"Ei nad ajanud kedagi taga ega jooksnud ka kellegi eest. Kui nad aga seal nii aeglaselt paigast teise liikusid, siis pidid neil ometi ka omad mõtted ja sihid olema. Pärast seda ei tahtnud neile igatahes meelega kurja teha." (F. Tuglas, "Väike Illimar")
Enamiku inimeste jaoks seostub rahvalik sõna "puruvana" flegmaatilise olendiga, kes kõnnib vee all ringi torukujulises liivast, kividest või taimedest valmistatud majas. Ometigi ei ehita paljud Eestis elavad puruvanad kaasaskantavaid maju. Nad elutsevad paigale kinnitatud võrgendpüünistes, kivide pinnal mudaosakestest käikudes või ronivad vabalt taimestikus. "Päris maja" taoline moodustis valmib neil alles vastsestaadiumi viimaseks järguks või nukkumise eel.
"Puruvanade" teaduslik nimetus on ehmestiivaliste vastsed. Nad elavad kõigi mandrite magevetes peale Antarktika. Nende algsed elupaigad olid mägiojad ja praegugi elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Jaan Viidalepa andmetel on Eestist leitud vähemalt 172 liiki ehmestiivaliste (Trichoptera) valmikuid 18 sugukonnast (arvukaim sugukond Limnephilidae 65 liigiga). Maailmas arvatakse neid kokku olevat vähemalt 7000 liiki. Juba kuuekümnendatel aastatel ilmus kaks suurt monograafiat, mis käsitlevad põhjalikult vastsete eluviise [1, 2].
Ehmestiivaliste hallikad või kollakad liblikataolised valmikud munevad kas veepinnale, veealustele kividele (vee alla sukeldudes) või vee kohal asuvatele taimeosadele (ka puudele), kust vihmasadu munakogumid vette uhub. Ajutiste lompide asukad poetavad munad kuivale maale; kui vesi ilmub, hakkavad munad arenema. Ehmestiivalistel on mõnikümmend kuni mõnisada muna. Vastsestaadium koosneb enamasti viiest vanusejärgust, mida eristavad kestumised. Nukkumiseks kinnitab vastne maja (kui see on kaasaskantav) substraadi külge, suleb väljapääsu detriidist või vetikatest tropiga ja ümbritseb end kitiinist nukukestaga. 7-28 päeva pärast närib nukk kesta ja majaseina läbi; vastavalt asupaigale kas ujub kaldale või ronib taimi pidi õhu kätte ja valmikuelu võib alata. Suures Siberi järves Baikalis pääsevad kevadised nukud veest välja jääpragude kaudu. Väiksemad nukud võivad moonduda ka veepinnal. Tavaliselt toimub väljalend öö esimesel poolel vaikse sooja ilmaga. Enamiku ehmestiivaliste elutsükkel kestab parasvöötmes ühe aasta.
Majast ulatuvad vastsel välja enamasti ainult pea ja rindmik, need on kaetud tugeva kattega. Peakapsli muster on sageli väga kirju ning selle järgi on hea liike eristada. Suised on tugevad, kuid tundlad enamikul liikidel taandarenenud. Oma kuue jala abil võivad puruvanad kas kõndida, roomata, hüpata või ujuda. Lisaks pärisjalgadele asub keha tagaosas veel kaks konksjat jätket – anaaljalad. Ohu korral tõmbab vastne end nende jõul varjule ja suleb ukseava oma kõva sileda pealaega. Edasiliikumisel kindlustavad anaaljalad, et maja keha ümbert ära ei kaoks. Mõnede sugukondade esindajatel asub kurgu all veel üks kõver konks, mis raskendab peremehe kättesaamist majast.
Ehmestiivaliste vastsed hingavad pehmel tagakehal asuvate trahheelõpuste või lihtsalt kehapinna kaudu. Enamik neist on muude selgrootutega võrreldes hapnikulembesed. Seetõttu elavad nad enamasti hästi õhustatud madalaveelistel taimestiku- või kliburohketel aladel; liiati on seal võimalik millegi külge klammerduda ning end kiskjate eest varjata. Puruvanasid on leitud kuni 100 m sügavuselt (hiiglaslikus ja hästi seguneva veega Ülemjärves).
Rasket maja tirides pole hõlpus saaki jälitada. Vool võib ettevaatamatu ringironija koos majaga minema kanda. Heas varitsuspaigas saab aga rahulikult oodata ja vooluga püünisvõrku kantud materjali hulgast sobivat suutäit valida. Seepärast on lihasööjate osakaal suurem paigalpüsijate kui liikuvate majaelanike hulgas ning vooluvees suurem kui seisuvees. Vooluga kohastumine on mõnikord läinud isegi nii kaugele, et selleta ei osata püünisvõrku kududa või saaki tabada. Enamik ehmestiivalisi on siiski vähemalt potentsiaalselt segatoidulised; näljaga närivad ka kiskjad detriiti ning laboris on paljud vegetaarlased pikapeale valmis liigikaaslaste maju ja liha sööma. Populaarne toiduobjekt on taimede ja kivide õhuke vetikakate, mille teevad eriti suupäraseks seda lagundavad bakterid ja seened. Puruvanadele maitsevad mädanema hakanud suurte taimede osad (sh. puulehed) paremini kui toores kude. Mõned liigid söövad ainult käsni, uuristades neisse terveid käike. On täheldatud maiustamist selgroogsete laipadegi kallal. Kõige pisemad puruvanad imevad tühjaks niitvetikate rakke. Toitu otsivad puruvanad peamiselt öösiti. Niiskeid kaldataimi või kive mööda suudavad Limnephilidae vastsed ronida ka kuivale maale einet võtma.
Peale jõgede-järvede võib ehmestiivalisi kohata ka allikates, laugastes, tiikides, lompides ja kraavides. Läänemeres Asko merebioloogiajaama lähedal on isegi riimveest leitud kümme liiki. Inglismaal suutsid mõned ehmestiivalised elutsükli läbida vees, mille soolsus oli 17 promilli. Väga väheste liikide vastsed elavad päriselt maismaal (samblas), kuid Eestis neid ei ole.
Reostunud vett enamik puruvanasid väldib, ehkki mõõdukas kogus orgaanilist ainet võib mõnede filtreerijate (sugukond Hydropsychidae) arvukust tunduvalt suurendada. Suurbritannias on kasutusel vooluvee kvaliteedi hindamise süsteem (BMWP score), mille järgi kuulub kõige reostustundlikumate rühmade hulka (10 palli) üheksa ehmestiivaliste sugukonda; kahe sugukonna tundlikkus on 8 palli, kolmel 7 palli ning ühel 5 palli. Seega, mida mitmekesisem ehmestiivaliste fauna, seda puhtam on vesi. Kõik need sugukonnad on esindatud ka Eesti vooluvetes. Peale otsese reostuse on voolulembesed puruvanad pidanud kodusid maha jätma tammide ehitamise tõttu, eriti suurtes jõgedes.
Kuigi puruvanad ise teisi loomi söövad, võib nendegi elu lõppeda kellegi kõhus. Inimesed kasutavad puruvanasid kalade toiduna nii kaudselt kui ka otseselt (õngesöödana). Toiduks pruugivad vastseid veel mitmed veeselgrootud, vesipapp ja tildrid, valmikuid aga paljud linnud ja nahkhiired. Mõnedel vastsetel parasiteerib kiletiivaline Agriotypus armatus (elab ka Eestis).
Ehmestiivalised on teretulnud lisasubstraat väikeloomadele. Sageli kasvavad suuremate vastsete pähe ja jalgadele paksud ripsloomade kolooniad, majades redutavad koos puruvanadega aga väikesed surusääsklaste vastsed. Seal, kus ehmestiivalisi on ühekorraga palju lendamas (näiteks Niagara kose juures), on nende huvid põrkunud inimeste omadega. Miljarditena koos on valmikud põhjustanud inimestel hingeldustõbe, ummistanud õhukonditsioneere, seganud autoliiklust, rikkunud värskeid õlimaale ja kuivavat pesu. Jaapanis kahjustavat ehmestiivaliste vastsed noori riisitaimi. Niisuguste "pahategude" tõttu on vastseid putukamürkidega massiliselt hävitatud.
Eestikeelsed puruvananimetused on välja mõelnud peamiselt professorid Heinrich Riikoja ja Hans Remm, mõnele nimeta sugukonnale sai uus nimi pandud. Kaks alamseltsi langevad suurelt osalt ühte jaotusega, milles loomadel kaasaskantav maja kas puudub või esineb. Esimesel juhul kasutatakse eesti keeles enamasti põhisõna -ehmeslased, teisel juhul -vanalased. Seega võiks Eestis elavaid sugukondi nimetada järgmiselt.
| LADINA | EESTI |
| Subordo: Annulipalpia | Alamselts: sõõrkobijalised |
| Rhyacophilidae | lõpusehmeslased |
| Glossosomatidae | kuppelehmeslased |
| Hydroptilidae | pisiehmeslased |
| Philopotamidae | keelehmeslased |
| Psychomyiidae | tunnelehmeslased |
| Ecnomidae | järvehmeslased |
| Polycentropodidae | võrgendehmeslased |
| Hydropsychidae | jõgiehmeslased |
| Subordo: Integripalpia | Alamselts: lihtkobijalised |
| Phryganeidae | puruvanalased |
| Limnephilidae | järvevanalased |
| Goeridae | kivivanalased |
| Lepidostomatidae | täpikvanalased |
| Brachycentridae | käppvanalased |
| Sericostomatidae | ojavanalased |
| Leptoceridae | toruvanalased |
| Odontoceridae | vooluvanalased |
| Molannidae | liivavanalased |
| Beraeidae | allikvanalased |
Nimepanekul on niisiis aluseks olnud vastsete elupaigad (veekogude tüübid, vool), kehaosad (lõpus, keel, käpp, pea muster) või majade iseärasused (kuppel, võrgend, kivi, liiv).
KIRJANDUS:
1. H i c k i n, N. E., 1967. Caddis larvae. Larvae of the British
Trichoptera. London.
2. L e p n e v a, S. G., 1964–1966. Licinki i kukolki podotrjada
kol'catoscupikovyh (Annulipalpia). Fauna SSSR. Rucejniki. T. 2,
Vyp. 1–2. Moskva-Leningrad.
Foto: Henn Timm