Ämblikud on röövloomad: mõned
passivad saaki vaikselt võrgunurgas, aga leidub neidki,
kes peavad jahti. Selline eluviis eeldab kiiret tegutsemist ja
nägemismeele kaudu saabuvat täpset teavet. Proovige
ämblikule läheneda – teatud kauguselt märkab
ta Teid kindlasti!
Siiski on nende loomade nägemismeel suhteliselt ebatäiuslik. Paremini näevad võrku mittekuduvad ämblikud, eriti päevase aktiivsusega liigid. Ämblikel on kaheksa lihtsilma, mis asuvad seljakilbi selja- ja eespinna piirdel kahe põikreana. Kuigi nende silmad paiknevad selliselt, et haarata suurt vaatevälja, eristavad ämblikud ainult valguse tugevust, suunda ja suurte objektide liikumist. Näiteks õiel saaki luurav krabiämblik märkab ligi lendavat kapsaliblikat 20 cm kauguselt, kärbest aga alles 3 cm kauguselt. Huntämblikud näevad suurt liikuvat putukat samuti 20–30 cm kauguselt, kuid ei erista tema kuju. Kõige paremad nägijad – hüpikämblikud – suudavad näha kärbsesuurust putukat umbes 20 cm kauguselt ja 8 cm kauguselt tunnevad ära temas saaklooma. Parimad nägijad ämblike seas tajuvad ilmselt ka värvusi, kuid see valdkond vajab veel üksikasjalikku uurimist.
Foto: Urmas Tartes