Kutse Alam-Pedja looduskaitsealale

Arne Ader

Meenub 1983. aasta maikuu, mil Alam-Pedja looduskaitseala veel polnud. Aga paigas, kuhu see kümne aasta pärast loodi, laiusid kevadised tulvaveed, varsa-kapjade õitekuld jõeluhtade vee-peegleilt vastu säramas. Miljonid kollased õied said siis minu eredaimaks alam-pedja-mälestuseks nii mõtteis kui fotodel. Ja mälestustest sai kutse minna tagasi.

Sedavõrd kaunist õitsengut ei näe Alam-Pedja jõeluhtadel kaugeltki igal aastal. Ent kui varsakabjaõisi on vähem, siis on midagi muud jällegi rohkem. Kevadistel rabalagedatel jõudu katsuvad tedrekuked, sügisene värviuputus lammi-metsades, sügavpunane päikese-loojang talvehärmas luhal – ilmuvad üha uued kutsed ja kutsujad. Nõnda unustadki end mõnda paika käima.