põdramärgid metsalõikudel ja pikendatud maanteesild üle Emajõe Käreveres); ka teiste riikide kogemused on jäänud vaid paberile. Tõhusamaid abinõusid saab kavandada vaid siis, kui on tehtud eeluuringuid põhimõttel "üheksa korda mõõda, üks kord lõika", selgitamaks neid kohti, kus loomad kõige sagedamini autorataste alla satuvad.

Autostuv Eesti

Autostumine ja maanteevõrgu tihenemine Eestis.

Eesti maanteede kogupikkus 2000. aastal oli maanteeameti andmeil 49 486 km. Viimase sajandi jooksul on see näitaja rohkem kui kahekordistunud. Kui 1927. a. oli ruutkilomeetrisel alal 0,49 km maanteid [3], siis aastal 2000 oli teedevõrk juba palju tihedam – 1,05 km/km2 (maanteeameti andmeil). Sõiduautode arv on ainuüksi viimase kahekümne aasta jooksul suurenenud üle kolme korra. Praegu on Eestis tuhande elaniku kohta umbes niisama palju autosid kui keskmiselt mujal Euroopas.

Ööpäevane liiklustihedus suuremate linnade lähistel läheneb kriitilisele piirile – 10 000–15 000 autot päevas mõlemas sõidusuunas (vt. kaarti). See on paljude loomade jaoks liikumistõke. Selliste liikumistakistuste mõju tuntakse barjääriefektina. Eestis ei ole ametlikult uuritud loomade rändeteid ega loomaõnnetusi, et selgitada hukkunud loomade arvu.

Elanike asustustihedus ja liikuvus

Peamiselt hõreda inimasustuse tõttu on Eesti loodus veel üsna hästi säilinud. Keskmine asustustihedus Eesti territooriumil on 32 inimest ruutkilomeetri kohta. Eesti elanikkonnast ligi 70% moodustavad linlased. Umbes miljonist 42 linnas elavast inimesest ligi 400 000 (30%) on tallinlased ning 100 000 (7%) tartlased. Kui arvestada, et kolmandik elanikkonnast elab suurtes linnades, saame maapiirkondade asustustiheduseks umbes 10 elanikku ruutkilomeetril.

Kui palju on Eestis meie klassikaaslasi – teisi imetajaid? Tuntud liikidest on näiteks pruunkarusid 600 (0,013 isendit km2 kohta), ilveseid 1000 (0,022), kährikuid 10 000 (0,221), rebaseid 9000 (0,194), saarmaid 2000 (0,044), mäkri 700 (0,015), kopraid 11000 (0,243), metssigu 10 500 (0,232), põtru 8500 (0,188), punahirvi 1500 (0,033), metskitsi 30 000 (0,663).

Imetajad jagunevad üldjoontes paikseteks ja rändajateks. Rändajaid omakorda võib liikumiskoridori alusel jaotada massiivi, katkematu koridori või katkendliku koridori kasutajateks. Elupaigaeelistuse järgi võib eristada liike, kelle rändekoridorid asuvad kas metsa-, ava- või mosaiiksel maastikul või veekogude kallastel.

Teedevõrgu mõju järgi loomadele võib eristada imetajaid, kes teedel hukkuvad, ning neid, kelle elu on barjääriefekti tõttu häiritud. Esimeste hulka kuuluvad kõik arvukamad suurulukid, näiteks põder, metskits, metssiga, karu, hunt ja ilves. Neist suurimad – põder, metskits, metssiga ja karu – ohustavad liiklejaid otseselt: nende kokkupõrge autoga võib lõppeda sõitjatele raskete kehavigastuste või koguni surmaga; enamasti hukkub ka loom. Väikeulukeist saavad sageli liikluses surma rebane, kährik, jäneslased ja kärplased ning väiksematest imetajatest siil ja orav. Väiksemate imetajate puhul määrab barjääriefekti peamiselt maantee laius. On andmeid, et pisi- ja väikeimetajatel, nagu uruhiired, oravad ja skungid, on kattega maanteed ületada peaaegu võimatu, kui see on 15–30 meetrit lai; 118 meetri laiune tee on aga täielik tõke [2]. Siiski tuleb barjääriefekti juures oluliseks pidada ka liiklussagedust ehk seda, kui mitu sõidukit läbib maanteelõiku ajaühiku jooksul.

Ohtlikud maanteelõigud

Olulised võimalike õnnetuste kohad (sinised kolmnurgad) ja 2000. aastal registeeritud loomaõnnetused (punased ringid) Eesti suurematel maanteedel.

Kõrvutades CORINE maakatte klasside* kaupa loomade rändekoridoride ja teedevõrgu kokkupuutekohti ja andmeid loomaõnnetuste kohta ning võttes arvesse liiklustihedust, on Eesti suurematel maanteedel välja selgitatud rohkem kui 200 konfliktala (vt. kaarti).

Tähtsamad liikluse ja imetajate konfliktalad Eesti suurematel maanteedel:

Tallinna-Narva

49.–50. km Loksa ja Kemba teerist

70.–71. km Loobu jõgi ja Viitna teerist

43.–44. km Kursi-Kahala teerist ja Kolga jõgi

26.–27. km Veidi enne Jägala jõe silda kuni Ruu teeristini

30. km Ruu ja Kodasoo vaheline metsalõik

140. km Veidi enne Purtset

Tallinna-Tartu

66.–71. km Mustla-Võõbu, Epu-Kotku ja Pikasilla soo

154. km Metsanuka ümbrus Jõgevamaa ja Tartumaa piiril

49.–50. km Vardja ja Voose (Rõõsa) teerist

55. km Paunküla mäed ja veehoidla

23. km Pirita jõe sild Patika ja Vaida vahel

169.–170. km Kärevere ja Emajõe sild

38.–39. km Kolu ja Kuivajõe

11.–12. km Assaku ja Jüri teerist

7. km Mõigu ja Assaku

83.–84. km Anna ja Korba

106.–107. km Käsukonna ümbrus

91.–92. km Mäo ja Aniküla (Pärnu jõe sild)

124. km Põltsamaa jõe silla ümbrus

130. km Kaliküla ja Neanurme

Tallinna-Pärnu

27.–28. km Maidla jõe sild ja Ääsmäe teerist

30.–31. km Ääsmäe teerist ja Muusika

40.–41. km Kernu ja Haiba ümbrus

109. km Kangru ja Parisselja

Tallinna-Haapsalu

38.–39. km Hingu ja Jaanika

94. km Võnnu oja

Tallinna-Rapla

8.–9. km Peale Sausti teeristi Luige ja Saku vahel

34.–35. km Seli ja Purila teerist

47.–48. km Raudtee ja Rapla linna piiri vahel

Täpsemalt on uuritud Tallinna-Tartu-Luhamaa maantee lõiku Kose-Risti ja Mäo vahel. Sinna oleks tarvis ehitada vähemalt kolm spetsiaalselt suurulukitele mõeldud teeületusrajatist. Kogu teelõigu peaks piirama tugeva taraga, mis on kuni poole meetri kõrguseni tihedasilmalise võrguga kaetud ning vähemalt paarikümne meetri ulatuses maasse kaevatud. Samas tuleks sildade alla jätta kuivad kaldakoridorid väikeulukeile ning ümara läbilõikega truupide asemel kasutada neljakandilist. Eraldi väiketunneleid tuleks rajada peamiselt koerlaste ja kahepaiksete jaoks.

Kuidas liikluse negatiivset mõju vähendada?

Ökodukt. Maantee kohale rajatud 8–100 meetri laiune loomade sild, mis on kaetud pinnase ja taimedega. Prantsusmaal, Hollandis, Luksemburgis, Norras ja Shveitsis on ehitatud peamiselt nn. kahepoolse lehtri kujulisi ökodukte, mille kitsaim koht on 8–15 meetrit [1]. Suuremaid ökodukte on ehitatud Saksamaal ja Shveitsis. Enamasti on ökoduktile istutatud ümbritsevate elupaigatüüpide taimed selliste ribadena, mis võimaldavad loomadel häirimatult üle ökodukti minna. Silla kumerus peab olema minimaalne, et see ei varjaks horisondina elupaika teisel pool silda. Ökodukti mõlemad suudmed tuleb piirata kõrgtaimestuga nii, et see varjaks maantee ja liikluse ning ökodukti ületamine oleks loomale võimalikult loomulik. Maantee kohale ulatuv ökodukti osa on vaja piirata vähemalt kahe meetri kõrguse läbipaistmatu taraga. Kasutatud on nii metall-, puit- kui ka traatvõrktara. Traatvõrku piirab seestpoolt tihe kõrge hekk.

Viadukt. Maanteeviadukt üle katkematu elupaigamassiivi võimaldab loomadel häirimatult liikuda. Seda on eelkõige kasutatud mägise reljeefiga maades, kuid ka mujal. Näiteks märgaladel, kus maapind on kavandatavast maanteest tunduvalt madalam, on kõrge maanteetammi asemel tihti otstarbekam rajada viadukt. Nii saavad väiksemad loomad – kui viadukt on kõrgem, siis ka suuremad imetajad – vabalt tee alt läbi minna [1]. Soomes on selline viadukt (165 m pikk ja 7 m kõrge) ehitatud kiirteele E18 Loviisa piirkonda üle umbes 150 meetri laiuse soise maastiku, mis jääb põtrade rändeteele.

Loomatunnel suurulukitele. Neid on kahesuguseid: nn. rebase-jänese tüüpi ja nn. hirve-põdra tüüpi. Esimese suudme laius kõigub 5–12 meetri ulatuses, teisel on see tavaliselt üle 25 meetri. Tunneli kõrgus varieerub sihtliigiti samuti kolmest viie meetrini. Üks olulisimaid tingimusi: looma silmade kõrguselt peab läbi tunneli paistma silmapiir. Oluline on ka sobiva elupaiga ning väljakujunenud liikumisradade olemasolu.

Loomatunnel väikeulukitele. Kasutusel on nii torujaid kui ka neljakandilise ristlõikega väikeulukite tunneleid (läbimõõt 0,4–2,0 m). Sellised tunnelid võivad olla rajatud kas mitme liigi jaoks või spetsiaalselt teatud looma tarvis (nt. mägratunnelid).

Truup. Drenaazhitorustikku, mis viib väiksemad ojad ja kraavid maantee alt läbi, tarvitatakse mõnikord ka väikeulukite tunnelina. Seda aga peamiselt kuiva kliimaga maades, kus truup on enamiku ajast kuiv [1]. Ulukid ei läbi ümmargusi vooluveetruupe kuigi meelsasti. Nad eelistavad neljakandilisi läbipääse.

Pikendatud maanteesild. Silla ehitamisel üle vooluveekogu on mitmel pool Lääne-Euroopas arvestatud vajadusega jätta loomadele mööda kallast liikumiseks vähemalt kahe meetri laiune kaldariba (kõrgeimast veeseisust alates). Sellist pikendatud maanteesilda kasutavad väikese ja keskmise suurusega imetajad päris meelsasti.

Väike käigurajaga maanteesild. Maanteesilda on üsna raske ja kulukas pikendada. Sageli polegi see võimalik, ilma silda uuesti ehitamata. Maismaaelulised ja pool-veelised väikeimetajad vajavad aga kuivi käiguradasid piki vooluveekogu. Väiksemate maanteesildade alla on ehitatud puidust või kivist käiguradu kõrgeimast veepiirist kõrgemale, silla seina külge. Niisuguseid käiguradu on peamiselt saarmaste jaoks rajatud Hollandis, Tshehhis ja Suurbritannias [1].

Väike pontooniga maanteesild. Eelmise konstruktsiooni teisendatud variandina on rajatud ujuvad pontoonrajad silla alla.

Võrkaiad. Enamik loomade maanteeületust hõlbustavaid rajatisi on kombineeritud taradega. Hoidmaks ära loomade sattumist teele ning liiklusohtlikke olukordi, on kiirteelõike tarastatud. Võrkaia mõõtmed on eri maades erisugused. Igal juhul tuleb arvestada, et suuremaid ulukeid, näiteks põtra ei pea tara kinni, kui see on ehitatud risti väljakujunenud rändeteega ega ole kombineeritud lähedal oleva tunneli vm. läbipääsuga.

Loomafoorid. Koos taradega on mõnikord loomaradade ristumiskohtadele teedega paigaldatud nn. loomafoorid. Need on hoiatavad valgusfoorid, mille fotosilm aktiveerub looma liikumise peale.

Peaaegu kõiki teeületusrajatisi saab kasutada ka Eestis. Neid planeerides peab arvesse võtma, et eri loomaliigid eelistavad erisuguseid konstruktsioone ning kasutavad neid vaid siis, kui nende asukohas on häirivaid tegureid võimalikult vähe.

Kirjandus:

1. European Commission Directorate General Transport, 2000. COST341 Habitat Fragmentation due to Transportation Infrastructure. European State of the Art Report.

2. Forman, R. T. T., 1997. Land Mosaics. Tthe ecology of landscapes and regions. Cambridge.

3. Palang, H., Mikk, M., Mander, Ü., 1997. Ecological network and road network: the case of Estonia. Habitat Fragmentation and Infrastructure. Proceedings of the international conference on habitat fragmentation, infrastructure and the role of ecological engineering, 17-21 September 1995, Maastricht and The Hague, the Netherlands.

Projekti CORINE Land Cover alusel koostati Eestis 1996–1998. a. ühtse Euroopa metoodika järgi digitaalne maakatte andmebaas, mis hõlmas kogu Eestit.

Kui märkad üle tee lippavat looma või leiad ta surnult teelt, siis teata sellest

elektronpostiga aadressil Lauri.Klein@ic.envir.ee. Kirja tuleks panna loomaliik ja asukoha

andmed nii täpselt, kui võimalik (kindlasti maantee kilomeeter, lähim asula, kuupäev, kellaaeg), samuti oma nimi.

TAGASI