Teatavasti on enamiku loomade meeled (kuulmine, haistmine, maitsmine ja nägemine) palju tundlikumad kui inimesel. Siin võib näiteks tuua nahkhiired, kes orienteeruvad kajalokatsiooni abil ning teenistuskoerad, keda kasutatakse kurjategijate ja narkootikumidega kaubitsejate tabamiseks. Hämmastavaid võimeid on teistelgi loomadel. Inimene ise võiks loomade ees "kiidelda" vaid abstraktse mõtlemise võimega; kunstlike aparaatide ja vahendite abil saab mingil määral kompenseerida ka oma meelte vähest tundlikkust.
Meelte suur tundlikkus on loomade jaoks ülitähtis: see aitab neil looduses orienteeruda, toitu leida ja omavahel suhelda.
Lindude meeleelundite iseloomustamisel rõhutavad loodusteadlased tavaliselt nende nägemise tähtsust. Tõepoolest, lindude nägemisteravus on kadestusväärne. Varblase silma võrkkestas on nägemisrakke kaks korda, hiireviul – meie põllumaastiku harilikul kullilisel – aga umbes viis korda rohkem kui inimesel. Lisaks sellele paiknevad linnusilma võrkkestas erilised õlitilgakesed, mis toimivad valgusfiltritena ja suurendavad värvide lahutusvõimet. Inimesel ja teistel suurtel imetajatel niisugused õlitilgakesed puuduvad. Lindude silmaläätse akommodatsiooni (teravustamise) võime on inimese silmaga võrreldes kaks korda parem. Purpurse pigmendi ülirohkus öölindude silma võrkkestas võimaldab neil näha pimedas. Seega on lindude silm väga tundlik "aparaat": näiteks kullilised tunnevad tuvisuuruse saagi ära rohkem kui kilomeetri kauguselt.
Kuid see pole kõik. Linnusilmal on veel üks seni vähe tuntud omadus, mis väärib tähelepanu. See on võime tajuda ultravioletset valgust.
Vastavaid uuringuid on seni tehtud vähe, kuid mitmed neist kinnitavad, et paljude lindude silm tajub tõesti ka neid valgusspektri lainepikkusi, mida inimsilm ei erista. Millist kasu saavad linnud sellest, et nad näevad "mittenähtavat valgust"? Soome linnuteadlase Jussi Viitala ja tema kolleegide uuringud aitavad meil loodetavasti selle mõistatuse lahendusele lähemale jõuda.
Põhjanaabrite tähelepanu paelus asjaolu, et kullilised suudavad kiiresti ja paindlikult reageerida oma peamiste saakloomade - hiirte lokaalse arvukuse järskudele kõikumistele. Põhjapoolsetele aladel on väga iseloomulikud niisugused näriliste arvukuse mitmeaastased tsüklid, kus masspaljunemise aastad vahelduvad nende asurkondade peaaegu täieliku kokkuvarisemisega. See ei toimu kõikjal korraga: ühel ja samal aastal võib mõnes piirkonnas valitseda täielik hiirtepõud, teises piirkonnas aga nende rohkus. Sellised tsüklid ning nende põhjused on juba pikka aega olnud loomaökoloogide vaidluste objektiks. Kuid Jussi Viitalat üllatas hoopis üks teine asi. Kui mingi paikkond hiirtest äkki tühjaks jääb, sooritavad kullilised kevadel rohkem kui tuhande kilomeetri pikkusi rändeid ja asuvad pesitsema neile aladele, kus hiiri on piisavalt. Seetõttu on lühiealiste näriliste ja pikaealiste kulliliste arvukuse kõikumised sadade ruutkilomeetrite suurusel alal omavahel hästi kooskõlas.
Kuidas saavad kullid nii kiiresti teada, kus asuvad sel kevadel head jahimaad? Kui lumi sulab, tulevad nähtavale hiirte rajad, kuid seal ei pruugi olla ühtki hiirt. Kasutusel olevaid radu märgistavad hiired pidevalt värske uriini ja väljaheidetega. Soome teadlased avastasid, et need lõhnamärgid peaksid ultravioletses valguses olema "nähtavad", sest nad neelavad või peegeldavad vastavaid lainepikkusi väga kontrastselt. Võib-olla näevad kullid tõepoolest neid lõhnamärke ja just nende järgi leiavadki ilmeksimatult üles näriliste masspaljunemise piirkonnad!
Soome teadlased tegid mitmeid eksperimente. Suures kinnises ruumis, mille seinad olid kaetud musta paberiga, oli põrand jagatud kaheks. Üht poolt valgustati ultravioletset, teist poolt aga nähtavat valgust kiirgava lambiga. Kumbki pool jagati omakorda kaheks: ühes osas lasti mõne päeva jooksul tegutseda põldhiirtel, teine hoiti puhas ja puutumatu. Siis eemaldati hiired ja lasti ükshaaval ruumi tegutsema tuuletallajad. (Need on meilgi laialt levinud pistrikud, kes oma saaki jahivad iseloomulikult ühe koha peal õhus "tuult tallates".) Viitala ja tema kolleegid jälgisid kullide käitumist peidikust. Tulemused vastasid igati ootustele: kõik pistrikud eelistasid "tuult tallata" nimelt areeni selle osa kohal, mida valgustati ultraviolettlambiga ja kus olid viibinud hiired.
Järgmisena viidi eksperimendid üle loodusesse. Alajoki lähedal põllumaastikus, umbes saja ruutkilomeetri suurusel alal paiknevad tuuletallajate pesa-alused jaotati kolme kategooriasse. Ühtede lähedusse "kujundati" kunstlikud hiirerajad ning märgistati need värske uriini ja väljaheidetega. Teiste lähedusse tehti küll rajad, kuid jäeti märgistamata. Kolmandate pesade ümbrust ei muudetud. Kevadel paarumisajal käidi kõik pesad igal hommikul läbi ja märgiti üles seal jahti pidavate kullide arv. Tulemus langes kokku laborikatsetega. Silmatorkavalt rohkem registreeriti tuuletallajaid nende pesade naabruses, kus asusid värskelt "lõhnastatud" hiirerajad. Ka kõiki nelja sel alal liikunud hiireviud nähti just nende pesade lähedal. Lihtsalt nähtavad lõhnastamata hiirerajad ei paistnud aga kulle erutavat: röövlindude arv kahe viimase kategooria pesade läheduses ei erinenud.
Nende uurimistulemuste põhjal järeldasid soome teadlased, et röövlinnud näevad tõesti näriliste lõhnajälgi ja valivad nende järgi uued pesitsusalad. Ühtlasi tõendab see, et nii mõnigi loomade bioloogiline omadus, sealhulgas lindude orienteerumisvõime, vajab veel uurimist.
KIRJANDUS:
1. P e t t i n g i l l, O. S., Jr. 1985. Ornithology in Laboratory
and Field. Orlando.
2. V i i t a l a, J., K o r p i m ä k i, E., P a l o k a
n g a s, P., K o i v u l a, M., 1995. Attraction of kestrels to
vole scent marks visible in ultraviolet light. Nature, 373.
Foto: Arne Ader