Selgub, et Eesti Loodusel on kombeks kirjutada kadakast pikemalt
kord kümmekonna aasta tagant [2, 3, 4]. Pisut rohkemgi aega
on nüüdseks jälle möödunud viimasest
suuremast tähelepanust kadakale 1984. aastal. Tutvustame
teda siis nüüd uuele lugejale, värskendame mälu
ja lisame juurde seda, mida uurijad vahepeal uut teada on saanud.
Seda enam, et ta on nüüd meil aasta puu. Ent ikkagi
-
Selline küsimus tõusis kohe kadaka kui rahvuspuu kandidaadi
puhul: kas ta ongi üldse puu ja seega sobilik kandideerima?
Vastusena sellele küsimusele on kadakas juba kümmekond
aastat tagasi Eesti Looduse lehekülgedel oma eluloo (ehk
nagu nüüd peenelt öeldakse - CV) esitanud, kordame
seda põhijoontes. Olud on ju vahepeal muutunud. Olud ongi
kadaka puhul tihti tähtsad - et millised on kasvutingimused
ehk kas tal on lastud puuks kasvada. Puuks nimetame puitunud varrega
taime siis, kui ta kasvatab juurekaelast ühe tüve, millest
siis omakorda lähtuvad oksad; need moodustavad võra
ehk krooni. Kui juurekaelast saab alguse palju võrdväärseid
tüvesid (peatüvi on lühiealine), siis on tegemist
põõsaga. Kadakaid lähemalt vaadates näeme,
et nende hulgas ei olegi puid nii vähe kui esialgu arvata
võiks. Nad on ainult kasvult väheldased ja ka võra
algab sageli maa ligidalt. Ei tea, kas tõelisi puukujulisi
kadakaid oleks rohkem, kui neil oleks vabalt sirguda lastud? Siiski
tundub suupärasem öelda kadakapõõsas kui
kadakapuu. Viimase all mõtleme tavaliselt kadaka puitu.
Mida rahvapärimused põõsaks jäämise
kohta ütlevad, sellest on Mall Hiiemäe omal ajal kirjutanud
("Hea puu, palki ei saa", EL 1984, nr. 4).
Mida peaksime selle okaspoosaspuu kohta veel teadma? Enamasti on ta meiega ühte mootu: täiskasvanud umbes kahemeetrised ja lapsed väiksemad. Taimeriigi alama puhul äratab tähelepanu see, et mees- ja nais-kadakad, voi isased ja emased, kuidas soovite, seisavad eraldi (saartel ei solvu keegi, kui räägitakse emasest inimesest naisterahva tähenduses). Väliselt on emased ja isased kadakad sarnased, välja arvatud ehtimise komme: naiskadakad ehivad oma rohelist kasukat tuhmsiniste kadakamarjahelmestega. Tegelikult ei olegi siin tegu marjaga, vaid lihaka käbiga (nii oleks täpsem öelda, sest kadakas on ju okaspuu, nagu kuusk ja mändki).
Kadakas kannab tavaliselt korraga kahte värvi marju - sinakasmusti ja rohelisi, sest valmimiseks kulub kaks kuni kolm aastat. Esimese aasta maikuus saavad emaskäbid (emas-stroobilid) tolmeldatud ja hakkavad arenema tillukeste rohekate viljaalgmetena, mis sama aasta sügiseks on juba märgatavad ja saavad valmis kas järgmise aasta augustis-septembris või alles ülejärgmisel aastal (siis juba enamasti kevadsuvel). Siit tulenevadki lahkarvamused: meist põhja pool, Soomes, väidetakse [5], et kadakamari valmib kolm aastat, meist lõuna pool, Poolas [1], et kaks aastat. Ja mõlemal on õigus! Oleneb tingimustest.
Üksikuid suuri kadakapuid on Eestis alati olnud, neist kõige-kõige... loodame lähemalt teada saada eeloleva aasta jooksul. Aga kadakametsi?
Ei seda ega teist. Sobiks lihtsalt kadastik. 1982. aastal on ilmunud
venekeelne raamat pealkirjaga "Kadakametsad", mille
autor K. Muhamedin käsitleb endise Nõukogude Liidu
territooriumil kasvavaid kadakaliike. Meie hariliku kadaka kohta
ütleb ta, et see on harva põõsas. Raamatus
on juttu põhiliselt mägipiirkondadest, kus inimene
ei ole kadaka kasvu mõjutanud. Eestis leidub päris
looduslikke kadastikke väga vähe, enamasti on nad kujunenud
inimtegevuse mõjul ja võib-olla just seetottu põõsastikud.
Kummaline erand on Nasva kadakamets Hiiumaal. Olgugi, et vähem
kui hektari suurune, on kadakad siin 7-8 meetri kõrgused
ja 20-sentimeetrise tüveläbimooduga. Tõelised
hiiud!
Kuuldused kadakate väga aeglasest kasvust ja rehavarrejämeduste kadakate kõrgest vanusest on sageli liialdatud. Üksikud puukujulised kadakad võivad ju toesti ka vanad olla. Siiski vajab küsimus, kas puukujulised kadakad on suured kõrge vanuse voi kiire kasvu tõttu, veel täpsustamist. Hämmastav oli lugeda aastaid tagasi ühe Nasva kadakametsa kuivanud kännu pealt ainult 56 aastarõngast, kusjuures kännu läbimoot oli 16-22 cm (diameetrite erinevus tulenes kännu ebakorrapärasest kujust). Ehk õnnestub sel aastal välja selgitada mitte ainult Eesti suurim, vaid ka vanim kadakas...
Kadastik on mõneti siinse maaelu peegel. Sealt võime hõlpsasti välja lugeda dramaatiliste sündmuste aegu Eesti külas. Umbes 40-aastased tihedad kadastikud jutustavad heina- ja karjamaade sihipärase kasutuse katkemisest ja sööti jäänud põldudest. Mõnegi kadastiku populatsiooni vanuselisest struktuurist saame välja lugeda loomapidamise piirangud kuuekümnendate keskpaiku: see väljendub alla 30-aastaste kadastikena, milles on vanemate kadakate rühmad mälestusena endistest karja-ja heinamaadest.
Kuidas hinnata kadakate vanust? Kõigepealt kõrguse järgi, kuid küllaltki suure veaga. Poolakate uurimused näitavad, et kümneaastane kadakas voib olla nii 30-sentimeetrine kui ka peaaegu poolteisemeetrine, kahekümneaastane küündida 1,25 kuni 2 meetrini. Vahest siis jämeduse järgi? Inglismaal [6] tehtud uurimused ütlevad, et kadaka tüvi jämeneb väga erineva kiirusega ja seetõttu ei saa tüve diameetri järgi vanust usaldusväärselt hinnata. Mõne alla viiesentimeetrise läbimõõduga kadaka tüvelt voib hõlpsasti lugeda niisama palju aastaid kui Nasva kadakailt. (Ei midagi ebaloomulikku, ka rabamänd ja palumänd võivad anda samasuguse paari). Heal pinnasel edeneks ehk kadakaski jõudsalt, kui teised tal seal üle pea ei kasvaks. Viljumiseks vajab kadakas kindlasti valgust, varjus jääb ta ahtraks.
Paistab, et kadastikele sobivad ranniku ja saarte niiske õhk ja lubjarikas pinnas, võib-olla ka see, et rohttaimede kiduram kasv lubab siin noorel kadakal üsna konkurentsivabalt edeneda.
Hea lõhnaga ja tugevat kadakapuitu on osatud hinnata juba
ammustest aegadest. Seetõttu läksid suuremad puud
pidevalt tarbeks, karjamaade puhastamisel raiutud peenem võsa
leidis rakenduse küttena. Sellest, kuidas ja mida kadakast
vanasti tehti, annab ülevaate Ants Viirese raamat "Puud
ja inimesed" (1970. a. Eesti Looduses on avaldatud mõned
osad sellest raamatust, mis tollal polnud veel ilmunud). Seal
on juttu kõigist kadaka kasutusviisidest, alates lõhnavatest
õllekappadest ja tugevatest odavartest kuni kadakasuitsu
kui esiaegse desinfitseeriva ja desodoreeriva vahendini välja.
(Kadakast tõbede tõrjujana on lubanud lähemalt
kirjutada Aili Paju.)
Nüüdisajal kasutatakse kadakamarju ka vürtsina. Sellestki on plaanis eraldi lugu (maitsetaime huvilistele juba hästi tuttavalt Erich Kukelt), meenutagem siin vaid nendega rohkem või vähem maitsestatud kuulsat viina - dþinni. Kadakamarjad sisaldavad rohkesti suhkrut (mõnedel andmetel kuni 40% kuivkaalust), mis segus vängete eeterlike õlidega ei ole marjade söömisel nauditav. Teise maailmasõja ajal said saarte elanikud sakslastelt kadakamarjade eest vahetuskaubana suhkrut, mälestuste järgi üsna soodsalt. Milleks sakslased varutut pruukisid, ei ole täpselt teada, kuid voimalusi on mitmeid: kilost kadakamarjadest voib saada 30 g 60-protsendilist suhkrusiirupit voi 0,75 l veini voi 140 ml 60-kraadilist tõelist dþinni, ravimitest ja vürtsist rääkimata.
Kadastikel on praegu kummalised ajad. Metsamüügis osaleb
kadakas nagu puu puude seas ja nõnda nad kaovadki piiri
taha... Vahest oskaksime kadakat Eestiski väärikalt
töödelda? Ent võib-olla ei ole siis, kui oskused
meelde tuletatakse, enam ühtki sõrmest jämedamat
kadakavitsa võtta.
Kadakamarjade kogumine saartel edeneb, nii Liviko, apteekide kui ka ekspordi tarbeks. Samas on kadastike struktuur kiiresti muutumas. Kohati raiutakse piiritaha müügiks välja kõik suuremad kadakad, kohati kasvavad talongiajastul uuesti karja tarbeks puhastatud kadastikud taas kinni ja tuleva sajandi uurijad võivad ehk kadastikust välja lugeda, et 1990. aastate keskpaiku saadi tublit täiendust noorte kadakate näol: sööti jäänud põldudele tekkisid uued kadastikud. Niisiis ei kao kadakas kui liik ka praeguse Eesti Vabariigi ajal kuhugi, ükskoik, kuidas me teda ka ei kasutaks.
Seevastu suured kadakad vajavad praegu kindlasti kaitset, sest enamasti on nad toepoolest kasvanud siin enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist (Nasva kadakate seni korralikult tõestamata kiire kasv on ikkagi erandlik). Ka ei ole alust arvata, et kadastike parim kasutusviis on nende maharaiumine ja välismaale müümine. Ei tea, kes peaks kadastike majandamist korraldama: soovitama-määrama, millised kadakad-kadastikud iluks, millised marjamaaks ja millised tarbepuuks? Ehk aitaks edaspidi kadakat ka rahvuspuu staatus.
Muidugi tahaksime koik olla suured ja tugevad ja rahvuspuunagi
eelistaksime midagi vägevat, kuid vahel on palju kasulikum
olla kadakas. Näiteks tormituule ja äikese puhul. Ma
ei leia paremat põhjendust ja seega tsiteerin Ants Viirest
("Puud ja inimesed" 1975, lk. 82) : "Kõike
eelnevat arvestades ei ole põhjust imestada, et kadakast
on saanud omamoodi sümbol meie tuulise kodumaa ja kogu meie
rahva jaoks. See puhastava ja raviva toimega vähenoudlik,
jändrik, visa ja tugev põõsaspuu hoiab kindlalt
kinni kehvade paepealsete õhukesest maakamarast ning kasvab
vahel ootamatult suureks ja uhkeks, kehastades nõnda olude
kiuste säilivat kustumatut elujõudu."
KIRJANDUST kadaka kohta:
1. F a l i n s k i, J.B., 1980. Changes in the sex and age
ratio in populations of pioneer dioecious woody species (Juniperus,
Populus, Salix) in connection with the course of vegetation succession
in abandoned farmlands. Ekol.pol. 28?, 3.
2. K a a r, E., 1965. Kadakas - loopealsete ja paekaljude küpress.
Eesti Loodus, 2.
3. K a l d a, A., 1984. Ringi ümber kadaka. Eesti Loodus,
4.
4. M e r i h e i n, A., 1973. Kadajas ja tema sugulased. Eesti
Loodus, 7.
5. R a a t i k a i n e n, M., T a n s k a, T. 1993. Cone and seed
yields of the juniper (Juniperus communis) in southern and central
Finland. Acta Bot. Fennica 149.
6. W a r d, L.K., 1982. The conservation of Juniper: longevity
and old age. J. Appl. Ecol. 19, 3.