TAGASI

Mänd kui pühapuu

Mall Hiiemäe

Orutaguse männid.

Foto: Helmut Joonuks

Mänd olevat verekarva punaruuge tüvega selle tõttu, et Kristuse ristinaelad olid tehtud männipuust. Niisugust seletusmuistendit tunnevad vähesed rahvad (näiteks rumeenlased). Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivist võib leida legendi vihjega selle puuliigi ohustatusele: alates ajast, mil Kristus männipuust ristile naelutati, ei kasva enam ühelegi maharaiutud männile asendajat, ja nii saavad männid otsa. Eestis ei peeta mändi pühaks, nagu pihlakat või kadakat. Küll aga on üsna paljudel üksi lagedal või nooremate puude seas kasvavatel vanadel mändidel oma koht kultuuris: need on meie pühapuud. Mänd on Eesti pühapuude seas tamme ja pärna järel kolmandal kohal. Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub teateid vähem kui saja pühapuuks peetud männi kohta. Järgnevas võtame vaatluse alla ühe puuderühma –

Orutaguse ehk Hulja männid,

mille kaitse alla võtmise ergastav mõju rahvapärimusele võiks lugejat huvitada.

Suust suhu leviva kohapärimuse puhul on üsna tavaline, et kõnealuse objekti asukoht maastikul suhestatakse iseenda asukohaga. Niisiis asuvad kõnesolevad männid nende enamasti 1939. aastal kooliõpilaste kogutud juttude järgi "meie põllul"; "minu pinginaabri Leida Anga isa talu heinamaal"; Võduvere külast vaadatuna "Huljal Orutaga Kadrina–Rakvere raudteelt paremat kätt"; Kõrgemäe küla poolt vaadatuna "Huljalt minna teiselpool raudteed"; naabervallast Aasperest määratletuna lihtsalt "Hulja kandis".

Õige mitmes tekstis on juttu verest: "Need männid on võetud looduskaitse alla. Mände ei tohi keegi maha raiuda, sest keegi oli lõiganud noaga armi mändi ja armist oli verd jooksma hakanud." Sama mõtet on väljendatud kahtlemisi: "Kui nende koort lõigata ehk oksa murda, pidi tulema veri välja mahla asemel. Sellepärast on nad säilinud tänaseni." Paaril juhul on peetud koguni vajalikuks seletada selle uskumuse rahvapedagoogilist tausta: "Et kui nende küljest oksi murda, siis hakkab veri sealt tilkuma. See ajab lapsi neist juba aupaklikkusega eemale. Aga et oksa murdekohast sooja ilmaga vaiku välja tilkuma hakkab, mida tugevatel puudel palju on, siis arvaski mudilaspere, kes neid just soojaga uurimas käib, et see ikkagi tõde on, mis räägitakse."

Ühe variandi järgi olevat nende pühapuude erilisus selgunud nimelt seeläbi, et niipea kui saetera männitüvesse lõiganud, hakanud haavast verd voolama. Talupoja metsalõikamisvahendina sai saag tuntuks vast XIX sajandi teisel poolel. Kujutlus, et Orutaguse mändide kallale mindi kirvega, sobib sajanditetagusesse minevikku.

Meie vanemas trükisõnas tuleb ette kirjeldusi sellest, kuidas eestlased uskuvat, et hiiepuu vigastamisel tuleb rikutud kohast verd. Seetõttu ei kuulavat nad isandate käsku paganliku austuse iidolid maha raiuda ja olevat hämmingus, kui härraste sulased seda teevad, ilma et midagi juhtuks.

Enam-vähem ühel ajal kirja pandud tekstides on mainitud nii nelja kui ka kolme mändi. Muidugi oleks huvitav teada aega, millal üks neljast männist kuivas. Ilmselt oli see Eesti Vabariigi esimesel aastakümnel. Jutus "Suurtest mändidest meie põllul" kirjutab Orutaguse küla elanik: "Üks mänd oli ise ära kuivanud ja siis raiutud maha." Teine sama küla lisab varasema seletuse, "mida minu vanaisa on omalt isalt kuulnud". Selles räägitakse neljast puust. Kaugematest piirkondadest, näiteks Rakvere linnast pärit kirjapanekutes on samuti juttu neljast männist.

Siit hakkab ilmsiks tulema pilt pühapuu seisundist. Need männid, nagu teisedki puud, pole suursugused sünnilt: rahvajutud seostuvad nendega alles siis, kui puudel on olnud õnn kasvada suureks ja pilku püüdvaiks ning juba sellisena pälvida tähelepanu, ergutada inimese mõttelendu ning kujutlusvõimet.

Puu hoiab pärimused keelel

Oma olemasoluga aitab niisugune puu pärimustel püsida. Pärimus ise aga võib inimeste kollektiivses mälus elada edasi juba omapäi. Kaitsestaatus aitab püsida mõlemal – nii muistisel kui ka pärimusel. Kõnealustes muistendites rikutakse puud teadmatusest. Imepärane vere ilmumine tekitab küsimuse: milles on asi?

Selgub, et selles paigas on kunagi hukatud neli venda, ning männid istutatud või ise kasvama läinud nende mälestuseks. Rohkem tuleb ette seletust, mille kohaselt on tegu puuks muudetud või muutunud inimestega. Ühe tõlgenduse järgi olid need neli orjatüdrukut, kes peksukaristuse ohus mõisast põgenedes soovisid muutuda puuks, et pääseda tagaajajate käest.

Märksa sagedamini räägitakse pulmarongide kokkupõrkest või pulmaliste nõidumisest mändideks. Siin on jutustajad rahvusvaheliselt tuntud põhiliini hoides rakendanud mitmeti oma kujutlusvõimet: need neli mändi on kas pruut, peigmees, pruuttüdruk ja peiupoiss või laulatusele minev pruutpaar kahe isamehega või kirikust tulev noorpaar kahe tunnistajaga.

Kolme puuks saanud tegelase puhul on süzheed vastavalt kohandatud: need on pruut, peigmees ja isamees või pruutpaar peiupoisiga või noormehega, "kes tahtis seda pruuti endale võtta", või siis pruutpaar ja koos noortega kogemata ennastki puuks nõidunud vanakuri. Pulmaliste muundaja on tavaliselt nõid. Selgub konflikti põhjus: noored lähevad paari vastu isa tahtmist või ilma mõisniku loata. Leidub ka vahevariant, mille järgi ilma mõisniku loata abiellunud noored põgenevad koos isameestega, kuid on tagaajajate ees võimetud: "Kurvalt ohates soovinud nemadki neljakesi olla puud. Nii läinud nendegi soov täide. Ka paistab, et nagu oleks see just tõenäoline olema, sest lõuna pool teine puu paistab välja oma allapidi rippuvate okstega kui pruut leieriga ehitud. Pruut on teistest väiksem ja oksad ripuvad tahapoole nagu loor." Isameest tunti sellest, et see puu "oli alt siledam, ülevalt laiem nagu isamehe kübar." Ühe kirjapaneku järgi "nii nad seisavad seal tee ääres reas, pruut keskel ja peigmees ja isamees kahel pool. Praegugi võib ära tunda pruuti laia ja suure looriga (nimelt on keskmise männi kroon väga ilus)." Kirjeldamata pole jäänud ka vanakuri: "Nüüd kasvab pruutpaar ja vanakuri, sest isamees saeti maha. Ja puudel on tõesti inimese kuju. Pruudil on loor peas, peigmees on sirge, sihvakas ja vanakuri on igatepidi räsus, oksad on nii tihedasti üksteise vahelt läbi põimitud, et valgusekiirgi ei leia läbipääsu."

Püha paik?

Kas Orutaguse mändide asukoht on kunagi olnud püha paik – hiis, kalmekoht vms., selgub ehk siis, kui arheoloogid asja uurida võtavad. Vähemasti on kirjas, et "need seisid kaua, nende ümbrust ei küntud." Väärib tähelepanu, et muinasusust pärinev puutumatuse nõue sai uut kinnitust puude kaitse alla võtmisega XX sajandil. Pärast sõda on kaitse alla võetud vaid üksainus mänd: 1960. aastal ilmunud "Looduskaitse teatmikus" teisi enam ei mainita. Rahvaluulekoguja teade 1969. aastast: "kolmest on kaks kuivanud, viimanegi kiratseb" jätkub sõnadega: "Arvatakse, et traktorid on liiga lähedalt kündnud ja juurte peal sõitnud." Eesti Looduse Pandivere erinumbris (1987, nr. 5, lk. 339) leidub järelehüüd: "Männid on nüüd siiski surnud. Neid ei tapetud kirvega, vaid palju tänapäevasemal viisil – mineraalväetistega, mille hunnikud puude alla unustati."

TAGASI