|
 Mõnusal suvepäeval pole keeruline märgata liblikaid, olgu need siis kõige tavalisemad kirjud koerliblikad, taevakarva sinitiivad või hoopis kollased lapsuliblikad.
Suur osa vahvatest lendlejatest jääb valgel ajal siiski silmamata, sest paljud liblikad eelistavad päikesevalgusele suveöö hämarust.
Karvased paksukesed
 Õhtuhämaruses välja ilmuvad liblikad on oma päevastest sugulastest tagasihoidlikumad. Enamasti on nad silmatorkamatut hallikasvalget või pruunikat värvi: pole ju öösel mõtet kirevat rüüd kanda.
Terve pika suvepäeva püsivad ööliblikad vagusi mõnel majaseinal, rohukõrrel või puukoorel, ja mängivad peitust. See mäng käib elu ja surma peale: hooletult varjunud liblika pistab mõni terava pilguga vint, tihane või kuldnokk otsekohe pintslisse.
Ööelu elavad liblikad, näiteks öölased ja tutlased, on enamasti paksu jässaka karvase kehaga. Kui juhtud mõne priske liblika leidma, uuri tema suuri sarvetaolisi tundlaid. Tutlaste tundlad on tihedalt pisikesi karvu täis nagu tolmuhari.
Öölaste pikad tundlad on seevastu täiesti siledad ja neil on väike jõnks sees, justkui oleks keegi tahtnud neid kõveraks käänata.
Kui märkad saleda kehaga öölendlejat, sattusid tõenäoliselt mõne vaksiku peale. Teadupärast saadavad kõik liblikad oma nooruspõlve mööda ussikesena ringi roomates. Ja üks õige lapseohtu vaksik liigubki edasi vakshaaval, oma keha kõveraks painutades ja siis jälle sirgeks ajades. Sellisest vaksamisest nad nime saanud ongi.
Liblikad linale
 Et öösel liblikaid näha, riputa akna taha seina äärde lamp ja jää ootama. Kõiki öiseid lendajaid tõmbab sedasorti valguse poole: see on nende päike. Kaval vaatleja naelutab lambi alla seinale valge riide, näiteks voodilina. Osa liblikaid laskub hea meelega linale ja laseb ennast rahulikult silmitseda.
|
