Eelmise aasta 3.–16. juulil olid Tartu
ülikooli I kursuse bioloogiaüliõpilased selgrootute
zooloogia praktikal Valga maakonnas Alal. Suvistel välipraktikatel
on varemgi huvitavaid loomi leitud. Nii ka seekord. Eelmise aasta 3.–16. juulil olid Tartu
ülikooli I kursuse bioloogiaüliõpilased selgrootute
zooloogia praktikal Valga maakonnas Alal. Suvistel välipraktikatel
on varemgi huvitavaid loomi leitud. Nii ka seekord.
Alal veedetud kahe nädala jooksul tegime ka mõned pikemad retked ümbruskonda. 6. juuli hommikul viis kohalik elanik meie rühma oma väikebussiga Tündre järve äärde. See asub õppebaasist 12 km kaugusel. Paar kilomeetrit järvest lõuna poole jääb Läti piir.
Alale pidime naasma jalgsi ning ühtlasi püüdma teeäärseid putukaid. Kitsast kruusateed ääristas lepavõsa, mis läks üle männimetsaks. Taimed olid põua tõttu kuivad ja koltunud. Umbes 4 km järvest Ala poole märkasime teeserval äiatari õiel tagasihoidliku välimuse ja keskmise suurusega liblikat. Tabasime ta kerge vaevaga, sest meil oli juba mõnepäevane putukapüügi kogemus ja liblikas asetses igati soodsal püügikohal. Me ei teadnud, et olime leidnud huvitava liblika, seepärast kohtlesime teda võrdväärselt teiste püütud putukatega, st. algajatele omase vilumatusega.
Õppepaika naastes juhtus meie leidu nägema juhendaja Kaupo Elberg, kes tegi kindlaks, et see on punnpealaste (Herperiidae) sugukonna esinda perekonnast Carcharodus. Hilisemal määramisel Tartus osutus püütud liblikas liigiks C. flocciferus, keda pole varem Eestis kohatud.
Et tegemist oli uue liigiga, siis puudus tal ka eestikeelne nimetus. Humoorikate vaidluste käigus jõudsime ühisele otsusele. Arvestades liblika halli pehmekarvalist välimust, andsime liigile nimeks kasspunnpea. Jääb vaid loota, et see veidi ebaharilik liblikanimi saab niisama omaseks kui meie üks tuntumaid nimesid – koerliblikas.
Meie poolt püütud ja liblikate sirutuslaual prepareeritud kasspunnpea on nüüd üle antud Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumile.
Joonis: Ene Aomets