Iga päev jälgivad meid kümned
silmapaarid: inimesed, linnud, sisalikud, konnad, putukad, ämblikud...Iga päev jälgivad meid kümned
silmapaarid: inimesed, linnud, sisalikud, konnad, putukad, ämblikud...
Jälgimine on väga levinud tegevus, millel on mitmesuguseid eesmärke. Tuntud vaatlejad on eriteenistused, ajakirjanikud ja naabrinaised. Nemad jälgivad tavaliselt teisi inimesi. Tegelikult on aga kõik jälgijad alati ka ise kellegi huvi objektiks. Kõige olulisem organ, mida seejuures kasutatakse, on silmad.
Siin ja edaspidi tulebki juttu igasugustest jälgijatest. Jälgi Sinagi seda lugu.
Inimese silm on väga tundlik ja efektiivne organ. Silma reetinas on umbes 100x106 kepikest, 6x106 kolvikest ning umbes 106 ganglionirakku ja optilise närvi aksonit. Inimesed võivad eristada miljoneid eri värvitoone. Nende silm suudab vabalt kindlaks teha mingi objekti nihet 3-5 kaaresekundi võrra, hinnata liikumise kiirust ja objektide kaugust. Peaaegu kogu inimkonna talletatud kogemustepagas on raamatute ja muude infokandjate näol kättesaadav ainult silmade abil. Siiski ei usalda inimesed sageli ise oma nägemismeelt ja kasutavad selle parandamiseks mitmesuguseid lisavahendeid, nagu võib näha juuresolevalt pildilt. (Vahel läheb neil pisikese putuka jälgimiseks tarvis seljatäit optikat.) Samas on inimesed tihtipeale sunnitud lisavahendeid kasutama. Silmaläätse lisandub uusi rakke kogu elu, kuid uued rakud tekivad ainult silmaläätse pinnale. Seega on läätse seesmised rakud kõige vanemad ja kõige kaugemal toitevedelikust, mis ümbritseb läätse. Läätserakke ei saa toita kapillaaride kaudu, sest need hägustaksid kujutist. Seetõttu silmaläätse keskosas asuvad rakud vananevad ja surevad esimestena. Lääts muutub jäigemaks ning silmal on raske kohaneda eri kauguses olevate objektide teravaks nägemiseks. Seetõttu tekibki sageli prillide vajadus keskealistel inimestel, kes varem ilma läbi said.
Nägemismeel ei ole siiski ainult inimlooma privileeg. Liikudes metsas, linnas või ka kodus istudes võime kindlad olla, et nii mõnigi silmapaar jälgib meid. See võib kuuluda mõnele ämblikule, putukale või konnale. Võimalusi on palju. Kas olete kunagi fantaseerinud, mida need silmad tegelikult näevad ja millised nad ise on? Sellest edaspidi.
Foto: Arne Ader