Kapten Saarso päevik

Robinsoni saarel

Bahia Cumberland kujutab endast ookeanile avatud lahekääru mägise Robinson Crusoe saare põhjarannikul (vt. eelmise osa avafotot; arvesta, et fotode allkirjad lk. 449 ja 450 on vahetusse läinud. Toim.). Lahe kaldal paikneb saare ainus küla ja sadamasild, mille äärde tuleb saart varustav väiksem kaubalaev. Pisemad alused, nagu jahid ja kohalike kalurite paadid, seisavad reidil ankrus, sest ookeani ummiklaine tõttu pole kai ääres peatuda võimalik. Seepärast on laht sihvaka kerega madalapardalisi puupaate tihedalt täis. Kõik nad on kinnitatud ühe või kahe ankrupoi külge ning paljudel loksub ahtri taga mõnemeetrise otsajupi küljes veel puurisarnane puidust sump. Seega on kogu reid üks paatide, poide, sumpade ja neid kõiki ühendavate otste rägastik, kus isegi Lennuki jullaga navigeerimisel pidime väga tähelepanelikud olema.

Saare ainsad autoteed jäävad küla piiridesse. Lennuväljale, mis paikneb edelapoolsel neemel, pääseb paadiga või jalgsi mööda kitsast jalgrada. Seal liiguvad ka väikesekasvulised hobused, kuid mõistagi ilma vankrita. Rada ületab mäekuru, kus asub mälestustahvel Robinson Crusoe prototüübile. Inglise tüürimees Alexander Selkirk veetis XVIII sajandi algul saarel neli aastat ja neli kuud täielikus üksinduses, põhjuseks lepitamatu tüli kapteniga. Kas üksinda saarele jätmine oli tema vaba tahe, hukkamise viis või alternatiiv üle parda heitmisele, pole päriselt teada. Mälestustahvel asub paigas, kuhu kitsukest rada pidi tõusis Selkirk iga päev lootuses silmata laeva, kes tema vangipõlve lõpetaks.

Robinson Crusoe saar on äärmiselt huvitav oma taimestiku poolest: siin on säilinud mitu endeemset liiki. Kõige tähelepanuväärsemad on kindlasti "sõnajalgpuu" (puukujuline sõnajalg) ja "kapsapuu". Viimane on saanud nime lihavate lehtede järgi. Purjelaevade ajastul söödi neid nagu kapsaid, et leevendada skorbuudiohtu. Kapsapuid ja kogu saare taimestikku hävitasid oluliselt kitsed. Need loomad asustati paljudele ookeanisaartele taotlusega leida randumisel eest värsket liha. Kitsede ja meremeeste "koostöö" tagajärjel on kapsapuu tänaseks täieliku kaitse all ning noori puid istutatakse külasse aina juurde.

Saare juhtiv majandusharu on homaaripüük. Väidetavalt on just siinsed homaarid maailmas kõige enam hinnatud. Püügiks kasutatakse teivastest valmistatud puurisarnaseid lõkse, saaki säilitatakse elusana sumpades ja äravedu toimub lennukiga. Nõnda jõuab selle väikese saare ainus arvestatav ekspordiartikkel tarbijani värskelt ja kujutab endast luksusrooga. Eelpool kirjeldatud arvukad paadid Bahia Cumberlandi lahel ongi peamiselt homaaride püügiks ja ehitatud kohapeal. Küsisin kohalikelt, mis saab siis, kui tuul nordi kandib ja tormiks paisub. Nii juhtuvat haruharva ja seda osatakse paar päeva ette ennustada. Siis sikutatakse kogu homaarilaevastik kaldale, sest muidu jääks järele vaid pilpad.

Lõpuks Lihavõttesaar Rapa Nui

2. mai hommikul alustasime ankru ülesvõtmist, et võtta kurss Lihavõttesaarele ehk Rapa Nuile. Viiekümnest meetrist ketist saime nelikümmend üle peli ja edasi mitte tolligi. Kui Abruka meeste väljendit kasutada, siis ankur oli "kindi kut lutikas looma ihu küljes". Proovisin käiguga ettevaatlikult ja siis ka pisut suuremate pööretega eri suundadest ankrut lahti sõita, kuid see ei andnud mingit tulemust peale kartuse vöörist üle ulatuv ankrurull laeva küljest lahti murda. Nagu kiuste, oli ka kõik päevad süüdist puhunud tuul kantinud vesti ja tõusnud kiiruseni 20 m/s. Edasi üritada olnuks liialt ohtlik, kuna vajalikku sügavust oli kalda poole alla poole kaabeltau. Otsustasin oodata tuule nõrgenemist või pööramist, et siis ankur ja kett ikkagi terves tükis kätte saada.

Järgmise päeva hommikuks oli tuul veidi järele andnud ja seega saime alustada ankru päästmise üritust. Oli tõenäoline, et see on jäänud mingi põhjas lebava vraki või muu rauakolu külge. Selle kasuks rääkis ka eelmistel päevadel ketti mööda levinud metalne krobisev heli. Asusime ketti pardale vinnama, kasutades selleks seeklitega varustatud kahte eraldi otsa. Ikka nii, et seekel keti külge nii madalale, kui ulatusime, siis kepsli abil peaaegu tekini, uus ots allapoole külge ja teise kepsliga üles. Sel viisil saime ketti umbes jalapikkuste sammudega pardale vinnata, kuid pinge selles aina kasvas. Lootsin, et ühel hetkel vabaneb ankur järsu ropsakaga, kuid seda ei juhtunud. Läbi vee hakkas hoopis kumama mingi paari meetri pikkune vari, mis töö edenedes üha selgemaid piirjooni võttis. Lõpuks tõstsime veepinnale terasrelssidest kokku keevitatud risti, küljest lähtuva otsa olime sunnitud läbi lõikama. Mõistagi oli tegemist surnud ankruga, mille sarnaseid pidi lahes poide arvu järgi otsustades olema palju. Selleks ajaks oli meie ettevõtmisega ühinenud ka kolm kohalikku homaaripüüdjat, kelle peamine taotlus näis olevat see kolakas meie abiga rannale toimetada. Kuna jahi kerele tekkivad sügavad kriimustused neid ei häirinud, püüdsin nad iga hinna eest otsesest tegevusest eemal hoida, mis küll päriselt ei õnnestunud. Meie ankrukett oli moodustanud risti ümber sõlme, mis oli justnagu pool seasõrga ning selle lahtiharutamine pärast risti parda külge riputamist nõudis kõvasti vaeva. Kohalikud mehed hakkasid aga üha ägedamalt rääkima neile tekitatud suurtest kahjudest ning andsid otsesõnu mõista, et oleme neile võlgu. Nende rahustamiseks ohverdasin pudeli Piscot ja lõpuks lasin kahel meie mehel aidata see neetud kolakas randa viia. Seejärel tõstsime pardale poijaama ning võtsime kursi lahest välja.

Kümne minuti pärast kutsus meid raadio teel sadamakapten ning andis korralduse reidile tagasi pöörduda, lubades ise paadiga pardale tulla. Niisugusel puhul keelduda ei saa ning varsti olid mornid homaaripüüdjad koos sadamakapteniga meil poordis. Nende nõudmised ja oma kahjude hinnang ületasid realistliku piiri ja seepärast deklareerisin, et reidile saabudes jäime ankrusse sinna, kuhu sadama raadiojaam soovitas. Ka oli mulle selge sõnaga öeldud, et mingeid ohte ega takistusi pole. Seega rõhusin kohaliku võimu eksitavale teabele. See mõjus ja pärast lühikest omavahelist nõupidamist soovis sadamakapten meile head reisi. Lennuk võttis aga seitsmepallises SSE tuules purjedel rehvid sisse ning alustas pikka merekurssi, mille lõppsihiks saar nimega Rapa Nui.

Kulus kaksteist päeva väga vaevalist purjetamist pidevalt suunda ja kiirust muutvas tuules, mis küll enamasti vastaline kippus olema, kuni 15. mai hommikul ilmus horisondile meie reisi üks ihaldatumaid sihtpunkte, Lihavõttesaar ehk Rapa Nui. Nüüdseks olin lõplikult veendunud, et mõnedes ookeanipurjetajatele mõeldud käsiraamatutes lubatud "passaatide mõju" lõuna pool kahekümnendat lõunalaiust ei pidanud vähemalt aastal 2000 paika ning tõdesin veel kord, et usaldusväärseim teos selles vallas on siiski Ocean Passages for the World. Sama päeva õhtul kell 20.55 andsime Hanga Roa lahes neli kaabeltaud kaldast ankru alla ning jäime ootama hommikut, et kohaliku paadiga maale pääseda. Sadamakapten oli andnud kindla soovituse mitte üritada oma jullal randuda. Seda soovitust kinnitas rannast kostev murdlainete mürin ja kuuvalguses paistvad vahused veevallid.

Lennuki jõudmisega salapärasele Lihavõttesaarele maakera vastasküljel katkeb sedapuhku Eesti Looduses kapten Mart Saarso päevik, mis räägib purjelaeva ümbermaailmareisi esimesest kaheksast kuust. Reisist mitme kandi pealt ülevaadet saada aitavad Lennuki madruste Tiit Pruuli ja Kaido Kama vastsed raamatud (ilmusid oktoobris, kui retke lõpust oli möödunud seitse kuud). Eesti Looduses jätkuvad mitmesugused huvitavad kaugematest ja lähematest maadest aga ka järgmisel aastal.

Kivisse raiutud lindinimesed Rapa Nui saarel. Taamal Motu Nui, Motu Iti ja Motu Kaokao (kaugemalt lähemale).	Rano Kau kraater Lihavõttesaarel. Autori fotod