Välipäevik |
||||||||||||||||||||
|
 |
|
Foto: Edgar Kask |
On soe kevadpäev. Rändame metsnik Valdor Kuiva juhatust mööda Laeva kanalit pidi Ristsaarde, kus ta arvab mulluste vaatluste ja pesa järgi elavat madukotka. Juhatatud paigas on soine kase- ja männimets ning kohe märkame ka õhus mänglevat kotkapaari. Üks lindudest istub üsna lähedale männilatva ja häälitseb õige omapäraselt. Mõnekümne minutiga avastame ühe vähe sihvakama männi ladvast värskelt ehitatud pesa. Üks madukotka vanalindudest tiirutab ärevalt pesa kohal. Läheduses seirab meid kolme õhust mustakure paar. Põnev!
(NB! See on siiani viimane teadaolev madukotka pesaleid Eestist.)
Tiit Randla
Suundun Laeva rappa järjekordsele avastusretkele. Purretu talu kohal keeran suusaninad rabaservas paistvate kõrgete mändide poole.
Hiireviu pesa, kust suvel kolm poega tuule tiibadesse said, on puult alla varisenud. Suusatan edasi. Eespool, madalate rabamändide vahel, vilksab kõrge turi. Tõstan kähku binokli silmadele. Põtru on kuus, eemalduvad majesteetlikul sörgil. Jälgi uurides näen, et põdrad polegi paksust lumekoorikust läbi vajunud.
Liigun üha kaugemale rappa, tugeval lumekoorikul libisevad suusad hästi. Korraga avaneb pilgule lageraba koos rabasaarega. Kõrgete mändide kohale kerkib suur lind. Kus on binokkel? Nii, kas tõesti kaljukotkas? Olen rabasaarest umbes kilomeetri kaugusel tihedate rabamändide varjus ja tundub, et kotkas mind ei märganud. Vahetevahel tõuseb ta puulatvade kohale, siis laskub jälle ja kaob silmist. Ilmselt käib pesaehitus ja siiakanti ei tohi niipea tulla.
Pööran tagasi. Kui olen tükk aega sõitnud, kuulen ronkade käratsemist. Selja taha vaadates näen toredat pilti: neli ronka sagivad kaljukotka ümber, kes paistab neist just mitte eriti hoolivat. Rahulikult sõuab ta rabasaare poole. Hurraa! See ei saa olla seesama kotkas, keda silmasin enne. Järelikult on tegemist kotkapaariga, kellel ilmne kavatsus siin rabasaarel pesitseda.
Tagasiteel leian koha, kus on peatunud tedreparv. Madalate rabamändide alt leian hulgaliselt tetrede väljaheiteid. Kõva lumekooriku tõttu ei saa nad ööd lume all veeta. Eemalt lagedamalt alalt leian kolm tedresulge. Ega siin järsku nende mänguplats ole? Otsustan koha meelde jätta ja hiljem asja uurima tulla.
Einar Tammur
 |
|
Kaljukotkas. |
Laeva teeristil astun bussist välja, võtan suusad selga ja hakkan astuma. Olen otsustanud veeta öö mahajäetud Rehessaare talu saunas, et järgmisel hommikul varakult rabale sõita.
Lõhmuse sillalt keeravad jahimeeste autod sinnapoole, kuhu minagi minema peaksin. Selgub, et jahimehed on kolm hunti lipurõngasse piiranud. Hundid on päise päeva ajal murdnud võssakasvanud heinamaal ühe mulluse põdravasika, kõhu täis söönud ja heitnud mõnisada meetrit eemale metsa magama. Jaht algab. Noor isahunt proovib lipurõngast väljuda. Raksatab paar lasku ja lõtv hundikeha jääb lumele lebama. Teised kaks, vana isa- ja emahunt, jäävad hämaruse saabumiseni lipuringi. Jahimehed sõidavad linna tagasi. Selleks päevaks on jaht läbi.
Rehessaare õuest paneb plehku paar suurt ja pihutäis pisikesi metssigu. Jäävad eemalt veel korraks rahurikkujat silmitsema ja kaovad rabaservas kasvavasse võpsikusse. Kütan veidi saunaahju ja poen magamiskotti.
Hommikul joon termosest kohvi ja sätin suusad alla. Rabaservas vilksatab puude vahel händkakk. Marjassaare kohal märkan kümmet ronka. Küllap lähevad huntide murtud põtra uudistama: Suurel peenral märkan vanu hundijälgi. Hundid on siit tulnud mitu päeva tagasi. Tulnud, et pulmi pidada ja lipurõngas elu jätta. Kostab sootihase laulu, kuulutab juba kevadet.
Suusatan üle Väikese peenra. Varem pole ma nii kaugele jõudnud. Siin on rabasaarikuid, mille olemasolust mul varem aimugi polnud ja suur tükk ürgilmelist metsa. Silma hakkavad valgejänese, orava, rebase ja metsnugise jäljed. Siia kanti peab kindlasti tagasi tulema.
Korraga näen värskeid hundijälgi. Kaks hunti on tulnud Marjassaare suunast ja sörkinud Tõllassaare poole. Vana hundipaar ootas lipuringis pimeduse tulekut ja jättis jahimeestele hommikuks ainult jäljed. Minul on selle üle hea meel!
Einar Tammur
 |
|
Hundi jäljed. |
Vaaramaa soos
Lesin magamiskotis ja kuulan hommiku hääli: on ainult metskiurude laul ja vindid. Soo peal häälitseb korraks küll ka sookurg, pärast lisaks tedre kauge kudrutamine ja kurepaar, nüüd juba ilusama kõlaga. Siis veel suurkoovitaja triller. Arvasin, et niisuguses rabakolkas hommikud häälekamad on.
Hommikukohv veidikese verdkäivitava lisandiga. Hommik näib sellest natuke häälekamaks muutuvat: musträhn ja hallrähn, korraks laulab meile väänkael. Ja aina kiurud metsaservadel. Lõpetame hommikusöögi ja hakkame liikuma. Anti teejuhiks. On pilvealune ilm, haruldaselt ilus valgus, ja sellest ka toredad värvid. Aga pildistada ei saa, sest karavan peab liikuma. Ja mätastel nii ilusad sinised kannikesed...
Villi aitab mul makki kanda. Tagasitee on valitud pikem, aga mõnevõrra parem, sihte pidi on siiski pisut parem liikuda.
Kevadine seahernes õitseb, ja lõputu hulk imeilusaid kannikesi – sügavsiniseid õrnu lilli tarnamätastel. Algul roomame mingit aimatavat rada pidi metsas, seejärel sookaasikus. Täna pole vastikuid lodusid.
Mustikas õitseb. Küüvits õitseb. Ja murakas. Ja jälle kannikesed, aina kannikesed – suuremad ja väiksemad, heledamad ja tumedamad.
Tikutajad. Parte ülelennul. Palju metskiurusid. Metsas kuuldus käblikuid. Oleks nagu käblikute aasta, igatahes on neid rohkem kui kahel või kolmel viimasel aastal.
Jääme ühel sihil Villiga kannikesi pildistama, kui karavan eespool äkki lärmi tõstab: laulab põhjatsiitsitaja! On üks lind, seesama, keda arvan näinud olevat kord Põhjaka raba serval seljandikul, aga võib-olla ka mitte seesama. On üks tilluke lind laulmas kaseladvas lihtsat ja südamlikku laulu. Pisut rahutu, et mitte ütelda närviline. Algul püüan teda meeleheitlikult lindistada stereomikrofoniga, aga tuul on liiga tugev ja igasugu mürad valjud. Vihmatibad ja hall pilvelaam pea kohal. Kui see kõik alla laskub, on asi untsus.
Pärast mõnd aega jändamist sean üles suundmikrofoni, ja nüüd saan jupi linti, mille lauljale ette mängin. Olgu sedakorda siis nii, häda ajab härja kaevu. Lind hoiab territooriumi ja teeb kidisevaid hääli, kui erutub. Nüüd tuleb ta seitsme-kaheksa meetri peale. Nii saan laulu lindile. Eespool ootab mind Villi ja tema juures veel paar lindu, keda nüüd on juba lihtsam lindistada. Kui tsiitsitajad pärast esimest ärevusesööstu rahunevad, siis ei erine nende laulu rütm millegagi sellest, mida algul kuulsime.
Eelvägi on kuhugi kadunud. Minu karjumisele nad ei vasta. Ajame meeste jälgi, need ekslevad siia-sinna. Kell on pool neli, kui lõpuks kogunemispaika jõuame. Tõstame kodinad teele ja jääme ootama teisi Palupõhjalt.
Fred Jüssi
Laeva rabas: hommikul kella üheksa paiku Ristsaarest Rehessaarde minnes näeme mitmel korral metsist. Üks neist tõuseb lume alt õhku.
Arne Ader
18.55 bussiga Laeva. Lahke metsavaht viis meid 6 km edasi. Siis läks jala vantsimiseks. Tee peal nägime lähedalt hästi väikese vasikaga põdralehma. Peagi keeras tee rappa, seal hakkas vesi vaata et üle kummiku tulema. Olavil saidki jalad märjaks. Poisid leidsid ka esimesed puugid. Jõudsin õnneks kuiva jalaga Lobudikku. Õhtusöögiks nagu alati – "naerev siga" makaronidega. Magasime mõned tunnid ja siis läksime tedremängu kuulama.
Kristel Ader
Rabal oli suisa jää peal. Meelika oli kevadekuulutajatega – tennistega. Tedrekuningas lõi mängu peagi laiali ja me pidime minema kõmpima, sest õudselt külm oli. Keerasime uuesti Lobudikus magama. Hommikul tegi Einar rabarberikisselli. Siis läksime 10-tunnisele rabamatkale.
Kristel Ader
Kell kolm äratas Urmas meid, et tedremängu minna. Võtsime tekid ja läksime. Jõudsime viimasel hetkel. Oli ainult paar tetre. Kui tagasi tulime, oli raba jälle jääs. Käod kukkusid ohtralt ja lakkamatult. Hommikul vaatasime söögi ajal Lobudiku uksest, kuidas peoleo sõi kase otsas karvast röövikut.
Kristel Ader
Hommikul ehitasime 2 tedreonni. Teise lähedal metsaservas hüüdis musträhn. Rabas mättad paljad, neil palju-palju jõhvikaid – tegime toormoosi. Jõhvikate kõrval konutas ka esimene lepatriinu. Kuningaonnist Lobudiku poole on üks huvitav puudepaar – kask ja mänd üksteise ümber põimunud. Lobudiku tiigil on jää üle 40 cm paks, ei suutnud läbi raiuda.
Kristel Ader
 |
|
Ehitame tedreonni. |
Magasime sisse. Kell 6.00 on tedremängu jaoks liiga hilja ärgata. Kuningaonni juures hüppas juba tedrekuningas – ei saa onni minna. Kolame rabas. Kaarrabal käbilinnud käbisid töödelnud, sookailul ämblik! Pajussaare lageda ääres jõhvikaliste magistraalid märgitud suurte kiletükkidega, korjame neid kokku. Seal roostiku ääres ja roos lagedatel platsidel mänginud tedred. Hajutatud mäng. Ümarrabal paks lumi. Värsked metssea jäljed. Krimmi lagedal suured jõhvikad. Linnud on käinud neid nokkimas, kausikujulised kestad alles. Rongad mängivad – üks teeb kronk-kronk, teine kroonk. Marjassaarel palju seajälgi, magamise jäljed, sipelgapesa laiali löödud. Laanepüü on sule kaotanud, Lobudiku juures lööb kevadlaulu sootihane. Teel koju näeme raiesmikul suusarajal kohta, kus rebane on murdnud jänese, varitsenud kuuse all kulu sees. Sooja 6 kraadi, sompus ilm.
Kristel Ader
Ärkame kell 5. Läheme Arnega kuningaonni. Kohutavalt külm on onnis kükitada, -10 kraadi. 7.30 hakkavad tedred kudrutama. Kohe saabub kuningas ja ajab kuked laiali. Magame. Äkki on kuningas väga lähedal. 3 tetre ja kuningas nende kannul. Söövad jõhvikaid. Korraga 1 teder 20 meetri peal. Kartlik, vahib kogu aeg meid. Saba laiali ei aja, ei mängi. Kuningas karjub eemal. Tugev musträhni hääl. Siis hakkab eemal tööle mootorsaag. Hommikul tõuseb väga ilus päike. Läheme Marjassaarele. Seal ajab kanakull ronka taga. Krimmi lagedal veesoon veel külmunud. Villpead juba pintslisarnased. Tagasi Kurjakingule, suur-kirjurähn võtab männitipust käbi ja lüdib kõrvalpuul ära. Kohtume teistega tagasisõidul bussis. Einar olla näinud hundi jälgi.
Kristel Ader
Lõhmuselt Rehessaarde: õhtupimedas lodus kohtame siili.
Lodumätaste ümber on kõikjal vesi. Ei uskunud, et siil võiks nii märjas
metsas elada.
Arne Ader
Läksime Palupõhja. Isa jäi seal puu otsa passima, mina proovisin Kulule minna, kuid eksisin veidi ära. Jõudsin välja Emajõe äärde veidi enne Rekut. Teel kanakull Palupõhja poole lendamas, palju metssigu.
Asko Lõhmus
Kell 19.30–22.30. Rehessaare–Palupõhja ja tagasi. Tühi käik, vaid kuu paistis ja lennukid lendasid.
Asko Lõhmus
Kammisin läbi Peenrasoo metsa alal, mis jääb talitee ja väljaveosihi vahele, kuni Keskmise peenrani. Kokkuvõte: suured avaspesad, musträhni-õõnsused ja oravapesad puuduvad; händkakule sobivaid tüükaid 1; väikesi õõnsusi 10–20; suuri, röövlindudele sobivaid tuulepesi.
Asko Lõhmus
Palupõhja. Õhtul siristavad ritsikad, keskööks vaikivad. Luhalt kostab haigrute krääksatusi, aias tiksutab võsaraat. Kakkusid pole kosta.
Asko Lõhmus
Pedja jõgi, Kirna sillast onnini. Esineb kobrast, saarmast, minki, kärpi, kährikut ja rebast, ühes kohas ka mägra jäljed kaldal, ei tea, mis tal siia asja. Pesakonna ja loomade tegutsemise kohad kaardil. Metsnugise ja kähriku junnid on head märgid nende territoriaalse paiknemise selgitamiseks. Peab aeg-ajalt ronima kaldale, et kontrollida asjalkäijaid. Kohad on enam-vähem teada. Loom ei tee mõttetuid liigutusi, isegi sital käivad seal, kus vaja. [---]
Onni juures laulsid laanepüüd usinasti nagu Kaug-Idas. Jõe kalastik rikkalik. Vajaks spets uuringuid. Nähti ahvenat, haugi, särge, kohati roosärge, säinast, latikat, kivide all oli lutsu. Kalastajad on saanud siit ka angerjat. Ühes proovis jäi kahva mudamaim. Kalastiku liigiline koostis näib olema sama mis Emajões.
Onnis ei saa seekord ööbida, liiga vara. Ööseks jäin peatuma Umbusi suudmesse.
Nikolai Laanetu
Magasin paadis otse Umbusi suubumise kohas. Siin on koprapesakonna territooriumi üks piirkondi, kus Pedja jõe loomad kontrollivad, kas Umbusi sellid ei tule kaldale oma hunnikuid kükitama. Igatahes magada sain vähe. Iga tunni tagant korraldasid koprad minu siin viibimise auks seeria larakaid. Üks häbitu, (siga, lehm, idioot, venelane, kaabu – kobras), pritsis mu lausa märjaks. Mis tal viga, kui üks jobu lausa külitsi vee servas paadis põõnab ja parasjagu haiseb.
Hommik on mõnus. Kohvivesi keeb lõkkehargil ja teen märkmeid. Olen oma "sõbrad" koprad südamest sisse õnnistanud öiste meelelahutuste eest. Kuda neil sunnikutel siiski niipalju häbematust jätkub, et lausa paadi serva alla ujuda ja mind enne planeeritud ärkamist kasta. Õigel ajal oleks asi omal kohal. Olen pisut väsinud ning valmistun saarma, mingi junnikesi korjama ja molluskite proove võtma. Küll kange kohvivesi teeb elu kabedamaks.
Saarmapesakonna keskne ala näib olema Umbusi suudme piirkond. Siin elab kahe pojaga pesakond. Jäljed on kopra uru suudmetes nagu pitsatid. Ekskremente leidub palju. Minki on siin vähe. Paistab, et saarmas ei armasta "ameeriklast". Ega ma ise ka ei armastaks, kui mingi haisev valge lipsuga ameeriklane mu prilllauale sitale ja kusele käib ja siis veel söögilaualt ka parajad palad põske topib.
Jõudsin kahe päevaga Palupõhja. Sõudmisest isegi musklid surisevad ja saarma siluetti meenutavat musta tamme roigast kaldale tõstes arvan, et Alam-Pedja vapiloomaks võiks olla saarmas. Seda ala on taevaisa õnnistanud veestiku ja veeloomade kaitseks.
Nikolai Laanetu
 |
|
Kobras. |
Laeva-Palupõhja teel Ristsaares Heinasoo kraavi otsas tuli suur karu teele. Jälg 15,5 lai ja 24 cm pikk. Teekraavis tuhkru jäljed (emane). Ristsaare metsavahist edasi teel metsisekukk – ülbe sell, ei taha anda teed. Küüni harjal uraali (händ)kakk. Einar arvas, õigemini teadis, et isane lind – kohe näha, et noorem mees. Palupõhja ligidal seakari 5–7 is.
Nikolai Laanetu
Armandi juurest panime "BELLA" vette ja allavoolu. Palupõhja juures 2–3 saarmast, rohkesti ekskremente – kõik kallis kraam kotti. Poole km lõigul 7 kohas saarma värsked tegutsemisjäljed. Mink elab püsivalt Palupõhja all, sobitab Armandiga sõprust sest tema mõrras on kala. Siin 3–4 is. paiksed. Üks suur kobras elab Palupõhja külas.
Veetase talve jooksul tugevalt langenud. Esimese jääkatte tekkimise ja praeguse veetaseme vahe Arvo elamise juurest 50 m allavoolu oli 103 cm. See oli erakordne talv, kus pole olnud ühtegi sula, nii et sügisene jää on siiani alles ja veetase on ainult alanenud ega ole sulavetega täienenud. Kohati paistab jõe põhi. Vähiurud on kuival ja sõrakandjad ilmselt surnud. Saarma ekskrementides siiski üksikuid koorikuid oli.
Palupõhjast 2 km allavoolu kaldal söömas metssead: 1 kesik kult ja 2 põrsast. Väga lahjad loomad. Sea toit: pilliroo, konnaosja, kõõluslehe juurikad. Rohkesti söödud karpide, esmajoones järvekarbi haisvaid sisuseid. Meelsasti sööb karpe ka kährik. See on urgitsenud karpe isegi veest ja katki purenud.
Jõe kaldal nähti: 1 hangelind, 2 sõtkast. Rohkesti kopra tegutsemisjälgi.
Nikolai Laanetu
 |
|
Foto: Tiit Leito |
Eile sadas lund ja tuiskas (5–6 cm). Öösel -3 kuni -4 kraadi külma. Praegu +5 ja nõrk läänetuul. Sõitsin Palupõhjast Pede suudmeni ja sealt edasi Võrtsjärveni. Tagasi tulles naudin loomade tegutsemist. Koprapesakondi Võrtsust Pedja suudmeni 3, allavoolu veel kaks. Vanajõgedes lisaks veel 2–3. Vanajõed jääs, siia tuleb tulla suvel. Siia on koondunud palju saarmaid – 3 pesakonda. Kahes poja jäljed, 2 ja 3 poega. Minki väga palju. Kaldal nägin ühte pigimusta, puudus ka valge lõuatäpp. Vaikselt allavoolu tulles kuulen nende tegutsemist kuivas heinas ja pajulehtedes. Võrtsu ja Palupõhja vahel minimaalselt 10 minki. Kahes kohas olid kähriku, 3 korral kärbi jäljed.
Ringkanal jääs. Selle otsa kohal urg-pesa. Siin 3 sinikaelpardi paari, jõel nähti 30 paari sõtkaid, 1 hallhaigrut ja 2 merikotkast. Üks ilus vanalind!
Palupõhja kohal tuli mõrra otsa juures jää serva alt mind 5 meetri pealt vahtima mink, löö või maha. Ülbe sell. Armand arvas sama.
Nikolai Laanetu
 |
|
Mink. |
Kell 21.40–22.05 istun Rehessaare maja katusel. Algul rästakoor ja punarind, vahele väikekoovitaja häält rabalt. 21.53: händkaku isaslind teeb territooriumihüüdu ca 1 km täpselt põhja poolt. Minuti pärast veel ühe korra ja edasi on vait. Tikutaja ja metskurvitsa hääled. Kella 22 ajal jääb enamik lindudest vakka. 22.15: täielik linnuvaikus. +9 kraadi, pilvisus 10 palli, nõrk tuul.
Asko Lõhmus
Kell 18.15–19.50 Metskonnast Rehessaarde. Tulen mööda vana vankriteed, mis on nii kinni kasvanud, et eksin korduvalt rajalt, ja päris lõpus ei leiagi enam õiget otsa kätte.
Asko Lõhmus
Ohh! Hommik sombune ja jahe, aga annab elada. Paat vettib allavoolu, püüan teha mõned märkmed. Õhtuks olin nii märg, et kuivem koht oli ehk mu vesises ninasõõrmes. Enne Põltsamaa jõele tulekut ostsin endale sooja magamiskoti. Vanem mees võib juba endale üht koma… lubada, teist veel mitte. Aga esimest korda elus tundsin ülimat naudingud räpasest ilmast. Pimeda hakul köitsin paadi veekohal längu oleva paju külge ja tegin kahest presenditükist paadi kohale pajuokstesse varikatuse. Kruvisin kotist -20 kraadi magamiskoti välja ja korjasin hilbud seljast. Need panin paadi istmele vihma kätte nõrguma, samasse ka kummikud säärtega allapoole, et vildist paremini vesi välja voolaks. Kilekott kuivade tagavarariietega jääb hommikuks. Milline mõnu oli minna kuiva magamiskotti vastikult märja ja läbikülmunud ihuga. [---] Sirutasin ma oma valge käekese kilekotti, kus praetud sealiha viilud mind ootasid. Rasvase näpuga urgitsesin ka viilu leiba ja siis... No mis siis. Mis mees ma olen kui mitte musta "Grantsi" lapikut pudelit ei leia... [---] Ilus ilm on tore, aga tal pole kunagi sellist võlu kui räpasele ilmale järgneval naudingul.
Nikolai Laanetu
Tarmo viis mind paadiga Võrtsjärve ligidale S-Emajõe lähtekohta. Tulen sõudes allavoolu ja naudin elu, mis sellele jõele ja vanajõgedele omane. Olen siin palju kordi käinud, kuid alati on kiire. Nüüd lasen veel ja aerudel ennast vedada. Olen lubanud viis päeva vanajõgede uurimiseks.
Nikolai Laanetu
Päikese punakas helk maalis ümbruse eriliseks ja vanajõe roostike vaheline koridor näis maise paradiisina. Küll oleks ma tahtnud seda kõike kellelegi näidata, kellegagi jagada, kuid ma olen siin üksi. Ma tahaksin, et mu lapsed tunneksid sellist täiuslikku rõõmu ja naudingut, mida ma hetkel näen, tunnen ja hingan. See on selline varandus, mida ei saa osta ühegi maailma rahaga, selliseid münte pole veel vermitud. [---] Palusin taevaisa, et ta jätaks meile need jõekäärud ja roostikevahelised elukanalid, meie maised pühamud siinsele elule ja neile inimestele, keda jõgi kord selle au vääriliseks on tunnistanud, et talle samaväärset armastust võib pakkuda.
Nikolai Laanetu
* Suurkoold. Kohati kitsas ja madal, üksikutes kohtades risu. Trügin läbi. Jõe kaldal mõned paadid. Siin käiakse kalal. Kopra pesakonnad ja saarma tegutsemine varjatud. Peab aeg-ajalt põõsastesse ja roostikku ronima.
Ilmad on mind hellitanud. Soe ja päike. Vesi on vanajõgedes selline, et meelsasti istun vees ja põhjaproovidki kogun nii, et olen kaelani vees. Uurin kaldaservi sukeldusprillide ja hingamistoruga. Imeline on see veealune elu. Vist olen eelmises elus olnud saarmas. See sell on ilmselt sama uudishimulik.
* Samblasaare koold. Väga suurte mõõtmetega piklik jõekarp. Esineb Anosug, Unitum ja Unipic. Analüüsisin karpe, kui heintes selja taga hakkab miski sabisema. Vaatasin vaikselt ja imetlesin mingi uudishimulikku nägu. Ilus oled sa, sinder, aga siiski parasjagu kõlvatu. Tuli mind mitu korda uudistama, ilmselt on mul inimese lõhn vees ligunemisega ära kadunud ja olen juba pardi moodi. Varvaste vahel ei ole siiski veel lestakesi.
* Vihavu koold Kupu koolu otsas. Siin on koprad vastu õhtut juba usinasti tegutsemas. Sõudsin neile ligidale ja nappasin paju okstest kinni. Ümberringi käis selline elu, nagu mind poleks olemaski. Korraga krabistasid mu nina all põõsastes neli looma ja ühe lainetus paistis 30 meetrit kaugemal. [---] Üks ujus mu paadi alt ja vahtis häbematult 3 meetri kauguselt silma. Vahtisin ka. Hakkas vist häbenema, vajus (sukeldus) õrna mulinaga vee alla. Pöörasin külge ja sirutasin kibisevaid koote. Nüüd asus üks vana pruun ja parajalt paks langetama seda paju, mille oksast ma kinni hoidsin. Puu oli juba enne alustatud ja peagi vajus see mulle selga. Rääkisin koprale paraja monoloogi, muidugi väga sõbraliku. [---] Alles siis, kui ma sõrme vibutasin ja rasked süüdistused langetustööde ohutuse eiramisest mõne meetri kaugusel imestavale kopramammile teele saatsin, otsustas ta kaldaalusesse kuningriiki sukelduda. Pusisin paadi okste alt välja ja sõudsin Palupõhja suunas.
Nikolai Laanetu
Tuleme läbi Laeva soo loodeosa rabamänniku Nõmmeotsale. Eemalt näha herilaseviu pesal hauduva vanalinnu saba. Õhtul Nõmmeotsa maja juures öösorr nurrumas ja putukaid püüdmas.
Asko Lõhmus
Selli. Tagasi tulen händkakupesa lähedalt. Kuulen äkitselt poegade piuksumist, seejärel ad. kräuksu, ja näen, kuidas 1 ad. (isa?) lendab hõredamas metsas oksal istuva teise ad. juurde ja annab talle saagi nokka. Kohe lendab kohale 1 juv. Isalind lahkub, ema annab pojale saagi. Nüüd kostab ka teiste poegade piuksumist ühelt puujuurestikult. Lähen lähemale, emalind lendab ühele ja isalind teisele kuusele, paarkümmend meetrit minust vastavalt paremal ja vasakul. Naksutavad, kräuksuvad, vahivad. Pojad sebivad ja piuksuvad endiselt, ilmselt on neid kolm. Kell on 17.
Asko Lõhmus
Pedja lammimetsad. Sajab kuni k. 11, mistõttu kaardistamine nurjub. K. 12–18 vaatan siiski põhjalikumalt läbi alad nr. 4 ja 6. Alal nr. 4 suur-kirjurähni pesa kiuksuvate poegadega haavas, tänavu rajatud õõs. Alal nr. 6 on aga suur-kirjurähni pesakond, keda ad.-d käivad mõneminutiliste vahedega toitmas (Pireti arvates 1 poeg). Puuõõnest nr. 38 kostab nõrka kidinat, mis võiks olla kolmvarvas-rähni pesakond, aga 30 min. jooksul kedagi ei ilmu. Põhjatihase pesa alal nr. 4 (õõs nr. 25) ja must-kärbsenäpi pesa alal nr. 6 (õõs 17) on suur-kirjurähni poolt lahti lõhutud.
Asko Lõhmus
Sadas sooja suvevihma, pikalt ja isukalt. Kuivaksjäämise lootust enam ei olnud. Märjad põõsad ja läikivad veealad ei olnud enam asjaks, mille pärast närvi kulutada. Olen põliseid metsi näinud küll rabas, liivaluidetel, loopealsetel, kuid lasta ennast juhtida ühel liigirikkal kõrgelt allavaataval loduilmelisel salumetsal oli hoopis midagi senikogematut. Ronisin ringi kui väike pehmekooreline putukas. Kõik oli suur, tihe, lopsakas ja väga roheline. Valguski, mis ülevalt immitses ja puude sammastüvede vahel sihitult uitas, oli roheline. Puude vanus ja ala niiskus on lubanud samblapadjal mitmeid meetreid mööda nende tüvesid üles ronida. Mahalangenud puud on vallutanud vohav rohelisus, puiduseened ja kõikvõimalikud putukad. Kõik nad on siin tarbijad ja ka tarbitavad, nagu igal pool, kus elu oma mustrit koob. Siin on aga sellel kõigel enam hoogu ja haaret.
Veidi asja uurides selgub, et need taevasambad on künnapuud, kuid kasvab ka leppi, kaski, toomingaid ja sarapuid. Huvitav, olen ma siis nüüd saarikusse või hoopis künnapuustikku sattunud?! Üks on selge, taolist metsa mujal Eestis on juba raske leida.
Tiit Leito
 |
|
Foto: Tiit Leito |
Hommik ilus. Alustan k. 7.45–10.30 kv. 286 vanametsade ja kv. 281 läbiotsimist. Ei leia midagi, v. a. kaks lennuvõimelist noort händkakku kv. 286 er. 5 läänesihi lähedal. Üks neist käätsub. Sihil vedeleb äsja tapetud noor laanepüü, ilmselt poegadele söögiks toodud.
Asko Lõhmus
 |
|
Händkakk. |
Juba teist päeva sadas laia lund. Veidi sula see oli, kuid päris vihmaks ka ei pööranud. Olen teel üle Laeva raba Pikale peenrale. Raba kannab, kui just mõnele veesoonele ei juhtu. Jõuan neelduvale soosaarele, kus kuused on juba hinge heitnud, vaid suuremad männid ja kased peavad veel raba rünnakule vastu. Kui teele asusin, siis Einar ütles: "Vaata, kas kotkast ka näha on, peaks teine juba pesa kohendama." Ja ärgu ma pesapuule väga lähedale mingu. Ega ma lähegi, olen kaljukotka pesi ennegi näinud. Kui lind just ise rabal mulle vastu tiirutab... [---] Enne seljandikule jõudmist meie teed ristusidki. Jälgisin pilveseguses taevas seda musta täppi ja mõtlesin, et see minu jaoks nii raskesti ületatav raba oma laugaste, soonikute, märede ja lõputu arvu mätastega on tema jaoks vaid kümmekond minutit rahulikku lendu. See metsapiiriga ümbritsetud rabamaastiku sigrimigri on meie arusaamiste järgi talle otsekui väike põllulapp, mis lindu toitma ja hoidma peab.
Seljandikule jõudmine on nagu pääsemine, nagu autasu nähtud käimisvaeva eest. Siinsed vanad ja paljud veel vanemad kuivanud männid on sadu aastaid tunnistanud raba muutumist ja üksiolemist.
Tiit Leito
 |
|
Foto: Tiit Leito |