KADAKAS on peidus üheksa arsti

Aili Paju

Mõni aasta tagasi tõi kolleeg mulle USA-st prospekti, mis tutvustas ühes New Jersey labortehases toodetavaid taimseid ravimeid. Uurides seal kasutatavate taimede nimistut, jäi pilk pidama sõnal "kadakamari". Pole võimalik, oli esimene mõte. Meenus tuntud keelemäng: mis juhtub eestikeelse sõnaga siis, kui asetada selles rõhk viimasele silbile... Ent taime ladinakeelne nimetus Juniperus communis ei lasknud kaksipidi arvata - nimistusse oli tõepoolest kantud eestikeelne kadakamari. Selles tehases töödeldakse eri maailmajagudest toodud ravimtaimi ja firma omanikud on leidnud viisaka võimaluse, avaldamaks austust taime päritolumaale: ladinakeelse nimetuse kõrvale märgitakse taime emamaal kasutatav nimetus. Kuid miks oli just kadakamarjal au olla seal nõnda eestikeelsena esindatud?

Põhjus selgus kohe. Leidsin samas väikese tuhmivõitu foto aastast 1943: Saaremaa kadakate keskel seisab vanaisa Madis, tema poeg ja pojapoeg. Üks neist, dr. Voldemar Madis, on New Jersey firma üks omanikke. Põgenedes Eestist 1944. aastal, oli perekond võtnud kodunt kaasa kadakataime.

Mu esialgne üllatus asendus imetlusega: kes kunagi on üritanud kadakat ümber istutada või üles kasvatada, see teab, kui vaevarikas see on ja kui suuresti sõltub edu õnnest. Sest see okaspõõsas(puu) kasvab aeglaselt ja näib aastaid igatsevat oma algkodu järele. Kui kadakas on aga otsustanud ellu jääda, siis võib tema eluiga ulatuda tuhande aastani. Ja küllap ei olnud Saaremaalt lahkuvatele inimestele teist nii südamelähedast taime, kui õhukese mullakamaraga paeklibusel maal juuri ajanud

 

kodune kadakas.

Läänemaa ja saarestiku eestlasele on kadakas lihtsalt OMA. Just sealmail võib teda näha lausa äraarvamatus mitmekesisuses: nii ühe-kahemeetrise või päris maadligi põõsana kui ka kuni kümne meetri kõrguse puuna. Saaremaa kaunite, omapäraste põõsasvormide kujundajaiks on kohalikud "aednikud": lammaste ihaldatud noored kasvud sisaldavad 30-40% suhkrut, pektiini, kuni 700 mg% vitamiini C, puhastava toimega eeterlikku õli.

Viimase poolest on eriti rikkad kadakamarjad (lihakad käbid), kus a[alfa!]-pineeni, borneooli, kamfeeni ja kadineeni sisaldus küünib 2%-ni. Marjadest on eraldatud veel vaikainet (9,5%), kollast pigmenti juniperiini, mõru- ja parkaineid, rasv- ja orgaanilisi happeid.

Kadakas kasvab meil ka mandril - loodudel ja liivamaadel, kus ta peab leppima õhukese või vaese mullaga. Lõuna- ja Ida-Eestis on ta kujunenud eriliselt lugupeetavaks, koguni pühaks, seda kindlal põhjusel: kadakamarjal on rist otsa ees. Sest sealt, kus seisab rist, hoiab vanakuri eemale. Ka kadakapuust rist kalmul kaitseb kadunukest kaua - kuni 50 aastat võib ta ilma meelevallas vastu pidada.

Kadaka sitkus, toimetulek ka kehvades oludes ning kohanemisvõime erineva pinnase ja kliimaga (kasvab tundrast troopikani) on ilmne alus ta laiale ravitoimele. Kuigi tema sattumisest New Jersey farmaatsiafirma nimistusse kumab vastu ühe eestlase nostalgiline armastus koduse põõsa vastu, on tegelik põhjus siiski kadaka väärtus ravimtaimena. Tervistav toime on kõigil tema osadel - juurtest marjadeni.

 

Usk kadaka ravijõusse on väga vana

Suitseva kadakaoksaga on astutud nõidumise, vanakurja, raskete haiguste (katk, pidalitõbi) vastu. "Eestlased tarvitavad kadakat nagu parfüümi," kirjutas J. Luce 1823. aastal. "Ühte kätte võtavad nad küünla või põleva puutüki, teise kadakaoksa, panevad selle põlema, kustutavad vehkides kohe ära ja nii on nende tuba läbi suitsutatud."

Kadakasuitsuga puhastati tuba, kui perre oli sündimas lapsuke. Nõnda hävitati tarest nii haigusetekitajad kui ka kurjus.

Siinkohal ei jäägi muud, kui kinnitada esivanemate tarkust, sest kadakaokstes ja -marjades sisalduvad eeterlikud õlid on tugevad desinfitseerijad: nad toimivad põletikuvastaselt ja puhastavalt paljude haigusetekitajate mikroobide vastu. Õigus on eesti vanasõnal: "Kadajemarja olla ütsme haiguse vastu."

Niisiis pruugib rahvameditsiin kadakamarju ja -oksi üsna laialt. Marju tarvitatakse kui sapiajatit, gaasivalude kõrvaldajat ja menstruatsiooni korrastajat. Reuma- ja närvivalude vastu aitab kadakaokste vann, mis on eriti tõhus siis, kui koos kadakavihaga leotatakse kuumas vees (2-3 tundi) nõgesevihta.

Kadakaõli kui arstimit hinnati Liivimaal juba XVI sajandil. Sellega raviti nahahaigusi ja võeti ära jooksvavalu. Et kadakaõli on nüüd taas hinda minemas, siis mõni sõna ka sellest, kuidas meie esivanemad seda kodusel teel valmistasid. Vanasse patta pandi kadakaoksi, puitu ja juuri ning tehti tuli alla. Pada seati poolkülili, nii et kuumuses eralduv kadakaõli tilkus sealt alla seatud nõusse. Selle mustjaspruuni tihke vedelikuga raviti peaaegu kõiki nahahaigusi (sügelised, lööbed, haavandid, põletikud).

Ent kolme suurema haiguste rühma puhul tunnustab kadakamarjade silmanähtavat toimet ka

 

tänapäeva meditsiin.

Kadakamarjad on kasutusel erituselundite põletiku ja veepeetuse vastu, külmetushaiguste (hingamisteede põletikud) ja seedeelundite põletike korral.

Ning veel ühes asjas on rahva- ja teaduslik meditsiin täiel üksmeelel: pikemaajalisel kasutamisel hakkavad kadakamarjad ärritama neerukudet. Ägedate neerupõletike korral ei tohi kadakamarju üldse tarvitada.

Nüüdisajal tarvitatakse ravimina kõige rohkem marju, millest valmistatakse teed, tõmmist, tinktuuri, siirupit, õli. Marju kogutakse augustist oktoobrini, droogiks kõlbavad ainult küpsed sinaka kirmega mustad marjad. Meenutagem: kadakaoks kannab ühtaegu nii esimese aasta rohelisi kui ka teise (kolmanda) aasta valminud marju.

Kõige õigem oleks koguda marju käsitsi, kuid meie kärsitul ajal inimene ju ei malda... Kiirustajaile siinkohal kaks võtet, üks ajalooline, teine tänapäevane.

Vanasti korjati kadakamarju sõelaga. "Sõel pandi oksa alla, pulgaga koputati oksa peale, siis kukkusid küpsed marjad sõela, okkad ja muu puru läks läbi sõela maha." (Rapla)

Uuemal ajal asetatakse põõsa alla kas plastikaatkile või lina ja raputatakse siis oksi: varisevad ainult küpsed viljad. Lubamatu on põõsaid rapsida või kepiga peksta, sest nõnda vigastatud põõsalt pudenevad maha ka rohelised marjad, millel pole väärtust, ning järgmisel aastal pole enam midagi võtta.

 

Lõpetuseks midagi igapäevast

Külmetushaiguste korral valmistatakse tõmmis järgmiselt: teelusikatäiele peenestatud kadakamarjadele lisada klaas keeva vett ja lasta tõmmata soojas (kaane all) kuni veerand tundi. Seejärel kurnata ja juua soojalt pool klaasi korraga. Paneb higistama ja võtab köha ära.

Seedeelundite põletike ja veepeetuse korral võetakse tõmmise valmistamiseks supilusikatäis peenestatud marju 1,5 klaasi keeva vee kohta ning lastakse tõmmata pool tundi. Pärast kurnamist ja jahutamist tarvitada supilusikatäis korraga 4-5 korda päevas.

 

Tagasi sisukorda