Eluslooduse seisundi järjekindel jälgimine ja hindamine pole Eestis tegelikult mitte viimase aja algatus. Ainuüksi Eesti Loodusuurijate Seltsi käsutuses on kirjed pikaajaliste, isegi sajandi taha ulatuvate elustiku vaatluste kohta. Näiteks 1867. aastal alustas F. Hoiningen-Huene Lehtses umbes pool sajandit väldanud fenoloogilist vaatlustsüklit, millest on kokkuvõtte teinud A. Üksip 1927. aastal. Ka paljudes teistes meie teadusasutustes (näiteks Tartu Ülikooli loodusteaduste instituudid, Zooloogia ja Botaanika Instituut, Metsainstituut, Maaviljeluse Instituut Sakus, looduskaitsealad) ja mõnelgi uurijal on rikkalikud erialased eluslooduse vaatlusread, enamasti talletatud seoses mingi konkreetse aeganõudva uurimisteemaga.
Alates 1960. aastatest koguti tookordse üleliidulise "Looduse kroonika" metoodika alusel rohkesti ja põhjalikke elustikuandmeid looduskaitsealadel. 1980. aastate algupoolel püüdis omaaegne Looduskaitse Valitsus luua ühtset seirekava (sealhulgas elustiku jälgimiseks). 1993. aastal valmis riikliku keskkonnaseire kontseptsioon, mis sai aluseks riiklikule keskkonnaseire programmile. Viimasesse lülitati alamprogrammina liikide ja koosluste seire, mis hõlmab maismaaelustikku. (Teised bioloogilised alamprogrammid hõlmavad metsa-, mere- ja sisevete elustikku ning aerobioloogilist seirele.)
Võib öelda, et põhjusi on mustmiljon, kuid koondame need kolme põhipunkti.
Esiteks. Et hinnata meie looduskaitsetegevuse, seaduste, normide ja programmide tõhusust ning tulukust. Seire peab andma vastuse küsimusele: kas kogu see töö, mida keskkonnaministeerium, maakondade looduskaitseteenistused ja kaitsealad teevad või teadusasustused soovitavad, kaitseb tegelikult Eesti elustiku liike ja kooslusi? Näiteks: kas viinameäeteo riikliku kaitse alt välja jätmine 1994. aastal oli ennatlik või õigeaegne?
Teiseks. Et omada pidevat ülevaadet looduse seisundist: milliste liikide ja koosluste seisund on stabiilne, millistel paranev, millistel ärevust tekitav. Näiteks võsastumise mõju loopealse liigirikkusele.
Kolmandaks. Et varakult teada anda olulistest muutustest eluslooduses, eriti aga hoiatada ohtlike tendentside eest, mis võivad viia liikide või koosluste kadumiseni. Näiteks viimased vaatlusaastad näitavad, et mägi-kadakkaera viimane tugipunkt Eestis Lasnamäe nõlval on ilmselt hävimas (vt. Ülle Kuke artiklit).
Praegu pole meil sellist inimest ega ka kollektiivi, kes tunneks põhjalikult kõike, mida seire hõlmab. Seepärast on liikide ja koosluste seire alamprogramm korraldatud paljude asutuste ühistööna. Eestvõtja - Metsainstituudi Looduskaitse Uurimiskeskus - on loonud lepingulised koostöösidemed teadusasutustega (Zooloogia ja Botaanika Instituut, Ökoloogiainstituut, Tartu Ülikool, Tallinna Botaanikaaed), kaitsealade [ei taha mehitamist!] ja erialaühingutega (Loodusuurijate Selts, Ornitoloogiaühing, Terioloogiaselts). Kokku on selle tööga hõivatud üle saja inimese.
Metoodiliselt tuli kõige enam arendada taimekoosluste ja haruldaste taimeliikide seiret. Pikaajalisi liikide vaatlusi on ka varasemast ajast, kuid need hõlmavad väikesi alasid või seostuvad mõne konkreetse teadusliku ülesande lahendamisega. Nüüd on tarvis vaadelda Eestimaad tervikuna ning valida välja liigid ja viisid nende jälgimiseks. Nii saaksime selge ja usaldusväärse kirjelduse looduses toimuvatest muutustest. Loomastiku, eriti linnustikuga on veidi lihtsam seetõttu, et paljusid seniseid vaatlusmetoodikaid, näiteks rahvusvaheliste rändevaatluste omi, saab hõlpsasti kohandada ühtse elustikuseire nõuetega.
Seirejaamade paigutus sõltub, vähemalt esialgu, eelkõige seireks valitud liikide ja koosluste levikualast. Et vaatluse all on mitmed merelinnud ning ka suur osa haruldasi ja ohustatud liike/kooslusi asub Lääne-Eestis ja sealsetel saartel, siis on vaatluste raskus kandunud just sinna (vt. skeem).
Programm haarab kõiki põhilisi elustikurühmi. Näiteks 1994. aastal oli vaatluse all 57 haruldast taimeliiki, 550 selgrootut (arvu teeb suureks valguspüünistesse sattuvate ööputukate liigirikkus), 50 kalaliiki, 15 kahepaikse- ja roomajaliiki, 220 linnu- ning 45 imetajaliiki. Peale selle tehti vaatlusi kaheksas taimekoosluses. Iga vaadeldava objekti puhuks on vaja just talle iseloomulikku vaatlusmetoodikat ja tunnuste registreerimisviisi. Eelmisel aastal tehti kokku umbkaudu 40 000 üksikanalüüsi.
Me peame jätkama! Mõnikord juhtub nii, et suure hooga alanud asjad hääbuvad vaikselt. Kuid seire mõte ju järjepidevuses ongi. Nagu asjade arengus ikka, täpsustub aja jooksul metoodika ja muutuvad eri projektide osakaalud. Vahelduvad ehk ka tegijad. Arvata võib, et lähiaegadel liitume naabritega ühtsesse vaatlusvõrku.
Seiret toetab ja kohustab ka seadus.
1) Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis on öeldud, et
(artikkel 7 lõige b) tuleb seirata /.../ bioloogilise mitmekesisuse
komponente, pöörates erilist tähelepanu neile,
mis nõuavad kiireid kaitsemeetmeid ning neile, mis pakuvad
suuremaid võimalusi säästvale kasutusele (vt.
ka M. Külvik. Milleks see meid kohustab? Eesti Loodus, 1994,
lk. 75);
2) säästva arengu seadus (§ 11) kohustab vastu
võtma seireseaduse ja
3) kaitstavate loodusobjektide seadus kohustab (§ 25) meid
jälgima kaitstavate loodusobjektide seisundit (aga juba selliseid
liike on kokku 539!) valitsuse poolt ettenähtud riikliku
seirekava alusel ja korras.