TAGASI

Saarmast jõekarbini

Nikolai Laanetu

Veekogu kaldaalal

võime kohata peaaegu kõiki lähikonnas elavaid loomaliike, vähemasti tulevad nad siia põuapäevil jooma. Õige tihedalt on aga kaldaäärega seotud kobras. Siit saab ta oma peamise kõhutäite: pajustikud ja haavikud, vähem teised puud-põõsad annavad koprale talvetoidu, suvel sööb ta põhiliselt luhal kasvavaid rohttaimi ja pajuvõrseid. Eluasemeks kaevatakse kaldavalli rohkesti urge ja sinna, kus perved madalad, ehitatakse kuhilpesad. Liikumist hõlbustavad ja elukeskkonda parandavad loomade endi ehitatud kanalid ning vett paisutavad tammid.

Kobras on meie fauna põline asukas, kuid inimese käe läbi hävis ta siin XIX sajandi esimesel poolel. Uuesti toodi see liik Eestisse ja tuli ka ise Peipsi teiselt kaldalt meie veekogudele 1957. aastal. Praegu asustab kobras hulgi suurt osa Ida-Eesti veekogudest ja levib jõudsasti ka teistes piirkondades.

Alam-Pedja looduskaitseala veekogudele ilmusid esimesed koprad taas 1966. aastal, esmalt märgati nende tegevusjälgi Ulila jõe suudmes. Praegu asustavad nad siin kõiki vähegi sobivaid veekogusid, neid elab kaitseala piires üle 35 pesakonna, kokku 130 kuni 150 looma. Kopraid mahuks siia enamgi, aga nende arvukust reguleerivad hunt ja ilves, keda looduskaitsealal elab rohkem kui jahialadel.

Kobras loob oma elutegevusega soodsaid tingimusi teistele veekogu kaldabiotoope asustavatele loomadele. Ulatuslikud urgude labürindid kallastes pakuvad võimalusi varjuda ja talvel jää alla toituma pääseda nii saarmale kui ka mingile. Kopra paisutatud jõeosades on rikkalikum kalastik, siin leidub ka talvel rohkem võimalusi toitu hankida.

Veekogu kaldamaad meelitavad ligi rebast, kährikut, kärpi, nirki, aga ka hunti ja ilvest. Kährik ja rebane otsivad veelinde ja nende poegi. Mingi, kärbi, nirgi ning rebase meelisroog on hiired, keda samuti liigub kalda-aladel rohkem kui mujal.

Vee piiril

Jõgede mudased ja liivased servad on enamasti saarma ja mingi päralt. Saarmas valib elupaigaks kaldavööndi koos kaldaaluste tühikutega. Siit leiab ta toitu ja varju. Pedja, Põltsamaa ja Suurel Emajõel on saarmas pidevalt elanud ka neil aastail, kui saarma Eesti asurkond oli madalseisus (1970–1985). See piirkond ongi saarma asurkonna tugiala, kus ta sai üle elada ajad, mil inimese surve tema elupaikadele oli suur ja küttimine ületas tunduvalt asurkonna taastumisvõime.

Praegu elab saarmas kaitseala kõigil suurematel veekogudel. Talvel näeb tema tegevusjälgi ka metsakraavidel ja ojakestel, kuigi peamiselt talvitub saarmas siiski Suure Emajõe ääres ja Põltsamaa jõe kärestike piirkonnas. Soodsate jääolude korral (kui pärast jäätumist moodustuvad ulatuslikud jääalused tühikud) elab neid suuremal arvul ka Pedja jõel ning vanajõgedes.

Kui 1996. aasta kevadtalvel loendati kaitseala piires vähemalt 23–25 saarmast, siis mullu 34, ning kolmes poegadega pesakonnas sündis kaheksa noort. See lubab uskuda, et siinsel saarma-asurkonnal läheb hästi. Sigimisperioodil elavad loomad Põltsamaa, Pedja ja Ulila jõe varjulistes piirkondades, kus on ka piisavalt toitu, talveks tuleb suur osa loomi Suurele Emajõele ja selle vanajõgede suudmealadele.

Veel 30–40 aastat tagasi võis näha veepiiril ka naaritsa jälgi, neil aegadel sattus ta ka jahimeeste püünistesse nii Suurel Emajõel kui ka Laeva kanalil. Viimasel ajal pole naaritsat enam nähtud. Tema asemele on ilmunud mink ehk ameerika naarits – meie looduses võõras liik, kes on pääsenud lahti karusloomafarmidest ja asunud elama veekogudele. Esimesed teated tema loodusliku asurkonna tekkest pärinevad 1960. aastatest, hoogsam pealetung algas paarkümmend aastat tagasi.

Nüüd on mink asustanud kõik Alam-Pedja veekogud ning tema arvukust võib kaitsealal ja sellega piirnevatel aladel hinnata 90–120 isendile. Mingi mõju kohalikule loomastikule on ilmne: just tema süül kadus naarits ja kahanes järsult ondatrate ning tuhkrute arvukus.

Ondatra ei ole samuti pärismaine liik, ta toodi Eestisse 1947. aastal. Üks lahtilaskmise kohti oli Alam-Pedjal, Ulila jõe suudmes. Ta levis kiiresti kogu Ida-Eestis.

Alam-Pedja looduskaitseala veekogudel, nagu mujalgi Ida-Eestis, on sel liigil olnud neli tõusu ja langust. Nüüd on ta siinsetelt veekogudelt peaaegu kadunud: üksikute isendite tegevusjälgi leiti 1996. aastal vaid ühel Suure Emajõe vanajõel ning viimastel aastatel Kärevere silla ligidalt ja vanajõgedest.

Ondatra ja mink on "vanad tuttavad", sest mõlemad pärinevad Põhja-Ameerikast, kus nendevahelised kiskja ja saaklooma suhted on hästi välja kujunenud. Pärast ondatra kui peamise toiduliigi kadumist võimaldas mingil siiski hästi toime tulla siinsete alade rikkalik toidubaas: veelinnud, kalastik, konnad ja mügri.

Mügri tüüpilised elupaigad on samuti veekogude kaldavöötmes. Meelsasti asustab ta turbapinnasega ja kõrreliste juurtest läbi põimunud ning kamardunud heinamaid. Tema seotust mingiga tõendavad viimase ekskrementide analüüsid: ligikaudu 60% kõigist uuritud mingiekskrementidest sisaldasid mügri karvu.

Sageli jääb märkamatuks vee piiril elav, kõike loomset sööv, kuid siiski putuktoiduliseks peetav vesimutt. Rohkem on teda leitud vanajõgede suudmealadelt ja suurematel metsakraavidel. Vesimutt elab peaaegu kõikjal kopra asundusaladel. Ilmselt leiab ta kopraurgudes varju ja toitu ning pääseb neist vee alla ka talvel.

Kärp on väikekiskja, kes elab peamiselt veekogude kaldavöötme võsastikes, roostikes ja kraavitatud luhtadel. Alam-Pedja looduskaitsealal asustab ta arvukamalt Suure Emajõe vanajõgede piirkonda ja metsakraave, kuid puudub vaid rabadel ja avamaastikel.

Nirgi peamised elupaigad on nagu kärbilgi veekogude kallastel, ent teda kohtab märksa sagedamini ka soodes ja metsakraavide ümbruses ning ta asustab mahajäetud maju kultuurmaastikes.

Paar-kolmkümmend aastat tagasi tegutses Suure Emajõe kaldaaladel ja luhtade võsastikes 1–2 nirki kilomeetri kohta, kuid kõrge ja püsiva suurveega aastail tema (nagu ka kärbi) arvukus kahanes.

Vee all

Siinne limuste liigirikkus näitab veekogude head seisu ehk miks ka – rikkumatust. Mageveelimuste levik sõltub oluliselt veekogu ökoloogilistest tingimustest: limuste arvukust mõjutavad voolu kiirus, põhja profiil, pinnase ja setete iseärasused, veekogu taime- ja loomakooslused, eelkõige selle kalastiku koosseis ja arvukus.

Järvekarbi liigid asustavad aeglase vooluga jõgesid (eriti vanajõgesid) ning järvi: kui suurt järvekarpi (Anodonta cygnea) leiab rohkesti vanajõgedes, siis hari-järvekarpi (A. piscinalis) eelkõige nende suudmealal ja Emajões. Õhuke ebajärvekarp (Pseudoanodonta complanata) aga elab ka Pedja ja Põltsamaa jõe üsna kiire vooluga kohtades.

Jõekarbi liikide levik sõltub veelgi rohkem veekogu põhjasetete iseloomust ning voolukiirusest. Paksukojaline jõekarp (Unio crassus) asustab tihedalt Pedja ja Põltsamaa jõe kärestikke ja kiirevoolulisi lõike: neid loendati sobivas elupaigas 300–500 eksemplari ruutmeetril.

Piklik (U. pistorum) ja kiiljas jõekarp (U. tumidus) eelistavad rahuliku vooluga jõelõike, kuid ka nende elupaiga määravad oluliselt põhjasetete koosseis ja voolukiirus. Kiiljat jõekarpi peaaegu ei leia vanajõgedest, kus pole voolu ja põhi on mudane, küll aga asustab ta Emajõge ja selle vanajõgede suudmeid, kus vesi liigub, samuti liivaste, kruusaste ja savikate kallastega vanajõgede servaalasid.

Magevee tigusid võib leida rohkesti vanajõgedes ja kraavides, vaikse voolu või seisva veega kohtades, aga ka aeglase vooluga taimestiku- ja toitainerikastel jõelõikudel.

Mõte

Alam-Pedja on huvitav ja salapärane nii vees kui ka maismaal, siin leiab palju uut nii loodusesõber kui ka teadlane. Looduskaitsealad ongi selleks, et hoida meile ja meie järeltulijaile uurimisobjekte, lasta neil olla pidevas muutumises ja vastastikuses toimes. Looduse arukus on meie ees, nautigem sellest iga viivu, vaadakem vette ja kaldale, metsa ja puu taha, osakem näha imelist mitmekesisust igal ajahetkel, sest homme sedasama enam ei näe. Homme näed midagi enamat, seepärast mine ja vaata ja keskendu. Rõõmusta, et oled olemas, su ümber on loodus ja sa oled osa sellest, ei midagi enamat. Sinu eriline võime seisneb vaid selles, et sa suudad seda mõista ja arvad, et võid pisut-pisut suunata selle arengut.

TAGASI