TAGASI

Kraavielukate akvaarium

Marko Valker

karpvähk

tondihobu
sõudikuline

Tiigi või kraavi lainetevaba rahulik veepind jätab mulje, nagu oleks tegemist igava ja eluvaese veekoguga.

Üksnes rumal laseb pisiveekogul endale mullikesi puhuda. Targem asub asja uurima. Ja avastab paljutki.

Tegelikult kihavad tiigid ja kraavid elust nagu rannikumered soojades maades. Virvenduse all laiuvad allveetihnikud, kus on endale kodu leidnud terve müriaad rahumeelseid taimtoidulisi elukaid, seltsiks verejanulised kiskjad.

Kes kraavis elab?

Tilluke must putukas sööstab veepinnal ja selle all nagu allveepaat märulifilmis. See on kukrik, putukas, kes näikse suurema osa ajast veepinnal tiirutavat. Kui ta korra paigale jääb, võib näha tema tagakeha juures pisikest õhumulli. Tagumine ots ülespidi, kogub ta hingamiseks vajaliku koguse õhku, et siis mõne hetke pärast uuesti minema tuisata.

Teine elukas, kelle «saba» on õhumullidest hallikaks värvunud, on vesiämblik. «Veekärbeste» hirmu pesa asub allveetihnikusse ehitatud linnakus – suure õhumulli sees, kuhu ta tagakeha karvade vahel hapnikku juurde veab.

Veepinnale on hingama ilmunud pirakas kollaste külgedega must mardikas – kollaserv-ujur. Õhumull kogutud, suundub ta tavaliselt vetesügavustesse tagasi. Hingamise ajal on hea ujurit silmitseda. Kaks tagumist jalapaari aitavad tal ringi sibada, aga esimene neist on tõeliselt hirmuäratav. Ujur on nimelt röövloom, kes ei pelga rünnata isegi pisikest kala või konna, väiksematest mutukatest rääkimata. Esimeste jalgadega saabki hästi ohvrit kinni hoida.

Kalda ääres veetaimede vahel hakkab hõlpsalt silma iseäralik skorpioni meenutav putukas – vesihark. See lai lapiku kehaga loom hoiab enamasti põhja lähedale. Vesihark on samasugune kiskja nagu ujurgi, kuid jahti peab ta varitsedes. Ega ta taga ajades kedagi naljalt kätte saakski: hirmuäratavate lõugadega röövel on üsna aeglane.

Eriline püünismask on kiili vastsetel. Kui nad oleksid paar kordagi suuremad, poleks ujumaminek enam naljategemine!

Millest veekiskjad toituvad? Eelkõige tibatillukestest, kuid silmaga siiski nähtavatest kirp- ja karpvähkidest. Neid rohekaid või hallikaid elukaid uurides võta appi luup, ent kõige parem on mikroskoop.

Tiigiakvaarium!

Et kraavi- või tiigiasukaid põhjalikumalt uurida, on vaja ehitada neile uus veekodu. Suur puhtaksküüritud klaaspurk tuleb täita tiigi- või kraaviveega, näpuotsaga veetaimejuppe sisse.

Veeloomi on kõige kavalam ja lihtsam püüda kausi ja lusika abil. Kausiga krabatakse piki põhjamuda ja veetaimi tõmmates elukad veekogust välja. Siis oodatakse, kuni muda kausipõhja vajub. Ja nüüd lusikaga kõik see mees, kes liigutab, purki.

Tarkadest raamatutest, näiteks leheküljel 334 tutvustatavast . Voore «Zooloogilistest ekskursioonidest» saab teada, kellega on tegu.

Purgielukatele võib ka nimed panna; vesikirpude puhul on see küll üsna tänamatu töö...

Hea õnne ja loomavaliku korral elavad elukad purgis nagu päriskodus. Igaks juhuks ära kraavist ja tiigist püütud loomi ühte akvaariumisse kokku pane.

Kui akvaariumist tüdined, lase loomakesed vette tagasi.

kollaserv-ujur

vesikirp

TAGASI