Kuidas seeneteadlane kujuneva põlismetsa ära tunneb

Erast Parmasto

Paljud meist nimetavad põlismetsaks või isegi ürgmetsaks mis tahes vana puistut, kus siin-seal seisavad surnud tüvetüükad ja puude all lamab koristamata tüvesid ning murdunud oksi. Tähelepanelik vaatleja silmab aga sealgi sammaldunud, mõnikord vaid kühmukesena märgatavaid kände või kunagise kuivenduskraavi samblasse mattunud nõgu. Kui peaaegu kõik puutüved on ühtmoodi jämedad, lausa samba taolised, on see märgiks metsapõlvkonna üheaegsest tekkest. Sada või sada viiskümmend aastat tagasi oli siin ehk raiesmik või metsapõlendik, mis uuendus enam-vähem ühel ajal.

Kui praegu inimtegevuse jälgi suurt märgata pole, on tegemist loodusmetsaga. Põlismets see aga paraku pole – viimases puuduvad inimtegevuse jäljed hoopis ja puud on eri vanusega: kunagi varisenud tüvedest jäänud häiludes kasvavad nooremad puud.

Loodusmetsigi on Eestis õige vähe järele jäänud. Möödunud paaril aastal inventeeriti väga ulatuslikult metsi, et luua kõiki meie metsatüüpe esindav kaitsealade võrgustik [3]. Eesti metsaseaduse kohaselt peame viima range kaitse all olevate metsade osakaalu nelja protsendini. Seda hulka peetakse minimaalseks kõigis Euroopa riikides. Sõltumata n.-ö. euronõuetest soovivad seda Eesti looduse mitmekesisuse säilitamise huvides metsateadlased, bioloogid, loodusesõbrad, Eesti tulevikku planeerivad humanitaar- ja majandusteadlased. Ikka sagedamini on ajakirjanduses kõlanud ka teiste inimeste hääl, kes kutsuvad üles metsa kui suurt loodusrikkust säästlikult kasutama ja hoidma.

Meie praegustel looduskaitsealadel kasvab loodusmetsa kaugelt vähem, kui varem arvasime. Näiteks Eesti ainulaadne loomets moodustab vaid seitse promilli rangelt kaitstavate kogupindalast, ja sellestki ei saa suuremat osa loodusmetsaks pidada.

Põlismetsi on Eestis järele jäänud tühiselt vähe. Suurem osa meie inimestest pole neid oma elu jooksul näinudki. Inventeerimise projektijuhi Kaili Viilma hinnangul on Eestis praegu põlismetsi alla 500 hektari – niisiis ainult üks viietuhandik metsade kogupindalast või veelgi vähem. Mitte kuskil ei moodusta need laamasid, enamasti on tegu looduslike koosluste pisikillukestega metsamaastikul.

Kuidas ära tunda, milline suhteliselt looduslikus olekus olev mets võiks tulevikus kujuneda põlismetsaks? Kuidas ilma väga põhjaliku aeganõudva uurimiseta hinnata nende elustiku rikkust? Muude meetodite kõrval on hiljuti leitud võimalus teha seda seente – tunnus- ehk indikaatorliikide abil. Need on üsna lihtsalt äratuntavad, silmatorkava kuju ja värvusega seened, mis osutavad looduslike protsesside häirimatusele. Nad viitavad suurele tõenäosusele, et selles metsas leidub haruldasi seene- ja loomaliike. Olles ka ise üsna haruldased, näitavad nad kasvupaiga kaitseväärtust.

Seenindikaatorid võeti kõigepealt kasutusele Skandinaavia maades ja Soomes 1990. aastate algul. Eestis valiti 1998. aastal 49 sobivat liiki või liigirühma (näiteks käsitletakse kõiki kübarnarmikuid koos) [2]. Neid kasutasid seeneteadlased, kes osalesid uute kaitsealade otsingul, ning need õpetati selgeks rohkem kui sajale metsade inventeerijale. Rootsis ilmus mullu sadade heade värvifotodega album (trükiarv 5000), milles on esitatud juba 55 sambla- ja maksasambla-, 87 sambliku- ja 130 teiste seente liiki või liigirühma [1].

Fotodel on mõned näited sellistest seentest, mida tavaliste liikidega naljalt segi ei aja.

Roostetoriku (Pycnoporellus fulgens) punakasoranžid või rebasepruunid, alt kahvatuoranžide pooridega viljakehad kasvavad kuuse lamatüvedel.

Lehtpuude lamapuidul ja kändudel leiduv lakkvaabik (Ganoderma lucidum) on pealt kaetud läikiva, nagu lakeeritud punapruuni kestaga, lühike jalg kübara ühes servas.

Kase, haava jt. lehtpuude lamatüvesid või tüükaid asustav korallnarmik (Hericium coralloides) on kuni 20 cm suurune, rohkete harudega ja neilt tihedalt rippuvate kuni sentimeetri pikkuste lihakate narmastega.

Haava-tuletaelik (Phellinus populicola) kasvab ainult väga vanade haabade tüvedel; erinevalt meil ülitavalisest haavataelikust on tema kübar pikalt esileulatuv, peaaegu horisontaalse ülaküljega.

Majandusmetsa kvartalis võib vaid juhuslikult leida ühe või kaks tunnusliiki, loodusmetsas on neid vähemalt 2–5. Alam-Pedja looduskaitsealal on seni leitud 28 põlismetsa tunnusliiki, umbes kaks kolmandikku Eestis kasvavaist – rohkem kui kuskil mujal. Eesti ühes paremini säilinud põlismetsas, vähem kui ruutkilomeetri suurusel Võiviku soosaarel on neid leitud 18. Just siin võib veenduda, et tunnusliigid viitavad tõepoolest üldisele liigirikkusele. Võivik moodustab kaitseala pindalast veidi üle kolmandikprotsendi, siin on aga seni leitud 234 seeneliiki – tublisti üle kolmandiku kogu Alam-Pedja seente liigirikkusest.

KIRJANDUS:

1. Nitare, J. (ed.), 2000. Signalarter. Indikatorer på skyddsvärd skog. Flora över kryptogamer. Jönköping.
2. Parmasto, E., 2001. Fungi as indicators of primeval and old-growth forests deserving protection. Rmt.: D. Moore et al. (eds.), Fungal Conservation. Cambridge.
3. Viilma, K., Öövel, J., Tamm, U. jt., 2001. Eesti metsakaitsealade võrgustik. Tartu.