Põdrakanep vanemale härrale

Aili Paju

Lapsi on alati veedelnud salapäraselt sätendavad veekogud. Minugi lemmikmängukoht oli oja ääres. Poolel teel sinna, mahapõlenud küüni kohal, kasvasid kõrvenõgesed ja mingid roosakaslillade õitega kõrged taimed. Nende varjus tegin ikka taktikalise peatuse: jäin ootama, kas mu kadumist oli märgatud või mitte. Kord, istudes kõrgete taimede keskel, kuulsin kummalist heli, mis ei hirmutanud, vaid tekitas uudishimu. Hiilisin hääle suunas ja nägin lebamas hiiglaslikku suure peaga looma, kes magas magusasti: olin sattunud norskava põdra peale. Korrapealt avastasin enesel kümme paari jalgu, mis kõik vudisid kodu poole. Alles värava juures vaatasin tagasi ja nägin, kuidas keegi teine galoppis metsa poole.

Aastaid hiljem, süvenedes taimede raviomadustesse, sain teada, et need kõrged, mulle varju andnud taimed on rahvasuu sidunud just lapsepõlvest meelde jäänud norskajaga: põdralill, põdrakanep, põdrakapsas, põdratubakas. Sama tuttavlikult kõlavad ka pajulill, lillpaju, pajuhein. Botaanikud nimetavad seda taime ahtalehiseks põdrakanepiks (Chamaenerion angustifolium).

Ahtalehine põdrakanep on levinud kogu Eestis ja kasvab sobivais kasvupaikades hulgi, ometi ei saa öelda, et tema raviomadusi hästi tuntakse. Tõsi, Siberist naasnud inimesed teavad põdrakanepit kui valgu-, tärklise- ja suhkrurikast toitu ja toidulisandit, tema lehtedest valmistatakse kuulsat teed – ivan-tðaid. Sellest, mil viisil põdrakanepit toiduks kasutatakse, on siinsamas kirjutanud Taimi Paal. Lisaksin veel, et rohke suhkru- ja tärklisesisalduse tõttu on põdrakanepi risoomid olnud toormaterjaliks ka viina ajamisel. Ent

miks vanemale härrale?

Maria Trebeni populaarses taimraviraamatus on soovitatud väikeseõielist pajulille (Epilobium parviflorum) kui tõhusat ravimit vanemaid mehi piinava haiguse – eesnäärme hüpertroofia korral. Seda taime pole igaühel kerge leida ja ta ei kasva suurte kogumikena. Nõnda on paljud loodusravihuvilised väsinud otsimast.

Farmakoloogiliste uurimuste andmeil on aga kasvajarakkude vohamist taandav, rahustav ja krambivastane toime just ahtalehisel põdrakanepil! (Muide, nad on pajulillega üsna lähedased sugulased, vanasti kuulusid koguni ühte perekonda.) Põdrakanepi toimet on korduvalt kontrollitud nii laboris kui ka kliinikus ja ta on neist katsetest auga välja tulnud. Tema ürdist (lehed, õied, õiepungad, õisikuvars) toodetakse juba ka vastavat preparaati – kanerooli. See on negatiivsete kõrvalmõjudeta ravim, mis sisaldab ka rohkesti mikroelemente ja tanniini.

Kõigepealt võib aga igaüks proovida oma korjatud taimede mõju: see raiesmike-põlendike väga tavaline asukas on ju kättesaadav kõigile ja tema ürdist valmistatud tõmmis igal juhul ohutu. Ainult ettevaatust! Ärge korjake põdrakanepit ega ühtki teist ravimtaime maantee või raudtee lähedalt või mujalt saastunud loodusest!

Võtke kaks supilusikatäit peenestatud põdrakanepi ürti, lisage kaks klaasi kuuma vett ja jätke kuueks tunniks tõmbama (soovitatavalt termoses). Pärast kurnamist ja jahutamist tarvitage lonkshaaval ööpäeva jooksul. Nõnda vähemalt kaks kuud.

Põdrakanep aitab ka muude hädade korral

Rahvameditsiinis hinnatakse põdrakanepi teed kui peavalu äravõtjat, rahustajat ja astmavastast vahendit. Ta korrastab seedekulgla ainevahetust, seetõttu on teda kasutatud kaksteistsõrmiku haavandi ja soolepõletike puhul. Põdrakanepit on märgitud ka vähi- ja viljatusevastase ravimina.

Veel üks tõmmis – mõeldud seedeelundite põletike või valude puhuks

Võtke üks supilusikatäis peenestatud ürti, lisage poolteist klaasi kuuma vett; keetke õrnal tulel 15 minutit ja jätke siis kaheks tunniks seisma. Tarvitage jahtunult pool klaasi korraga enne sööki.

Põdrakanep toob kergendust paljude hädade puhul, mis aga ei tähenda, et raskesti haige inimene võiks a i n u l t temale lootma jääda. Kui aga vanem härra tunneb kahe kuu möödudes, et põdrakanep on teda aidanud, siis tasub kuu aja pärast seda loodusravi korrata.

KIRJANDUS:

M i n j a j e v a, V. G., 1991. Lekarstvennye rastenija Sibiri. Kiprej. Novosibirsk.

Foto: Fred Jüssi

Tagasi sisukorda