TAGASI

Kapten Saarso päevik

Pelikanid Higuerillase jahtsadamas

Valdivia – Robinson Crusoe

5. aprilli hommikuks jõudsime enam kui ööpäeva kestnud tuulevaikuse järel Corrali lahte, millesse suubub Valdivia jõgi. Sain Valdivia sadama raadiojaamalt loa jõkke siseneda. Kokkuhoiu tõttu ei olnud ma ostnud tõusu-mõõna tabeleid, kuid meil oli õnne sattuda jõesuudmesse tõusuhoovuse ajal. Nõnda ei kujunenud 12 miili ülesvoolu trügimine raskeks.

Ilm oli päikeseline ning jõe mõlemal kaldal haljendav mets ja luhad pakkusid pärast möödunud külmi ja niiskeid nädalaid tõelist hingekosutust. Mitmel korral möödusid meist madallennul id, kes oma asjaliku olemise, kuklasse surutud pea ja prunnakate kehadega meenutasid rasketransportlennukeid. Valdivia jõe alamjooksu vormis viimati ümber 1960. aastal toimunud maavärin ja sellega kaasnenud tsunami, mille jälgi võis nüüdki veel aimata.

Kell 12.27 laeva aja järgi olid Lennuki otsad Valdivia jahtklubi kais korralikult kinni ning pärast sisseklaarimist suundus meeskond kokkukuivanud proviandivaru täiendama. Grillkana, majonees, sink, leib ja värsked köögiviljad tekitasid laevas rõõmsa elevuse. Ei puudunud ka koogid ning joogid. Sel õhtul oli laevas pidu, selle sõna parimas tähenduses. Olime Patagoonia karmidest vetest välja saanud ning meeskonnal oli põhjust klaasi tõsta.

Järgmisel hommikul ajasin end kois istukile ja teine tüürimees Riisalo tundis kohe kahtlast huvi, "kas kavatsen edasi magada või võib mul une ära rikkuda?". Halba uudist aimates teatasin, et tõusen üles. "Meil ei ole enam peldikut," teatas Riisalo seepeale ilma edasise sissejuhatuseta, "Kastekas lõhkus selle öösel ära." Selle uudise peale laususin levinud venekeelse fraasi, mida siin ei korda, ja suundusin sündmuspaigale. Vaatlus näitas, et poti põhjas oli rusikast pisut suurem auk ja asutus sellega rivist väljas. Lugu olnuks muidu naljakas, kuid olin reisi algusest keelanud kõigil päikese loojangust tõusuni üle parda kusemise, sest statistika kinnitusel juhtub purjetajatel just selle tegevuse käigus enamik üle parda kukkumisi. Vältimaks avariilise sisseseade kasutamist, oli Riisalo potile helesinise prügikoti "pähe" tõmmanud. Selle kohta nõudis nüüd häälekalt aru minust veidi hiljem ärganud äparduse "autor". Ta viidi asjaga kiirelt kurssi ja sel päeval oli laevas lõõpimiseks ainest küllaga. Sündmuse kohta kogutud tõendid näitasid, et läbi poti kukkus nigela plastmasskronsteini pealt tulekustuti, kuna polnud arvestatud, et väsinud meremees sellele oma käe toetab. Samal päeval tellisin Tallinnast uue poti, mille pidid Lennukile Valparaisosse vastu tulevad kahe meeskonnaliikme naised kaasa tooma. Vana liimis aga Margus talle omase täpsuse ja põhjalikkusega kinni. Niisuguseid lugusid peab meresõidus ikka juhtuma.

Valdivia jahtklubi sadam jättis väga hubase mulje. Kolletavad kased meenutasid kodumaa sügist. Nii hubane ja kodusena tunduv miljöö kui ka kased pärinesid sakslastelt, kes selle linna arengus on olulist rolli mänginud. Eraldi mainimata ei saa ka jätta sadama head asendit: jõesuudmest kaugel, oli ta Vaikse ookeani tujude eest kenasti kaitstud ning kirjanduse andmetel soovitati just seda sadamat juhuks, kui tuleb alus pikemaks ajaks Tshiilisse jätta.

Valdivia linn jättis minusse vastakad muljed. Kõik oli justnagu paigas, korras ja isegi hubane, kuid linnal lasus mingi nähtamatu hämaruse rusuv vari. See paik tundus nagu pisut umbne. Võib-olla tuli see sellest, et meri asus harjumatult kaugel.

11. aprilli keskpäeval lahkusime Valdiviast, sihtsadamaks T&&ð;;iili suurim sadam, legendaarne Valparaiso. Neli päeva väldanud ülesõit läks peamiselt vaikses tuules, mis lõpuks sootuks ära plekkis.

Nagu oli teada, ei ole Valparaisos endas jahtidele mõeldud sadamat. Lähedal asuvatest kahest tundus eelneva informatsiooni põhjal sobivaim olevat kümmekond miili põhja pool asuv Higuerillas, kuhu jõudsime 15. aprilli hommikul. Kitsa sadamavärava ette oli pingule tõmmatud ots ja muulilt anti kätega vehkimise saatel teada, et kohti pole. Kuna sadama juures asuv reid külgnes avaookeaniga, ei meeldinud mulle perspektiiv nädalaks nii avatud kohas ankrusse jääda mitte üks raas. Küsisin luba Valparaisost, et üritada end kuidagi kaubasadamas kai äärde saada. Selle raadioside peale pakkus oma lahket abi kundet nooliv kohalik shipchandler´i-firma Sermapi, kes lubas kõik korraldada. Andsin neile Lennuki mõõtmed ja nad lubasid kaatriga reidile vastu tulla. Tulidki ... ja suunasid meid kai äärde, mille kõrgus ei jäänud Lennuki alumistest saalingutest oluliselt madalamale. Vendriks oli rippuma pandud hiiglaslik traktorikumm ning ahtri taga suubus sadamabasseini võimas solgitoru. Tegin end Carloseks nimetanud agendile selgeks, et jahtlaev vajab pisut pehmemat kohtlemist, kui nädal aega solgises ummiklaines vastu traktorikummi nühkimine. Mees korraldas selle peale mulle oma autol välkekskursiooni mööda sadamat, kuid tal ei õnnestunud mind ühegi seisukoha headuses veenda. Lõin käega ja andsime otsad, et Higuerillasesse tagasi minna. Vahepeal oli laeva helistanud Tallinnast saabunud vahetusmees Priit Haller, kel õnnestus meile Higuerillase sadamas siiski koht välja kaubelda. Nõnda saime pärast tund aega reidil poi peal ootamist kell 15.30 otsad kinni.

Valparaiso, mis on Tshiili peamine sadam, kujutab endast toimekat, veidi tolmunud ilmega pesuehtsat sadamalinna. Tähtsaks kaubasadamaks kujunes see koht juba purjelaevade ajastul, mil siin lastiti fosfaati ehk guaanot, et see ümber Kap Hoorni Euroopasse viia. Meie saabumine sattus puuviljade väljaveo kõrgperioodi algusesse ning sadamas olid juba koha sisse võtnud mitu laadungiootel kiirekäigulist laeva, kelle trümmides hoiti maitsva kauba säilimiseks vajalikku temperatuuri. Meretransport annab siin tööd paljudele, laevavarustajatest lõbunaisteni. Sellest linnast võib leida kõike, soovi korral ka kõrtsis kakelda.

Linnast põhja pool asub suvituslinn Vina del Mar, mis on Valparaisoga kokku kasvanud, ning ridastikku väiksemaid kuurorte, mille hulka kuulub ka Higuerillas. Vaatamata soodsale asendile ookeani kaubateede suhtes, ei ole seda paika õnnistatud loodusliku sadamakohaga. Rannik on vähe liigestatud ning seetõttu pakuvad ookeaniummika eest varju vaid võimsad muulid. Kuna meri on väga sügav ka ranna lähedal, on muulide rajamine küllalt mahukas ettevõtmine. Kogu üksteist päeva kestnud seisaku jooksul ei raugenud hetkekski Lennuki kinnitusotste naksumine, laev tõmbles edasi-tagasi läbi kitsa sadamavärava sisse tungiva ummiklaine seljas, taustaks lakkamatu murdlainete kohin.

Kui tilluke inimloom koos kõige enda poolt looduga kõrvale jätta, filtreerub Valparaiso ümbrusest välja väga võimas pilt. Siin on kõigi meeltega võimalik tunnetada, mida tähendavad globaalne ookeani tsirkulatsioon ja maakoorelaamade tektoonika. Ookean hingab raskelt ja sügavalt vastu kurrulist kaljuranda. Laiuskraadi kohta on õhk ja vesi jahedad, sest viimane pärineb tsirkumpolaarsest hoovusest ning on Antarktise läheduses kunagi maha jahtunud ja sügavusse vajunud, et T&&ð;;iili ranniku ääres taas pinnale tõusta ning panna alus võimsale toitumisahelale, mille ühe haru lõpus nosib inimloomake kala ja väetab linnusõnnikuga põldu. Süvikus, mille pinnal see kõik toimub, liigub aeg hoopis teises skaalas. Millennium on siin hetk, mille jooksul toimub vaid mõni nõksatus, mis saadab maakoore sukeldumist planeedi sisemusse. Vähemalt nii kujutab tilluke inimsipelgas oma tänapäevaste teadmiste kõrguselt ette.

Meenutades Valparaisot, ei saa mööda minna Eesti aukonsulist, pr. Ella Maria Gleisner Vivance'st, kes andis endast parima meie Eestit tutvustava missiooni hüvanguks. Ta tegi Lennukile meeldejääva visiidi ning korraldas mulle kohtumise kahe Tshiili senaatoriga. Pool tundi enne kohtumisele minekut avastasin, et minu parempoolse paraadkinga tald on Patagoonia niiskuses pealse küljest ligi poole perimeetri ulatuses lahti tulnud. Meelis andis liimi, mis jäi ajanappusel ainsaks lootuseks. Võtsin vastu kiire otsuse, et kui liim veerandtunni jooksul kinga ei paranda, kleebin kingatalla soki külge. Eks pärast haruta, aga Eesti asja ajamata ei jäta. Kohtumised möödusid soojas ja sõbralikus õhkkonnas ning king pidas kenasti vastu.

26. aprilliks olid Margusel ja Pruulil abikaasad koos teiste külalistega koju lennanud ning aeg küps reisi jätkamiseks. Ees seisis planeedi suurim vete-äli – Vaikne ookean, kümme tuhat miili järgmise mandrini. See teadmine, et varem või hiljem purjetan siit üle, oli mind saatnud palju aastaid, nõnda tundus kõik kuidagi loomulik ja endastmõistetav. Ei saa salata, et hinges pesitses ka väike annus murelikkust. Kell 07.55 andis Lennuk otsad lahti ja võttis kursi läände, sihtsadamaks Bahia Cumberland Robinson Crusoe saarel.

Kolmel järgneval päeval puhus tuul mõõduka tugevusega süüdikaartest ja Lennuk tegi vasakul halsil rahulikku kindlat sõitu. 28. aprilli keskpäevaks ilmus läbi vine nähtavale Robinson Crusoe saare sakiline siluett ning hämaruse saabudes jõudsime saare lähedusse.

Kuna rannik oli järsk ja seega hea radariorientiir ning Bahia Cumberlandi nime kandev laht nordi suunas avatud ja sissesõit avar, ei kõhelnud ma pimedas reidile sõitmise pärast põrmugi. Lasin purjed ära koristada ja sain raadio teel juhise jääda ankrusse üks kaabeltau muuli otsast SSE'i. Küsisin, kas reidil on ka mingeid takistusi ja sain vastuse, et ruumi on laialt ning midagi ette ei jää. Mõni kaabeltau enne soovitatud ankrupaika hakkasid aga radariekraanil kursile tekkima üha tugevamaks muutuvad täpid. Ankrus olevate laevade kohta oli neid liiga tihedalt, samuti polnud näha ainsatki tuld. Lähemale jõudes võtsime appi prožektori ja valgusvihus võis näha, et reid kubises valgetest madala pardaga puupaatidest, igaühel ankrupoi või isegi kaks. Sõnaga, paatide ja otste rägastik, polnud ruumi vabalt ringi pööratagi. Pärast pikka otsimist ja edasi-tagasi manööverdamist õnnestus leida piisavalt vaba ruumi, et ankur alla lasta. Ja ikkagi jäi kaks paati Lennukile lähemale, kui oleksin soovinud. Kuna tuul näis püsivat ja ankur pidas, otsustasin oodata hommikut, et siis vajadusel etem ankruplats leida.

Higuerillase jahtsadam Valparaiso lähistel

Autori fotod

TAGASI