Helendab kevadine taevalaotus, sädeleb vooluvesi ja helgib hõbevalgete urbadega pajupõõsas kraavi kaldal. Tuikab aasta uus eluring.
Taimeriigis on kevadekuulutajaks paju. Tõtt-öelda ei ole ta küll päris esimene, sarapuu õitseb pisut varem. Ometigi on just pajud varakevadises looduses, kus värve veel vähe, niivõrd silmapaistvad, tooniandvad, pealegi seotud inimtavadega, et märtsi lõppu ja aprilli algust võime küll nimetada urbeajaks. Siis on kombeks viia urvakimpe nii koju kui ka töötuppa. Urvaokstest pärjad kaunistavad kalme. Erilise tähenduse saavad aga pajud palmipuudepühal, mida meil kutsutakse ka urbepühaks (urvapühaks).
Olen jälginud okste müüjaid - et mida nad koguvad ja kimpudesse seovad. Urvakimbud ilmuvad müügile juba talvel ja mida kevade poole, seda rohkem. Pajuoksi lisatakse kuivkimpudele, neid seotakse kokku pohla- ja kollavartega. Urbeajaks tuuakse müüki oksi paarilt-kolmelt kõige varasema arenguga pajuliigilt, väga harva on sortiment suurem.
Kõige hinnatumad on urvapajud oma eelõitsengus - enne õite puhkemist. Urbade järgi ei ole algul võimalik vahet teha, kas oksad on pärit isas- või emaspõõsalt. Pajuurb on tegelikult suur kogum ühesugulisi lihtsa õiekattega õisi, neist igaühel kattesoomus pikkade pehmete karvadega tipus. Koos moodustavad nad valge või halli kasuka, mis kaitseb õrnu õieosasid madala temperatuuri ja külma tuule eest.
Neil pajuliikidel, mille urvad puhkevad enne põõsaste lehtimist, erinevad lehe- ja õiepungad oma kujult ja suuruselt. Lehepungad on väikesed ja võrsele ligistunud, urvapungad aga palju suuremad. Nad hakkasid paisuma juba eelmisel sügisel. Pealt katab neid mütsitaoline (kahest kokku liitunud) pungasoomus. Kevadise päikese soojuses pakatavad pungasoomused juba siis, kui maapind on veel lumelaiguline. Kui aga vesi kraavides voolab, algab pajudel õitseaeg.
Nüüd annavad isasurbadele värvi kollased tolmukapead (erandiks on punapaju, millel nad on punased). Emasurvad saavad heleroheka värvuse väljaulatuvatelt emakasuudmetelt. Vara õitsevatel pajudel istuvad urvad üsna lühikesel raol, hilisematel, nagu ka remmelgatel, on urvaraag pikem, lehistunud ja urvad ise sageli rippuvad. Kahevärvilisel pajul ja raagremmelgal avanevad esimesed õied urva keskel, järgmised nii aluse- kui ka tipuosas. Punapajul seevastu avanevad urvas kõigepealt alumised õied. Õitsemine kestab nädal-paar: õite järkjärgulisel avanemisel kannavad putukad värsket tolmu uutele emakasuudmetele, mis sirutuvad välja emasurvast.
Vara puhkevad hala- ja härmpaju, raagremmelgas ja kahevärviline paju - nad õitsevad koos paiselehega. Enne lehtimist õitsevad veel (koos varsakabjaga) vits- ja pikalehine paju. Maikuu algul, lehtimise aegu, puhkevad mustjas, tuhkur- ja kõrvpaju.
Halapaju (Salix acutifolia) tunneme hõbevalgetest urbadest sihvakatel tumepunastel sinaka kirmega okstel. Oksad sageli ripuvad (sellest ka liigi nimetus). Halapaju kasvab kõrgete hõredate põõsastena Peipsi liivadel ja Lõuna-Eesti jõgede ääres. Tihti leiame teda istutatult elamute juures. Kitsad 5-7 mm pikkused lehepungad hoiduvad võrse ligi. 2-3,5 cm pikkused hõredalt paiknevad urvad on noorelt kaetud pikkade hõbedaläikeliste karvadega. Vitstel on kitsas lehearm, puudub kannusekujuline jätke, mis iseloomustab härmpaju (S. daphnoides). Härmpaju on kasvuviisilt ja urbade kujult halapaju sarnane, kuid looduses leidub teda harva - Lääne-Eesti rannaluidetel, kohati ka istutatult. Halapajuga võrreldes on härmpaju võrsed pisut jämedamad, noorelt karvased, kollased või kollakaspruunid, kaetud valkja kirmega. Kuni 4 cm pikkusi urbi on okstel tihedamalt.
Raagremmelgas (S. caprea) on noorelt vihta meenutav põõsas, vanemana laiuv madal puu. Kohevas õierüüs paistab ta hästi silma avamaastikul, põlluservadel, kraavikallastel, prahipaikadel. Ka metsas kohtab teda tihti, eriti raiesmikel ja sihtidel. Noorema puu tüvi ja vanemate oksad on sileda rohelise koorega. Harali hoiduvaid noori võrseid katavad udejad karvad, aastased võrsed on aga paljad, jändrikud ja tugevate lehearmidega. Kuhikjalt munajad (3-7 mm pikad) lehepungad läigivad. Urvad on tihedaõielised, kuni 4 cm pikad.
Kahevärviline paju (S. phylicifolia) on suurte ilusate urbadega põõsas. Ta kasvab kogu Eestis soostunud niitudel, metsaservadel, kraavi- ja jõekallastel. Noored võrsed on paljad, kollakas- või punakaspruunid, läikivad. Lehepungad väikesed, tömbitipulised, lehed pealt tumerohelised, alt tunduvalt heledamad (sellest ka liigi nimetus). Urvad tihedaõielised, 2-4 cm pikad, emasurvad kasvavad hiljem tunduvalt pikemaks. Sügisel lehtede langetamise aegu võib sellel pajul tihti näha pungasoomuste kaenlais hõbedasi urvapungi.