Loodusmaastik on ime

Asko Lõhmus

Alam-Pedjal on leidnud pelgupaiga paljud neist liikidest, kes inimese agara toimetamise kõrvale hästi ei mahu.

Inimesel on loodusmaistus raske. Meenuvad ränkrasked retked läbi soode, katsed magada puu otsas, jäätunud süst kottpimedas öös ja lagunenud maja pööningult leitud õpilaspäevik, kuhu ema oli kirjutanud puudumise vabanduseks: "Ei pääsend üle jõe."

Neis oludes on kaks võimalust. Inimene võib kultuuristada maistu: kuivendada soo ja raadata metsa, rajada sihid, teed, põllud ja asulad. Ent ta võib ka lahkuda. Siis kasvavad kinni kunagised metsasihid, raiesmikud ja põllud, jäävad tühjaks talud ja lagunevad teed. See teine võimalus on niivõrd haruldane, et vaevalt osanuks sajandite eest ennustada nüüdisaja Alam-Pedja ilmet kunagise Meleski klaasivabriku töötajad, luhtadelt heinakoormatega lahkuvad sulased või Palupõhja koolimajas õppivad lapsed. Vaevalt aimas ka geograaf E. Markus, kes 1924. aastal leidis Laeva soost tolle aja ainsa Eestis teadaoleva kaljukotka pesa, et tema sajandal sünniaastapäeval ei ole alles mitte üksnes see pesapaik, vaid leitakse juurde veel teinegi.

Loodusmaastik

Loodus muutub pidevalt. Kaovad ja teisenevad liigid, muutuvad kooslused. Rääkides looduse kaitsest, muretseme eelkõige kiiruse pärast, millega inimene oma keskkonda muudab ning millega paljud liigid (sh. võib-olla ka inimene ise) ei suuda kaasa minna. Pidurdage tugevasti inimese mõju ja saategi loodusmaastiku, kus muutused kulgevad ajapikku ning liikide tulevik on kindlam. Sellist maistut säilitada on tänapäeval raske, kui mitte võimatu. Looduslik tähendab ju ka muistseid piksest süüdatud põlenguid või tohutuid üleujutusi, torme ja taude. Praegustele kaitsealadele koondatud põliskooslused on aga tihti nii pisikesed, et stiihia hävitaks need ainsa korraga. Sestap on nüüdisaegne parasvöötme reservaat pigem hoolikalt hoitav konserv, mille säilimisaega keegi täpselt ei tea.

Mõningate mööndustega on siiski põhjust rääkida Alam-Pedjast kui loodusmaistust, sest ala iseloom, suurus ja praegune kaitsekord võimaldavad hoida looduslikule foonile küllalt sarnast seisundit. Siin säilitatakse soid ja soometsi, mis ka ennevanasti põlesid väga harva või (juhuse tõttu) ei süttinud kunagi, moodustades elustiku jaoks tulepagulaid. Tänapäevalgi tõusevad jõed üle kallaste, ehkki üleujutuste kestus ja ulatus on ümberkaudsete alade kuivendamise tõttu kahanenud. Alaliselt elab siin kümmekond inimest, sõidetavaid teelõike on kolm. Vahest juba mõne sajandi pärast, kui ka endistele raiesmikele kasvanud metsad on omandanud ürgse ilme, võib Alam-Pedjal uidates kujutleda end tuhandete aastate tagusesse aega.

Metsad, sood ja luhad...

...on Pedja-perekonna kolm tähtsat liiget.

Segage 55% kaski, 21% mände, 14% sangleppasid ning pisut muid puuliike, asetage nad üheksal juhul kümnest vesisesse mulda ning viige kolm neljandikku rohkem kui poole kilomeetri kaugusele lähimast sõidetavast teest. Olete saanud Alam-Pedja metsad, mis katavad üle poole kaitseala pinnast.

Kui metsast paistab lagendik, siis on seal pooltel juhtudel soo. See võib olla vesine madalsoo, kus märtsikuus saab liugu lasta, või lageraba, kus kõrvetava suvepäikese all vajud põlvini samblasse. Kõige sagedamini pole see aga hoopiski lagendik, vaid kidurate mändidega puisraba. Ja kui saaks tõusta mõnelt soosaarele rajatud pesalt õhku koos kotkastega, siis võiks kõrgustest näha kahte tuhandet laugast ja älvest nagu tedretähti Alam-Pedja muidu mornivõitu näos.

Pärandkultuurmaastik

Kui metsast paistev lagendik osutus luhaks, on paslik tulla mõtetes tagasi looduslikkuse ja inimtegevuse juurde. Alam-Pedja luhtadest, mis katavad kümnendiku kaitsealast, on peaaegu pooled tänini lagedad. Seal on Baltimaade parimad rohunepipaigad ja elab sama palju rukkirääkusid kui terves Hollandi Kuningriigis. Ja kuigi kevadine rüsijää räsib mehiselt roogu ja tekkivat põõsastikku, on ometi selge, et traditsioonilise majandamiseta on suurem osa luhtade avarusest kadumas. Eelmisel aastal niidetigi taas lagedaks sadu luhahektareid ja inimene sai uhkelt arvata, et loodus temata ikka läbi ei saa.

See viimane on niihästi tõde kui vale ja peegeldab looduskaitse üht peamist paradoksi: püüdes säilitada liike, kelle eluiga küünib miljonitesse aastatesse, kaitseme kooslusi, ehkki viimaste eluiga on suurusjärkude võrra lühem. Ega siis rohunepid ja rukkiräägud ole tekkinud niitmisest või piiritajad ja pääsukesed ehitusmeistrite kellu alt! Liigirikastel puisniitudel kasvavad soontaimeliigid ei sündinud seal, nagu ka lagunevate puumajade seintelt leitud samblikud. Fossiilsed leiud on täis tuntud liike veidrate, nüüdisajal tundmatute kooslustena.

On õige ja hea, et tänapäeval niidame luhtasid, sest nepid, räägud ja palju teisi ilmselt ei suuda vahetada neile omaseks saanud elupaiku nii kiiresti, kui need kaovad. Loodetavasti õnnestub paljudel liikidel nõnda ellu jääda. Hoopis teine küsimus on, kus elavad nad järgmisel aastatuhandel.

Liigirikkus

Alam-Pedja metsad, sood ja luhad, aga ka veekogud, aruniidud, teeservad ja talukohad pakuvad uudishimulikule uurijale avastamisrõõmu. Millised putukad, seened ja samblikud on asustanud kaitseala kolm miljonit püstiseisvat surnud puud? Ja millised samblad neli miljonit lamapuud? Millised elukad pesitsevad kahekümnes tuhandes puuõõnes? Aga tuhandes tuulemurrus või viiekümnes vanajões? Kes peale inimese saavad igal aastal osa Laeva soo kahesajast tonnist jõhvikatest?

Alam-Pedja liigirikkust tunneme veel üsna umbkaudu. Hästi teame järgmist. Kaitsealal on kohatud 196 liiki linde, neist haudelinde viimasel kümnel aastal 153 liiki. Imetajaid on teada 43, soontaimi 485 ja samblikke 223 liiki. Need numbrid haaravad ligikaudu veerandi (samblikud) kuni kaks kolmandikku (haudelinnud) Eestis teadaolevast. Entomoloogid on putukate esindatuse osakaaluks pakkunud umbes 50%. Nii et kui Eestis võiks leiduda üle 40 000 liigi, siis Alam-Pedjalt võiks avastada umbes 20 000. Kas kahtlete? Juba esimese, kahe aastaga tehtud inventuuri lõpuks oli lisaks eelmainituile leitud umbes kaks tuhat liiki. Nende seas, muide, vaid sada juhuslikult kirjapandut kolmest liikirikkaimast seltsist – kiletiivalistest, kahetiivalistest ja mardikalistest –, keda Eestis on teada 6000, oletatud aga umbes 15 000 liiki.

Liikide üldarvust veelgi tähtsamad on aga siiski need olevused ise. Jah, Alam-Pedjal on välja surnud kodutuvi, aga kolme aasta eest asus siia pesitsema kalakotkas. Siin pole kunagi elanud koduvarblast, ent valgeselg-kirjurähne leidub sama palju kui kogu Soomes. Alam-Pedja on juba muutunud pelgupaigaks liikidele, kes inimese agara toimetamise kõrvale hästi ei mahu. Et seda rolli hoida, ei piisa kahjuks sõbralikest nõuannetest, tarvis on ka käskusid ja keelde.

Kaitseala

Arvan aimavat, milline olnuks Alam-Pedja metsade saatus, kui kaitseala loomine poleks õnnestunud. Kahe aasta eest tehtud uuringu ajal moodustasid siin raiesmikud umbes 4% ning põlis- ja loodusmetsad 6,4% metsamaast; peale selle 28% mõninga looduskaitselise väärtusega metsi. Ümbritsevate alade metsamaast, Tartust Puurmanini, oli 16% lage kännustik, mille ühte nurka võinuks paigutada kõik säilinud loodusmetsad (kokku 1%). Sealsed põlismetsad olid lahkunud igavikku.

Aimdused ei piirdu metsadega. Piisab, kui ronida hea nähtavusega päeval Vaaramäe või Ristsaare kuusele või mõnele teisele hiigelpuule Laeva soo servas, ja vaadata lõunasse. Pisitillukestena paistavad Ulila ja Sangla turbatööstused, vaevumärgatavate lohkude ja kühmude järgi võib aimata freesturbavälju ka Ilmatsalus ja Soova soos. Ja need, kes mäletavad ühe tuntud soojaärimehe suuri plaane, võivad vaadata lihtsalt alla soo peale, kus nüüd saab nautida jalutuskäike matkarajal, pigistada siis silmad kinni ja kujutleda siia kraave, teid, võimsaid masinaid ja turba-aunasid.

Tulevik

Alam-Pedja ei ole Eedeni aed. Igal aastal kaob (enamasti juhuslikult) mõni liik ja teised tulevad asemele. Siinsed metsad on kaotanud madukotka, sood raba- ja väikepistriku, jõed euroopa naaritsa. Põhjused võivad olla siinsamas, aga enamasti on need mujal. Üks kaitseala, olgu see pealegi Eesti mõõtmetes suur, ei suuda enamikule liikidele asendada kogu levilat, nii nagu pommivarjendis ei ole võimalik lõputult elada. Kui ümbritsev maastik muutub viljatuks, hakkavad aeglaselt, aga kindlalt hävima ka kaitseala loodusväärtused.

Ma mõtlen, kui kaua võiksid siin elus püsida need kuus liiki rähne, kes meisterdavad Alam-Pedjale igal aastal umbes viissada uut puuõõnsust. Ja kui nad peaksid hävima, kas algatame siis õõneloomade säilitamiseks suurejoonelisi pesakastiprogramme või teeme midagi hoopis muud.