Vastsed ei näe eriti hästi. Liblikaröövikutel on kuus lihtsilma kummalgi pea poolel, seega kokku kaksteist silmakest. Lihtsilmad on väga lühikese fookuskaugusega. Seetõttu on sellisel optilisel süsteemil suur sügavusteravus ja pole ka kuigi oluline, kui kaugel asub vaadeldav objekt. Nende tosinkonna silma vaateväljad ei kattu omavahel ja nii näeb röövik enda ümber kogu aeg kahtteistkümmend eri punkti. Saamaks ettekujutust mingist esemest, peab röövik silmi liigutama. Et aga silmad on liikumatud, tuleb keerata pead. Eesmise kehapoole vibutamine võibki röövikutel teenida seda eesmärki. Silmade osa vastse orienteerumises ei ole siiski tähtis, sest silmadest lähtuva teabe töötluskeskus – aju – on nõrgalt arenenud. Põhilise informatsiooni saab vastne lõhna ja mehhanoretseptorite kaudu.
Sellest hoolimata on silmi ka vaja. Päeva ja öö pikkuse vahekorrast e. fotoperiodismist sõltub putukatel paljude elutsüklite algus ja lõpp. Päeva pikkus määrab neil ära näiteks erilisse puhkeperioodi – diapausi jäämise, sugulise või partenogeneetilise sigimise, morfoloogiliste muutuste tekke, arengu kiiruse, viljakuse ja käitumise iseärasused. Fotoperioodiliste reaktsioonide täpsus on väga suur. Isegi juba 20-minutiline päeva lühenemine või pikenemine võib esile kutsuda muutused vastse elus. Kogu selle keerulise süsteemi käivitamiseks vajaliku alginfo saavad vastsed just silmade abil.
Fotoperiodism ei avalda mõju muidugi ainult putukate vastsetele. Ka valmikutel ja nukustaadiumiski mõjutab elukäiku päeva ja öö pikkuse vahekord.
Foto [Punasuru röövik]: Urmas Tartes