Maastiku müüdidHannes Palang |
|
Lindistasin oma sugulaste mälestusi Väälmast, nende lapsepõlvemaast. Mamma kolis sealt ära aastal 1963, kümme aastat hiljem võttis onu Kosti maja koost lahti ja vedas Rakverre, Tuule tänavale. Praegu on Väälma võssakasvav lagendik Kõrvemaa servas, kus vana põlistalukohta meenutavad vaid hoolsalt riita laotud vanad katusekivid, poolteist palki sauna, kaevuauk ja natuke vundamenti põlispuude all. Aga lood ja nimed on veel alles. Üks tädi joonistas mulle omaaegse põldude asendiskeemi ja kirjutas sellele terve hulga kohanimesid, teine joonistas tee, mida mööda nad Väälmale sõitsid, kolmas rääkis sellest, kus ja kuidas ta ussi käest hammustada sai. Küsisin kunagi Lahemaa rahvuspargi kontorist Väälma kohta infot, sain kaks pilti. Aga see ei ole Väälma, arvasid mu sugulased, need on hoopis Kuuse talu hooned. Käisin sel sügisel veel kord Väälmat vaatamas, müüte meenutamas. Võtsin kaasa paar Belgia tudengit. Saime autoga üsna kaugele metsa, siis otsisin tuliuuelt raiesmikult hulk aega õiget teeotsa. Lõpuks leidsin. Veronique ja Irmine ei uskunud esialgu, et igal lagendikul oli kunagi olnud talu. Aga saare- ja vahtrapuude all on majavundamendid, karude küünistatud õunapuud, tikrid... Soosild, lepik, siis lagendik ja korsten võsa vahel. Ja need katusekivid... Mu vanaema jõudis õnneks talu loo enne oma surma üles kirjutada, tean vähemalt niigi palju. Aga see on vaid lugu, mälestus, olnu. Mina pean Väälma enda jaoks uuesti looma... Kohad maastikusRuum on suur ja hõlmamatu. Kaugele ta ulatub, kus on ta piirid, milleks ta hea on? Kes teab? Koht on justkui sangad ruumijupi küljes, millest saaks kinni haarata, et ruumi kodustada. Kohti loovad inimesed, nad eksisteerivad teatud aja ja kaovad siis taas. Ja mitte kõik ei tea kõiki kohti. Meil on omad salapaigad, kus käiakse peidus, kus peetakse pidu, kuhu näiteks viiakse naabri-Eevi, et temaga pisut vahetumalt suhelda... Kodune on see piirkond, mille kohta teatakse ise kogetud lugusid või pärimusi [3]. Ja kes neid lugusid ei tea, sellele see maastik ei avane. Maastik on lõputa ... Maastik on pärand. Iga põlvkond kraabib maha varasemate loomingut ja kirjutab asemele uusi ridu. Alati ei õnnestu kustutada, mõnes kohas jäävad vanad asjad uue alt või vahelt läbi paistma. Nagu neil norralastel, kes uhiuude Gardermoeni lennujaama sõites vaidlevad, kas see puu, mis aia tagant paistab, oli enne Ole või Gunnari krundil. Aga neid jutte on Eesti Looduse veergudel varemgi räägitud. Miks siis jälle? Selleks, et mõtiskleda, kelle oma maastik ikkagi on. Elitaarne või maastik?Viimasel paaril aastal on eesti maastikuasjanduses üht-teist muutunud. Üha sagedamini võtavad julgelt sõna humanitaarid. Looduskaitseametnikud on küll endiselt kinni Brüsseli "maastikuvabas" võlumaailmas, kuid planeerijad on algatanud väärtuslike maastike teemaplaneeringu, millega enamik maavalitsusi usinasti ametis on. Siit lähtub terve hulk küsimusi, millega varem kokku ei ole puututud. Kas maastik on midagi elitaarset või hoopis demokraatlik? Siiani rangelt elitaarne: kuskil oli rühm inimesi, kes otsustas, mis on maastikus hea ja mis veel parem. Väärtuslikeks peeti vaid millegi erilise või haruldase poolest silmapaistvaid alasid. Loodus- ja maastikukaitse tugines paljuski ettekirjutustele, mitte kokkulepetele; planeering oli force majeure, vääramatu jõud, millega tuli leppida, mitte püüda seda parandada. Kohalikud pidid leppima sellega, mida keegi kuskil ütles ja kohanema. Või peaks maastik olema demokraatlik: kohalikud lepivad kokku, kuidas parem on, ja viivad otsustatu ellu. Samas ei oleks õige, kui maastikku puutuvaid otsuseid hakataks tegema üksnes avaliku arvamuse küsitlustele tuginedes. Väärtuslike maastike teemaplaneeringut tehes oleme saanud märksa targemaks selles, milline on kohalike inimeste arusaam maastikest. Mida teadlased ja muud eksperdid arvavad, me juba teame. Kohalike jaoks on maastik midagi enamat. Kõigepealt on maastik muidugi loodus: pinnavormid, vetevõrk, muld ja taimestik. Nii on koolis õpetatud. Kui inimestega pikemalt rääkida, avanevad maastikus veel teisedki tasandid. Selgub, et tegelikult on maastik intiimne: inimesega väga tihedalt ja isiklikult seotud ruum, mida pahatihti ei julgeta võõrale avada. Seal on kohad, mis mingil põhjusel on tugevasti mällu jäänud. Valdavalt on need seotud inimtegevusega, olgu vanaisa võsast puhastatud heinamaa, kiigeplats, kool ja kirik ja surnuaed – kohad, kus hing puhkab. Maastik on märgisüsteem, mis aitab inimesel oma kuuluvust paika panna, oma territooriumi piiritleda. Maastik on kodu. Nõnda nagu on maastikus kohti, millele mõeldakse kiindumusega, on ka selliseid, mis tekitavad negatiivseid emotsioone. Tihti on meie hirmud seotud muutustega, kui kaob harjumuspärane, ja kardame, kas leiame pidepunkte uues maastikus. Ähvardavana tajutakse tavaliselt seda, mis ohustab kohalikku eripära: võõrad inimesed (turistid) ja võõrapärased ehitised. Samas, kui vaja, salatakse need ohud maha ja tehakse pragmaatiline otsus – näiteks toetada süvasadama rajamist või mõnda muud utoopilist, kuid osavalt põhjendatud projekti. Mis sest, et ähvardav, küll me loome uue maastiku. Jutud, mida kohalikud räägivad uurijale oma kodus, erinevad mõnevõrra sellest, mida needsamad kohalikud räägivad nädal hiljem ajalehes. Kodumaastik ei ulatu kuigi kaugele. Kuskil saavad lood otsa. Mis on piiri taga, ei tea. Ollakse kuskilt midagi kuulnud, aga täpselt ei tea. Siin ongi eksperdi abi vaja. Just laiema konteksti puudumise tõttu ei saagi pelgalt avalikku arvamust usaldada. Harmoonia või konflikt?Maastik on kokkulepe, teatasin kord ühel koosistumisel Riias. Maastik ei ole ainult ühe teadusharu uurida, nii nagu ökosüsteemiga tegelevad bioloogid ja migratsiooniga demograafid. Geomorfoloogil on oma maastik, arheoloogil oma, kunstiajaloolasel ja maastikuarhitektil samuti. See erinevus ei sega seni, kuni nad teevad uurimistööd. Kui aga tuleb planeerida ja teoreetilisi tulemusi ellu rakendada, oleks vajalik kokku leppida, mida me muutma või kujundama hakkame. Siis ei aita oma erialatorni sulgumine ja sealt kuulutamine, et minu teadusharu maastik ongi see kõige õigem. Täpselt samamoodi on maastikus mitut sorti tegutsejaid. On turistid, kes tulevad korraks maastikku vaatama ja sõidavad siis jälle edasi. On eri huvirühmad, kes tahavad, et maastik näeks välja just nimelt selline, nagu neile kasulik on, olgu see siis maastikuauto polügoon, loodusreservaat, kaevandus vms. Ehk kõige olulisemad on kohalikud elanikud: nende käes on kirves ja labidas. Nemad viivad kavandatud muudatused tegelikult ellu. Kohalike inimeste jaoks on maastik igapäevane tegevusväli, mis nende eluajal on kogu aeg nagunii ... Pealegi peab kohalik maastikus ellu jääma, saama sealt äraelamiseks piisava sissetuleku. Seega tuleb teistel (turistidel, planeerijatel, vallaametnikel, teadlastel jt.) soovitu saavutamiseks omanikku veenda käituma nii, nagu neil parasjagu tarvis on. On see siis raha, millega motiveeritakse, või midagi muud. Siinkohal tulevad meelde kaks Võrumaa naabrimeest, kellest üks pidas turismitalu, teine lehmi. Turismitalu söögitoast avanes "meeliülendav vaade" naabrimehe sõnnikuhunnikule. Lahendus oli lihtne. Turismitalunik kutsus naabrimehe koos oma külalistega hommikukohvile, tutvustas teda ja näitas, et seal ongi selle mehe talu. Sõnnikuhunnik kadus paari päevaga... Maastik on kokkulepe igal juhul, probleem on ainult selles, kas see kokkulepe saavutatakse üksmeelselt või suruvad tugevamad nõrgematele oma arvamuse peale. Võimalusi on niisiis kaks: harmoonia- või konfliktimudel [1]. Harmooniamudel ennetab uusi konflikte. Harmooniat saavutada on küll raske – tuleb palju inimestega rääkida, teisi kuulata, võib-olla ka oma seisukohti revideerida –, kuid tulemus rahuldab enam-vähem kõiki. Konfliktimudeli kokkulepet on palju lihtsam saavutada: maksab tugevama jõud ja õigus. Selline otsus ei ole alati tark, sest võitja ei näe ette uusi konflikte ega jaksa tagajärgi kontrollida. Teeme seaduse, aga kes selle täitmist jälgib? Loome finantsinstrumendi, aga mis siis, kui kohalik petab? Või lepime siiski kokku? Kui maastik oleks üksnes objektiivne, ei oleks probleemi. Igal meist on oma subjektiivne maastik, täis müüte, mälestusi ja lugusid. Neid maastikke ei saa hoida, nad on õrnad ja hajuvad niikuinii. Aga nad annavad palju juurde meie igapäevamaastikule, sellele, mis auto või traktori aknast paistab. Igasugune maastiku muutmine eeldab kokkulepet. Kas kelleltki tema lugude äravõtmine on kompromiss? Sakslased räägivad sellest, kuidas isegi hea planeeringuidee võib ebaõnnestuda, sest eelmisel korral ei räägitud kohalikega piisavalt, ei kutsutud neid laua taha [2]. Ja mida teha tavainimestega, nendega, kes ei ole kohalikud, kuid kes ikkagi teavad lugusid? Hinge: "Ja kõige imelikum oli see, et mõned aastad tagasi ma nägin Väälmast kogu aeg mingit kordusunenägu." Aili: "Ma rääkisin Piretile, et mina olen näinud ka Väälmast unenägu ja näinud, et seal majas keegi on elanud, seal all... mingeid asju... ja inimesi liikumas..." Hinge: "Mina nägin unes seda, et sääl suure toa all oli konku ja sääl oli pakke ja sääl oli asju ja... Ise mõtlen, et jumal, seda maja ju polegi enam ja ma näen unes! Viimati, kui ma nägin seda maja, siis see suure toa põrand oli kõik viltu, sealt koja poolt otsast oli ta talade pealt maha vajund ja mädand." Aili: "Ja mina olen näinud sama unenägu, et seal ei elanud inimesed mitte majas, vaid elasid maja all keldris. Et mingid võõrad inimesed on seal olnud. Ja ma olen näinud seda unenägu, et ma olen taadiga sinna läinud ja jälle on seal keegi olnud ja mingi hirm on, et keegi võõras on seal või et kus nad seal elavad..." KIRJANDUS:1. Jones, M. 1993. Landscape as a resource and the problem of landscape values. The politics of Environmental Conservation, proceedings from a workshop. Trondheim. |
