TAGASI

Vääriselupaigad – metsade rikkus

Riina Martverk

Aastasadu inimpuutumatu mets:

Põliste jässakate puude kõrval seisavad täies elujõus noored. Ümbritsetuna valgusekiiri püüdvatest puujütsidest pikutavad samblatekkide all oma elutee lõpuni käinud tüved. Puud on pikkades habemetes, õõnsusest piiluvad uurivad silmad, häiluserva päikesest soks köetud tüvel peesitab põnevaid mardikaid.

Paari kuu vanune metsapõlenguala:

Põlendik – kellele häving, kellele võimalus...

Foto: Riina Martverk

Rohi rohetab, kuklased askeldavad, linnud laulavad, söestunud männitüve on mardikad värskelt auklikuks närinud. Tegevus keeb, kuid paljud puud enam elule ei ärka. Tuli pole piirdunud maapinnaga, vaid küündinud latvadeni. Rahulikult suhtuvad muutustesse vaid kõrges eas võimsad soomusja korbaga männid, kelle värsked haavad on kattunud vaiguga, tüved aga reedavad ka varasemaid tulejälgi.

Põhjapoolne pangajärsak:

Päevad mööduvad rahulikus rütmis. Kivimikihtide vahelt immitseb lubjarikas vesi, valitseb hämarus ja rõskus, päike leiab siia tee ainult varahommikuti. Varisemisoht ja järsud kalded hoiavad eemal häirijaid. Kivid, tüükad, oksad – kõik, mis ülalt langeb, siia ka jääb. Rusukaldel aga küünitavad kasvada jändrikud, kõveratüvelised puud.

Suvepäevane puiskarjamaa:

Puiskarjamaa pakub elupaigana vaheldust tavametsale.

Foto: Riina Martverk

Laiavõralised tammed sirutavad oksi kuumusest sillerdavasse õhku. Maadligi kükitavad mütakateks pügatud põõsad, ümber kirev õitemeri ja sumisevad kimalased. Sama liikumatult kui naabruse samblikuhallid kivikamakad, lesib puuhiiglase alla päikesevarju pugenud lambakari.

See oli vaid põgus pilguheit eri kooslustele, mille ühe osa moodustavad puud. Sõltuvalt häiringutest ja maastiku liigendatusest võivad sama peapuuliigiga ja samasse kasvukohatüüpi kuuluvad puistud pakkuda elupaiku erisuguse nõudlusega liikidele. Põliseid metsi raiudes ja kuivendades, põlengutes, tormimurdudes ja üleujutustes hukkunud puid koristades ning muul moel tegutsedes mõjutab inimene oluliselt looduslikku mitmekesisust. Paraku enamasti negatiivselt. Õnneks oleme sellest aru saanud ning asunud loodusväärtusi ka kaitsma ja taastama. Kindlaim tee on luua kaitsealasid, kus saab kaitse-eeskirja ja kaitsekorralduskavaga määrata nii alad, mis peavad püsima puutumatult, kui ka need, kus loodus ootab inimese abistavat kätt.

Et väärtuslikud metsaosad paiknevad sageli killustatult, tuleb kaitsealade rajamise kõrval leida ka teisi teid. Metsade mitmekesisuse säilitamise ühe võimalusena on võetud kasutusele mõiste vääriselupaik. Selliste elupaikade hoidmist väljaspool kaitsealasid korraldab metsaseadus.

Vääriselupaik on vähima negatiivse inimmõjuga metsaala, kus suure tõenäosusega elavad ohustatud, ohualtid, haruldased või muul põhjusel tähelepanu vajavad kitsalt kohastunud liigid.

Seega võimaldab vääriselupaik (VEP) oma püsivalt sobivate mikroelupaikadega elu nõudlikele punase raamatu liikidele. Püsivus tagatakse kas inimmõju vältides või vastupidi – rakendades selliseid majandusvõtteid, mis antud koosluse tekitasid. Sobivaid tingimusi loob nii metsa puutumatus, puistu omapärane geograafiline asend, eriline pinnas, niiskusrežiim, looduslikud häiringud kui ka looduslikku mitmekesisust soosivad tavapärased majandusvõtted. Niisiis leidub vääriselupaiku sagedasti põlismetsades, pankadel ja järsakutel, väikesaartel, looaladel, veekogude lähiümbruses, üleujutuste piirkonnas, allikalistel, tuulemurru- ja põlengualadel ning puisniitudel ja -karjamaadel.

Väärt paigad arvele

Ligi kolm aastat tagasi, jaanuaris 1999 algatati VEP-i programm, et viia läbi vääriselupaikade inventuur Eesti metsades ning seejärel korraldada nende kaitse. Inventuuri kogumaht on 1 750 000 hektarit – metsapind väljaspool kaitsealasid ning EMKAV (vt. EL nr. 6, 2001) inventeeritud alasid. Välitöödel hinnatakse metsa bioloogilist struktuuri ja maastikuelemente ning määratakse elupaiga kvaliteeti kinnitavad tunnusliigid. Kuigi i mõiste eeldab punase raamatu liikide olemasolu, ei pea neid tingimata leidma: eesmärk on ju otsida mitte haruldasi liike, vaid neile sobilikke elupaiku.

Kolme aasta jooksul tegi välitöid 74 vastava koolituse saanud spetsialisti, kes selle aasta juuli lõpuks jõudsid inventeerida 1 300 000 ha metsamaad: leiti 6200 vääriselupaika kogupindalaga 500 ha, mis moodustab 1,2% uuritud alast. Kõige vaesemateks osutusid Kesk-Eesti ning suurte linnade mõjul Harju- ja Tartumaa (VEP-ide osakaal alla 0,6%), rikkamaks aga saared ja Lõuna-Eesti (VEP-ide osakaal üle 2%).

Tõdesime, et keskmine vääriselupaikade protsent metsamaastikus oli väiksem, kui lootsime. Osaliselt saab seda põhjendada Eesti VEP-i kontseptsiooni tugevusega: paljudes riikides määratakse vääriselupaiku tunduvalt vähem nõudlike kriteeriumide järgi, kui meie metoodika ette näeb.

Kuidas vääriselupaiku liigitada?

Et tulemusi paremini analüüsida ning piirkondlikke erinevusi selgitada, rühmitatakse leitud VEP-id tüüpidesse, võttes aluseks kas peapuuliigi, kasvukohatüübi, pinnavormi või aset leidnud häiringud. Jaotusest tulenevalt võib üks VEP kanda kahte või isegi kolme nime. Laias laastus jagatakse tüübid kaheks: maastikuelemendiga ja metsatüübiga seotud VEP-id. Sellise kirju süsteemi mõte on, et nimestikku saaks paigutada kõik VEP-i kriteeriumidele vastavad puuderühmad. Tähtis pole ju mitte klassifikatsioon, vaid võimalus VEP-id üles leida ja neid edaspidi kaitsta.

Eri VEP-i tüübid jaotuvad Eestimaal üsna ühtlaselt. Siiski saab välja tuua mõnegi selge eripära: valdav enamik puisrohumaid asub Saare-, Lääne- ja Lääne-Virumaal, suurem osa loometsi Raplamaal ja Saaremaal, laialehiseid metsi Võru-, Valga- ja Viljandimaal.

Üksikpuust metsalaamani

Kehtib põhimõte, et VEP-i tunnustele vastava metsaosa suurus pole oluline: vääriselupaigana käsitletakse nii ühte hiiglaslikku puud, millel elab haruldase pisiliigi elujõuline populatsioon, kui ka kümnete hektarite suurust metsaala. Inventuur näitab, et VEP-i keskmine on ligikaudu 2,5 ha. Suhteliselt suuremad on vääriselupaigad puisrohumaadel (mitmed neist üle 20 ha). Arusaadavalt on kõige pisemad VEP-id üksikud suured puud ja allikalised alad. Murettekitavalt väikesed on aga puutumatud põlismetsakillud, mis oma mitmekesise elustikuga väärivad erilist tähelepanu.

Välitöödel registreeritakse VEP-i bioloogilised (kokku metoodikas loetletud 25) ja maastikulised (52) võtmetunnused. Inventuuril selgus, et kõige sagedamini on vääriselupaigad seotud eakate puude, lamapuidu, tüügaste ja surnult seisvate puudega. Maastikulisi võtmetunnuseid on vähem, neist enim märgiti servaefektiga seotud elemente: niiduga ja eri metsakooslusega piirnev metsaserv.

Põnevad liigileiud

Roheline hiidkupar (kupra pikkus kuni 7 mm!) on väga haruldane sammal, mida tasub otsida kõdunevatelt tüvedelt ja kändudelt.

Foto: Andres Hendrikson

Kuigi VEP-i programm ei seadnud eesmärgiks liikide inventeerimist, on kolme aasta jooksul leitud mõndagi põne-vat. Välitöödel sai kirja 136 VEP-i tunnusliiki (vastavad nimestikud saime Eesti juhtivatelt erialaspetsialistidelt Nele Ingerpuult, Tiina Randlaselt, Erast Parmastolt, Ilmar Südalt jt., kellele koostöö programmiga on korduvalt rõõmu valmistanud). Tähelepanuväärsemad on Eestile avastatud uus seeneliik porgand-kübarnarmik (Hydnellum auratile), "ellu äratatud" kaks seni hävinuks arvatud samblikku – oliiv-helksamblik (Cetrelia olivetorum) ja mustjas limasamblik (Collema nigrescens), registreeritud on mitme haruldase liigi uusi leide, sealhulgas mardikas Nothorhina punctata, sammaldest roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis), seentest lundelli taelik (Phellinus lundellii) ja ogaeoseline ebapoorik (Lindtneria trachyspora), samblikest pikk lõhnasamblik (Evernia divaricata), niitjas rihmsamblik (Ramalina thrausta) ning paljud teised. Rohkesti leiti mõnd seni üsna haruldaseks peetud liiki, näiteks harilikku kopsusamblikku (Lobaria pulmonaria) ja sulgjat õhikut (Neckera pennata).

Harilikku kopsusamblikku on seni peetud üsna haruldaseks. Vääriselupaikadest leiti teda aga rõõmustavalt sageli.

Foto: Riina Martverk

Kuidas kaitsta?

Et vääriselupaigad kujutavad endast väga mitmekesiseid kooslusi, määratakse nende säilitamiseks vajalikud meetmed igal üksikjuhul eraldi. Kaitsekorraldus planeeritakse vääriselupaikade inventuuril kogutud andmete alusel.

Valdava juhtnööri kohaselt tuleb tagada elupaiga puutumatus, kuid nähakse ette ka elutingimuste hoidmiseks vajalikke tegevusi: raiuda välja kuuse järelkasvu, vabastada võsast väärtuslikud üksikpuud, taastada ja hooldada niitusid jne.

Põhjendamatu on arvata, et metsade elustiku säilitamiseks piisab vaid vääriselupaikade kaitsest. VEP-id on enamasti väikesed saared tulundusmetsas ja ümbritsevate metsade majandamine mõjub neile tihti laastavalt. On mõistetav, et alad, kus vääriselupaiku on tihedalt, tuleb haarata tervikuna ning koostada vastavad kaitsekorralduskavad. Seni on kaitseala rajamine algatatud neljas VEP-i inventuuril silma jäänud kohas.

Samas ei maksa alahinnata ka üksikute vääriselupaikade tähtsust. Nende olemasolu tagab liikidele ühendustee suuremate metsaalade vahel. Ning on ka mitu liiki, kellele võib mitmesaja aasta vältel turvalist elupaika pakkuda tõesti üksainus hiiglaslik puu.

Ja lõpuks – haruldased liigid pole ainsad, mille pärast tasub vääriselupaiku säilitada. VEP-i olemasolu parandab kogu metsa tervist ning pakub oma liigirikkuse ja eripärase struktuuriga majandusmetsas meeldivat vaheldust.

TAGASI